Sügis. Oskar Luts

Joosep, põletame kohe praegu Paunveresse – vahest ehk kuuleme seal midagi.”

      “On juba küllalt kuuldud.”

      “Ei, ei, selles talu asjas.”

      “Jätame edaspidiseks!” sõnab kutsutav loiult. “Olin juba täna Paunveres – aitab. Luud-kondid valutavad. Tuleval suvel vaja ühes Tõnissoniga sõita kuhugi mudavanni tervist arstima. Saab siis näha, kas tuleb osaltki tagasi endine tervis.”

      “Tähendab, sa siis ei tule?”

      “Ei ma täna tule ühti; vaja katsuda, kuidas koju saab.”

      “Pole sinulgi, Jorh, täna enam vaja kuhugi minna!” sõnab ema juba märksa käredamalt kui enne. Ning lähenedes oma ettevõtlikule pojale: “Anna siia oma pintsak ja püksid!”

      “Nonoh?”

      “Pole siin midagi “nonoh”,” hakkab rätsepaemand Jorhi lahti rõivastama. “Täna jääd ilusti koju. Küllalt sellest ulamisest!” Ja teise tuppa: “Tulge siia, Benno ja Juuli, aidake mind seda purjus meest lahti koorida!”

      Appitulijad vaatavad seda “koorimistoimingut” esiti vaikselt pealt, siis kraaksub Benno: “Kuhu ta oma traksid on jätnud? Kuhu sa oma traksid jätsid, Jorh?”

      “Kas mina tean, kuhu nad jäid,” uriseb vend tigedasti. “Kui neid ei ole, siis tähendab, et ei ole.”

      Toots ajab enda püsti, soovib rätsepa omadele head päeva ning teeb minekut.

      “Aga homme lähme Paunveresse, eks ole?” hüüab Georg Aadniel koolivennale järele.

      “Eks näe… kui tervis lubab,” köhatab mineja lävelt.

      “Vaadake nüüd, head inimesed, misuke tubli mees on saanud Ülesoo Joosepist!” ütleb vana pereemand peaaegu pühalikult, kui võõras on lahkunud. “Mässas ta koolis ja noorpõlves, mis mässas, aga nüüd seoke tõsine mees, et päris lust vaadata.”

      “Jah, päris lust vaadata…” pomiseb Kiir, tuikudes läbi eeskoja niinimetatud oma tuppa. “Pärs lust vaadata… nii-sugust logisevat kondipuru.”

      “Olgu, mis ta on, aga näed ise, et ta on jätnud kõik oma vigurid. Sina alles algad oma tükkidega.”

      “Jah, jah, kulla emake – nii, et lust on vaadata.”

      Rätsepmeistrite majakeses algavad sellised päevad, mida õieti ei tahagi kirjeldada, sest nad on kurvad; näib nii, et noorperenaise Juuli ennustus läheb täide: võõra peni kraapimine ukse taga ei tähenda head.

      Georg Aadniel töötab loiult, enamasti istub voodiserval ning mõtleb ja mõtleb. Sõit Tallinnasse läks nurja – vähemalt sellele enam ei taha mõteldagi –, ja mis saab edasi, seda vaevalt teavad jumala lokkispeadega inglidki taevas. Ainult üks kavatsus on kindel Jorhikese kuumendavas peas: ta peab saama selle talu, mingu pooleks kas või kogu maailma nuiad. Kõigil tema koolivendadel on oma ilusad kohad – alga kas või sellesama Tootsiga ja lõpeta Tõnissoniga; kõik tunnevad rõõmu omast maast, üksnes temal on see väike majaputka sealaudaga ja sedagi ta ei või nimetada täiesti omaks, sest isa-ema ja Bennost võrukael elavad veel. Ei, kui ta nüüd ei astu kindlat sammu, siis ta muutub Paunvere rahva naeruks; seda kila ja kola tema isiku ümber on juba isegi küllalt; kui nii läheb edasi, siis parem ära näita nägugi inimeste sekka.

      Endine viril-vireldav, kodukasvatatud jonn on ses pruunikas peas muutunud kinnismõtteks: omamaalapike! Tulgu siis pärast millised ajad tahes, aga temal, näed, on midagi. Ent just selles ongi küsimus, kust ja kuidas saada seda maad?

      Võtab siis jalad alla, läheb abisekretär Säbri juurde, teeb juttu ühest kui teisest ja lõpetab “Riigi Teatajaga”… et seal nagu ka on mõningaid sõnumeid sellest maailma asjakäigust.

      “Kas tahate midagi vaadata?” kergitab abisekretär oma sarvprille.

      “Jah, oleks nagu midagi…”

      Nojaa, Säbri on nii enam-vähem asja kursis, ta ehk teab ütelda peast, ilma et oleks tarvis pahnata kõhukaid köiteid.

      Ei, õigus küll, aga ta siiski vaatab ise.

      Olgu nii lahke.

      Georg Aadniel siblib ja sorib pakse raamatuid, aga targemaks ei saa. Kui siin nüüd oleks käepärast näiteks Arno Tali – see vahest ehk leiaks selle õige koha, aga ta, loll, ju mängis käest sellegi mehe, kui käis pealinnas rusikaga taga ajamas tühja tuult. Noh, hea küll, on veel teisigi lehti, milles ehk leidub midagi tema jaoks.

      “Kas leidsite?” küsib Säbri heatahtlikult.

      Jah, ta leidis nii… enam-vähem. Aga mõttes: “Kurat neid Siiraki Tarkuseraamatuid! Neist ei saa aru isegi pärispurask.” Jah, nii ta on, ega Säbri tea mõnda müügilolevat talu või asunikukohta?

      “Talu või asunikukohta?” vaatab abisekretär lakke, otsekui lootes nõu sealt ülalt. Aga endal meeles ainult oma armas kodulinn, sõbrad, kohvikud, kinod, naisolendid; mässamas noor linnaveri, kui ta just kindlasti pole oma töö juures. “Ei tea,” sügab kõrisõlme.

      “Aga kui vahest ehk kuulete, siis…”

      Einoh, tingimata. Tema ju selleks siin ongi, et olla rahva teenistuses. See, oma ülemuselt tihti kuuldud sõna on temalegi tunginud niivõrd lihasse ja luusse, et tuleb nagu iseenesest.

      Longib siis jälle meie Kiireke Paunvere küla vahel ja oleks valmis tegema ei tea mida, kui ainult kuidagi leiaks head nõu. Seal ja teal teeveerses majakeses kerkib kardinaserv – teda silmitsetakse nagu imekometit, aga astu sisse, siis küll tehakse lahke nägu ning võetakse sind vastu nagu oodatud külalist ja ristiisa. Vastik küla! Kui siit pääseks kuhugi kaugemale! Kõigil läheb siin hästi, üksnes temal mitte. Ei, mis rääkida külast – isegi kodus ei anta temale hingerahu. Milline kasu on sellestki, et ta käib kirikus ja palub jumalat, vahel vägagi härdasti? Jajah, tihti tekib palve sekka teisigi mõtteid, aga egas, einoh… Kui õige pööraks sisse siiasamasse sõbratuppa, vaataks korra üle harva aja, mis nad seal jälle teevad, kas on temast jälle lahti mõni hundijutt? Nad küll suu sisse ei ütle, aga eks nende kõverastki kõnest saa aru nii üht kui teist.

      Imelikul kombel pole sel päeval nõndanimetatud sõbra- ja heas naabritoas kedagi peale pererahva enda ja ühe mehe, kes pole pärit Paunverest. Kiir nagu… natuke oleks näinud seda väikese sõõrhabemega isandat, kel ürgpikad põsenukid ja niivõrd ladus jutt, et kõige oma mossis näoga kuula teda kas või ise. See võõras isik on oma võrdlemisi raskest seljapambust räpasele lauale ladunud ilusaid asju: välgumihkleid, nõelu, sõrmkübaraid, nuge, kahvleid, tasku- ja sulenuge ja… mine loetlema kõiki neid asjakesi.

      “Ohhoo!” sügab säärt seesama võõras ja vaatab üsna teraste silmadega alt üles. “Keda ma näen! Istuge manu – väga võimalik, et teilegi siit meeldib midagi. Kas te mind siis tõesti enam ei mäleta? – Kippel! Mitte just nii päris läbikukkunud ärimees, aga ütleme, et ta on poolel teel… nojah, kuidas te nüüd just soovite. Istuge, palun, lähemale, ajame mõne sõna juttu.”

      Nooja-noh, nüüd muidugi meenub Kiirele üks tükk aega, eriti üks talvine öö siinsamas Paunvere lähedal, kus…

      “Kas te müüte neid?” küsib. “Ma et… vist küll ostan mõne asja, aga miks te oma kaubaga hakkasite käima nii halval ajal? – Talv käes, tee konarlik ja lund nagu ei olekski – nüüd pole lusti käia.”

      “Härra Kiir!” sõnab ärimees Kippel niivõrd mõjukalt, et isegi prussakas peatub pliidiraual ja jääb kuulatama, mis öeldakse edasi. “Härra Kiir! Teie kas ei taha mind enam tunda või tõesti ei tunne; aga kõige konarluse peale vaatamata ma siiski olen seesama Kippel, endine Nossovi ärijuht. Just praegu on kõige parajam aeg käia maal ringi oma kaubaga. Mis te tahtsite ütelda? Teie ärge ärritage ennast – see on tervisele kahjulik.”

      “Ei, mis’nd…”

      “Lubage, härra Kiir – te juba olete kuulus isik oma sõbra ja koolivenna Lesta kaudu –, lubage, et ma natuke täiendan oma ütlemist. Lubage, et ma… Nojaa, just