Kapten Granti lapsed. Jules Verne

kiskus kohutavalt tugev tõuge nad libiseva rahnu küljest. Nad paisati edasi ja nad veeresid mööda mägede viimaseid astmeid. Platoo oli järsku peatunud.

      Mõne minuti kestel ei liigatanud ükski. Viimaks tõusis keegi uimaselt ja tuigerdades – see oli major. Ta pühkis silmadest tolmu, mis teda pimestas, ja vaatas ringi. Tema kaaslased lebasid üksteise otsa paisatult nagu pihutäis tinakuule.

      MacNabbs luges nad üle. Kõik peale ühe olid alles. Puudus Robert Grant.

      XIV

      SAATUSLIK PÜSSIPAUK

      Kordiljeeride idapoolse kallaku moodustavad pikad, aegamööda tasandikuks laskuvad nõlvad, millele langev osa platoost järsku peatuma jäigi. Siin avanes hoopis uus loodus: levisid tiheda rohuga kaetud karjamaad, tervete metsadena kasvasid suurepärased õunapuud, mille okstel ilutsesid kuldsed õunad. See oli tükike rikast Normandiat28 keset Lõuna-Ameerikat. Igas teises olukorras oleks reisija silm imetlenud äkilist üleminekut kõrbest oaasi, lumistelt mäetippudelt haljendavasse rohtlaande, talvest suvesse.

      Maapinna liikumine oli täiesti vaibunud, maavärin möödunud. Kahtlemata jätkasid maa-alused jõud kusagil kaugemal oma hävitustegevust, sest Andide ahelikus on maapind alati mõnes kohas rahutu. Seekord oli vapustus olnud äärmiselt tugev. Mägede kuju oli sootuks teistsuguseks muutunud. Hoopis uus tippude, harjade ja teravike siluett kerkis sinise taeva taustal; pampade juht oleks asjatult otsinud tähiseid, millega ta harjunud oli.

      Imeilus päev oli algamas. Vaikse ookeani niiskest sängist tõusnud päikese kiired libisesid üle Argentiina tasandike ja sukeldusid juba teise ookeani vetesse. Kell oli kaheksa hommikul.

      Tänu majori hoolitsusele toibusid lord Glenarvan ja tema kaaslased vähehaaval. Nad olid kohutavalt uimased, kuid midagi muud polnud juhtunud. Nad olid Kordiljeeridest alla laskunud ja oleksid võinud ainult kiire liiklusvahendi eest, mille loodus ise nende käsutusse andis, õnne tänada, kui poleks puudunud nende kõige nõrgem ja noorem kaaslane – Robert Grant.

      Igaüks armastas seda vaprat poissi; Paganel oli temasse eriliselt kiindunud, samuti major, oma jahedusest hoolimata. Teda armastasid kõik, kõige rohkem aga Glenarvan. Viimane oli meeleheitel, kui kuulis Roberti puudumisest. Ta kujutles, et õnnetu poiss kukkus mõnda kuristikku ja hüüab asjatult seda, keda ta nimetas oma teiseks isaks.

      «Mu sõbrad, mu sõbrad,» ütles Glenarvan vaevu pisaraid tagasi hoides, «peame teda otsima, peame ta leidma! Me ei või teda niiviisi maha jätta! Iga oru, iga kuristiku ja lõhe peame põhjalikult läbi otsima! Te seote mulle köie ümber ja lasete mu mööda kaljuseina alla. Ma tahan seda teha, kas kuulete! Ma tahan seda teha! Andku taevas, et Robert veel elaks! Kuidas julgeksime ilma temata ilmuda ta isa ette! Missuguse õigusega otsiksime kapten Granti, kui tema päästmine maksaks ta lapse elu!»

      Glenarvani kaaslased kuulasid, ilma et nad vastanud oleksid. Nad tundsid, et ta otsis nende pilkudest mingit lootusekiirt, ja vaatasid maha.

      «Niisiis,» jätkas Glenarvan, «te kuulsite mind! Te vaikite! Te ei looda enam midagi! Mitte midagi!»

      Tekkis mõnehetkeline vaikus. Siis küsis MacNabbs:

      «Kes teist, sõbrad, mäletab, missugusel hetkel Robert kadus?»

      Sellele küsimusele ei vastanud keegi.

      «Öelge vähemalt,» jätkas major, «kelle lähedal oli poiss Kordiljeeridest allatuleku ajal?»

      «Minu lähedal,» vastas Wilson.

      «Noh, missuguse hetkeni te teda oma läheduses nägite? Tuletage meelde! Kõnelge!»

      «Robert Grant oli minu kõrval ja hoidis käega kõvasti samblikupuhmast kinni veel paar minutit enne seda, kui kokkupõrge meie allakihutamise lõpetas,» vastas Wilson. «See on kõik, mida ma mäletan.»

      «Paar minutit enne kokkupõrget! Tuletage hästi meelde, Wilson, minutid võisid teile pikad tunduda! Kas te ei eksi?»

      «Usun, et ei eksi… Just nii… Vähem kui kaks minutit…»

      «Hea küll!» ütles MacNabbs. «Ja kas Robert oli teist paremat või vasemat kätt?»

      «Vasemat kätt. Mäletan, et tema pontšo käis mulle vastu nägu.»

      «Ja kas teie asetsesite meist paremal või vasemal pool?»

      «Ka vasemal.»

      «Niisiis võis Robert kaduda ainult siiapoole,» ütles major, pöördus mäe suunas ning näitas paremale. «Arvestades tema kadumisest möödunud aega, pidi poiss kukkuma mäejalami ja kahemiilise kõrguse vahel asuvas osas, kust tuleb teda ka otsida. Teeme seda igaüks ise kohast, ja me leiame ta.»

      Öeldule ei lisatud sõnagi. Kuus meest ronis üles mööda Kordiljeeride kallakut, kus erinevatesse kõrgustesse peatuma jäädes otsima hakati. Nad hoidusid kalju langemise suunast võimalikult paremale, otsides läbi vähimagi prao, laskudes kuristike põhja, mis osalt olid täitunud allalibisenud platoo kildudega. Nii mõnigi väljus kuristikust räbalateks kärisenud riietega, veriste käte ning jalgadega. Nad panid kaalule oma elu. Kogu see mäestiku osa, välja arvatud mõned ligipääsmatud platood, otsiti hoolikalt mitme tunni jooksul läbi, ilma et ükski tublidest meestest oleks puhkusele mõelnud. Asjatu otsimine! Vaene poiss polnud mägedes mitte ainult surma saanud, vaid ka haua leidnud, ja selle suu oli mõni määratu kalju igaveseks sulgenud.

      Umbes kell üks tulid Glenarvan ja tema kaaslased puruväsinult ja roidunult oru põhja tagasi. Glenarvani rõhus raske mure; ta vaevalt rääkis, tema huultelt kuuldus ainult mõni üksik sõna, mida katkestasid ohked:

      «Ma ei lahku siit! Ma ei lahku siit!»

      Igaüks mõistis seda painavaks muutunud mõtet ja keegi ei vaielnud vastu.

      «Ootame,» ütles Paganel majorile ja Tom Austinile. «Puhkame ja kogume jõudu. Me vajame seda, ükskõik kas uuteks otsinguteks või teekonna jätkamiseks.»

      «Jah,» vastas MacNabbs, «jääme siia, kuna Edward tahab jääda. Ta loodab. Kuid millele ta loodab?»

      «Jumal seda teab,» ütles Tom Austin.

      «Vaene Robert!» ütles Paganel silmi kuivatades.

      Orus kasvas arvukalt puid. Major valis rühma suuri jaanileivapuid ja laskis nende alla esialgse laagri üles panna. Mõned vaibad, relvad, pisut kuivatatud liha ja riisi – see oli kõik, mis rändajaile jäänud oli. Läheduses voolas jõgi, kust saadi vett, mis mäe varisemisest alles sogane oli. Mulrady süütas aasal tule ja pakkus varsti oma isandale sooja ning kosutavat jooki. Kuid Glenarvan keeldus joomast ja jäi äärmises rammetuses oma pontšole lebama.

      Nii möödus päev. Saabus öö, vaikne ja rahulik. Ajal, mil rändajad liikumatult, kuid unetult lebasid, läks Glenarvan mäekülge mööda üles. Aeg-ajalt seisatades kuulatas ta, lootes ikka, et viimne appihüüe kostab temani. Niimoodi üksinda õige kõrgele tõustes ta kas kuulas, kõrva vastu maad surudes ja südametuksumist summutades, või hüüdis meeleheitliku häälega.

      Kogu öö eksles õnnetu lord mägedes. Paganel ja major käisid kordamööda tema kannul, valmis libedatel harjadel või kuristikuveerudel, kuhu teda viis tema asjatu ettevaatamatus, appi minema. Aga ta jõupingutused jäid tagajärjetuiks, sest kuigi ta tuhat korda hüüdis: «Robert! Robert!», vastas ainult kaja, korrates kaeblikult hüütud nime.

      Päike tõusis. Tuli minna otsima Glenarvani, kes juba kaugele mägedesse jõudnud oli, ja ta vägisi laagrisse tagasi tuua. Tema meeleheide oli kohutav. Kes oleks julgenud talle rännakust rääkida ja soovitada sellest õnnetust orust lahkuda? Ent toiduained puudusid. Lähikonnas pidi leiduma argentiina teejuhte, kellest muula-ajaja oli rääkinud, ja hobuseid, keda vajati pampade läbimiseks. Tagasiminek oli suuremate raskustega seotud kui edasiliikumine. Pealegi oli kokku lepitud, et «Duncan» ootab neid Atlandi ookeanil. Kõik need tähtsad põhjused ei lubanud kauem viivitada ja kõikide huvides oli lahkumistundi mitte edasi lükata.

      MacNabbs oli see, kes katsus Glenarvani raskeid mõtteid hajutada.Ta kõneles kaua, ilma et ta sõber

28

Normandia – Prantsusmaa maakond.