Kapten Granti lapsed. Jules Verne

ta pikali paisatud.

      Sel hetkel kostis püssipauk: MacNabbs oli huupi tulistanud. Talle näis, et mingi loom langes mõne sammu kaugusel temast, kuna kogu kari peatumatult edasi kihutades ja veel kõvemini möirates vulkaani kumast valgustatud kallakuile kadus.

      «Ah, käes!» ütles kellegi hääl – Paganeli oma.

      «Mis teil käes on?» küsis Glenarvan.

      «Mu prillid, pagan võtku! Pole ime, kui inimene säärases rüseluses oma prillid kaotab.»

      «Ega te haavatud ei ole?»

      «Ei, ainult pisut muditud. Kes mu peal tallas?»

      «See siin,» vastas major mahalastud looma enda järel vedades.

      Kõik ruttasid onni tagasi. Koldetule valgel silmitseti Mac-Nabbsi saaki.

      See oli ilus loom, kes meenutas väikest ilma küüruta kaamelit. Tal oli peen pea, lame keha, pikad ja saledad jalad, pehme, värvilt kohvipruun vill ja valgekirju kõhualune. Vaevalt oli Paganel teda näinud, kui hüüdis:

      «See on guanako!»

      «Mis loom see guanako on?» küsis Glenarvan.

      «Söödav loom,» vastasPaganel.

      «Ja kas ta maitseb hästi?»

      «Väga. Lausa jumalate söök! Ma ju teadsin, et saame värsket liha õhtusöögiks. Ja missugust liha! Aga kes looma tükeldab?»

      «Mina,» ütles Wilson.

      «Hüva. Minu hooleks jääb küpsetamine,» vastas Paganel.

      «Te olete siis kokk, härra Paganel?» küsis Robert.

      «Muidugi, mu poiss, kuna ma olen prantslane! Igas prantslases peitub kokk!» Viie minuti pärast asetas Paganel suuri lihalõike ljareta juurtest põletatud sütele. Kümme minutit hiljem serveeris ta kaaslastele seda väga isuäratavat liha «guanako filee» nime all. Keegi ei lasknud ennast kaua paluda, suure isuga asuti sööma.

      Kuid maateadlase suureks hämmastuseks järgnesid esimesele suutäiele vastikust väljendavad näomoonutused ja üldine jälestust väljendav hüüe.

      «Jõle!» ütles üks.

      «Pole söödav!» vastas teine.

      Vaene teadlane pidi möönma, et see liha polnud vastuvõetav isegi näljastele. Tema üle hakati nalja heitma, millesse ta muide suhtus väga heatahtlikult, ja teda nöökima tema «jumalate roa» pärast. Ta ise otsis põhjust, miks guanako liha, tavaliselt hea ja väga maitsev, oli tema käes muutunud vastikuks. Äkki sähvatas talle mingi mõte pähe.

      «Tean!» hüüdis ta. «Muidugi! Tean! Ma tean!»

      «Kas liha oli liiga kaua seisnud?» küsis MacNabbs rahulikult.

      «Ei, talumatu major, vaid liiga palju jooksnud! Kuidas ma võisin selle unustada!»

      «Mida te sellega mõtlete, härra Paganel?» küsis Tom Austin.

      «Mõtlen seda, et guanako on maitsev ainult siis, kui ta tapetakse puhanult. Kui teda kaua taga aetakse, kui ta on kaua jooksnud, siis ei kõlba tema liha enam süüa. Maitsest võin siis järeldada, et see loom tuli kaugelt, järelikult ka terve kari.»

      «Kas olete selles kindel?» küsis Glenarvan.

      «Täiesti kindel.»

      «Kuid missugune sündmus või nähtus võis loomi selliselt kohutada ja neid jooksma ajada tunnil, mil nad oleksid pidanud rahulikult magama?»

      «Sellele, armas Glenarvan,» ütles Paganel, «ei suuda ma vastata. Uskuge mind, lähme parem magama selle kallal pikemalt juurdlemata. Mis puutub minusse, siis uni lausa murrab mu maha. Kas heidame magama, major?»

      «Heidame, Paganel.»

      Seepeale mässis igaüks ennast oma pontšosse. Tulle visati veel kütust, ja varsti algas kohutav norskamine igas toonis ja igas rütmis, kusjuures maateadlase bass oli kooskõlastavaks põhitooniks.

      Ainult Glenarvan ei maganud. Salajane rahutus hoidis teda piinavas unetuses. Tahtmatult mõtles ta ühises suunas põgenenud loomakarjale ja selle seletamatule hirmule. Röövloomad ei võinud guanakosid taga ajada. Sellises kõrguses pole röövloomi ja kütte on siin veelgi vähem. Missugune õudus siis kihutas neid Antuco kuristiku poole? Mis oli nende hirmu põhjuseks? Glenarvan tundis lähenevat hädaohtu.

      Siiski, pooleldi suikudes muutusid tema mõtted vähehaaval ja kartusi asendas lootus. Ta nägi end järgmisel päeval Andide tasandikul. Seal pidid tema otsingud tõeliselt algama ja edu polnud ehk kaugel. Ta mõtles kapten Grantile ja tema kahele madrusele, kelle nad rängast orjusest vabastavad. Need pildid läbisid kiiresti tema aju, tekkisid ja hajusid kohe, kui tähelepanu köitis õhus praksatav säde või vuhinal eredalt lõõmama lööv leek, mis valgustas tema magavate kaaslaste nägusid ja heitis onni seintele põgusaid varje. Siis tulid eelaimused uuel jõul tagasi. Ta kuulatas väljast kostvaid ebamääraseid hääli, mida ta neil üksildastel, ilma elaniketa mäetippudel ei osanud kuidagi seletada.

      Kord uskus ta kuulvat kauget tumedat ning ähvardavat müdinat. See sarnanes kõuemürinaga, mis aga mitte taevast ei tulnud. Seda mürinat võis siiski tekitada mäeküljel, mõni tuhat jalga allpool tippu märatsev äike. Glenarvan tahtis veenduda, kas oletus oli õige, ning väljus.

      Parajasti tõusis kuu. Õhk oli selge ja vaikne, ei ainsatki pilve ülal ega all. Siin-seal mõni Antuco leekide ekslev kuma. Ei mingit äikest, mingit välku. Pea kohal säras tuhandeid tähti. Mürin kestis aga edasi. See tundus lähenevat ja läbi mäeahela jooksvat. Glenarvan läks onni tagasi veel rahutumalt, küsides endamisi, missugune seos võiks olla maa-aluse müra ja guanakode põgenemise vahel. Kas peitus siin mingi ühendav lüli ja mis võiks olla selle tagajärg? Ta vaatas oma uuri: kell oli kaks hommikul. Kuna ta polnud veendunud otsese hädaohu ligiolekus, ei äratanud ta kaaslasi, kes magasid väsimusest rasket und, ja vajus ka ise ränka uinakusse, mis kestis mitu tundi.

      Äkki paiskas kõrvulukustav mürin ta jalule. Tundus, nagu sõidaks üle kumiseva sillutise lugematul arvul kahurväe kastvankreid. Järsku tundis Glenarvan, et maapind tema jalge all liigub. Ta nägi, kuidas onn kõikus ja selle seintesse tekkisid suured praod.

      «Ruttu jalule!» hüüdis ta.

      Kaaslased olid kõik selles segaduses ärganud ja kiiresti libisev kallak viis nad kaasa. Päike tõusis parajasti, vaatepilt oli kohutav. Mäed muutsid äkki kuju, kaotasid oma tipud; vankuvad teravikud kadusid, nagu oleks mingi luuk nende all avanenud. Kordiljeeridele omase loodusnähtuse tagajärjel hakkas mitme miili suurune mäetükk tervelt alla liikuma ja libises tasandiku poole.

      «Maavärin!»27 karjatas Paganel.

      Ta ei eksinud. See oli üks neid katastroofe, mis on nii sagedased Tšiili mägisel serval ja eriti just sel maa-alal. Siin on linn Copiapo kaks korda hävinud ja Santiago neljateistkümne aasta jooksul neli korda purunenud. Maakera seda osa mõjutab maaalune tuli, ja mäeaheliku võrdlemisi hiljuti tekkinud vulkaanid ei võimalda väljapääsu kõigile maa-alustele aurudele. Sellest tekib alatasa tõukeid, mida siin nimetatakse «trembloorideks». Platoo, mille külge seitse inimest uimaselt ja kohkunult samblikutuustidest kinni hoides klammerdus, liikus edasi kiirrongi kiirusega, see tähendab viiekümnemiilise kiirusega tunnis. Polnud võimalik ei häälitseda ega liigutada, rääkimata põgenemisest või libisemise pidurdamisest. Oleks ka võimatu olnud üksteist kuulda. Maaalused mürinad, langevate kivide kära, graniit- ja basaltrünkade kokkupõrked, tolmuks pihustatud lume keerised tegid omavahelise ühenduse võimatuks. Vahel libises maatükk ilma tõugete ja põrutusteta, vahel hakkas ta pikuti ja põigiti õõtsuma nagu tormis kõikuva laeva lagi, möödudes kuristikest, kuhu varises kaljutükke, sajanditevanuseid puid juurtega lahti kiskudes, määratu vikatina kõik idapoolse kallaku mõhnad tasandades.

      Kujutlege, kui võimas on mitme miljardi tonni raskune mass, mis viiekümnekraadise nurga all üha suureneva kiirusega edasi sööstab.

      Keegi poleks suutnud öelda, kui kaua see kirjeldamatu laskumine kestis. Keegi poleks julgenud

27

Peaaegu samasugune nähtus leidis aset 1820. aastal Mont Blanc’i mäeahelal. Selles katastroofis hukkus kolm juhti Chamonix’st. (Autori märkus)