Kapten Granti lapsed. Jules Verne

– olid rõõmust meeletud, kui pistsid pead läbi rahvusliku pontšo, suurrätiku, mille keskel oli auk, ja tõmbasid jalga sälu tagumise jala nahast tehtud pikad saapad. Nende toredasti saduldatud muulasid, pikki nahkrihmadest palmitsetud piitsu, metallkaunistustega ilustatud päitseid ning «alforhasid» – eredavärvilisi kahe poolega lõuendkotte, mis sisaldasid päevast toidumoona, pidi ise nägema. Alati hajameelse Paganeli suurepärane ratsu kippus ikka kolm või neli korda takka üles lööma, kui tema peremees sadulasse istus. Oli aga õpetlane kord sadulas, lahutamatu pikksilm rihmaga üle õla, jalad kramplikult jalustes, siis andis ta end täiesti looma tarkuse hoolde, ja seda usaldust ei tulnud tal kordagi kahetseda. Robert aga ilmutas kohe algusest peale imetletavat annet, mis pidi temast varsti tegema oivalise ratsutaja.

      Hakati liikuma. Ilm oli suurepärane, taevas täesti selge. Päikese kuumusest hoolimata oli õhk tänu meretuulele küllaldaselt jahe. Väike salkkond liikus kiiresti Talcahuano lahe pool asuva kolmekümne seitsmenda laiuskraadi suunas. Esimesel reisipäeval ratsutati kõrkjate vahel endistes, nüüdseks kuivanud soodes nii kiiresti, et kõnelemiseks polnud aega. Lahkumine ja jumalagajätt oli reisjate hinge sügava jälje vajutanud. Nad nägid veel silmapiiri taha kaduva «Duncani» suitsu. Kõik peale Paganeli vaikisid: õpihimuline maateadlane esitas iseendale hispaaniakeelseid küsimusi ja vastas äsja omandatud keeles.

      Katapas oli õige vaikseloomuline mees, keda ka tema elukutse polnud lobisema õpetanud. Napisõnaline oli ta ka oma alluvatega, kes vilunud inimestena teadsid niigi hästi, mida teha. Kui mõni muul peatus, ergutasid nad teda kõrihäälega karjudes; kui karjumine ei aidanud, sai looma kangekaelsusest jagu kindla käega visatud paras kivi. Kui mõni sadulavöö kippus lahti või valjad sassi minema, siis võttis ajaja pontšo seljast, mässis muula pea sellesse, parandas vea, ja loom hakkas jälle edasi liikuma.

      Muulaajajatel oli harjumuseks asuda teele peale kella kaheksast hommikusööki ja liikuda kuni loojanguni kell 4 õhtul. Glenarvan pidas sellest kombest kinni. Kui katapas andis märku peatumiseks, saabuti parajasti Arauco linna, mis asetses lahe lõunapoolses otsas. Kogu päeva polnud salk ookeani vahusest piirjoonest eemaldunud. Tulnuks minna veel paarkümmend miili lääne poole, et jõuda Carnero laheni, kus algas kolmekümne seitsmenda laiuskraadi mandriosa. Kuid Glenarvani usaldusmehed olid selle vahemaa juba ühtki laevahuku jälge leidmata läbinud. Teistkordne otsimine olnuks ilmaaegne ja nii otsustati, et teekonna lähtekohaks saab Arauco linn. Siit pidi tee minema ranget sirgjoont mööda otse itta.

      Väike seltskond sisenes linna, et seal ööbida, ja jäi laagrisse ühe võõrastemaja hoovi, kuna ööbimistingimused võõrastemajas endas olid üsna primitiivset laadi.

      Arauco on Araukaania pealinn. See riik on sada viiskümmend ljööd pikk ja kolmkümmend lai. Elanikeks on malušid, need tšiili tõu vanemad pojad, kellest laulis luuletaja Ercilla. Uhke ja tugev tõug, ainus mõlemas Ameerikas, kes end iial võõrastel alistada ei lasknud. Arauco oli küll kunagi hispaanlastele kulunud, ent rahvas ei alistunud, ta pani vastu samamoodi, nagu ta nüüd Tšiilile vastu paneb, ja tema sõltumatu lipp – valge täht helesinisel kangal – lehvib ikka linna kaitsva kindlustatud künka tipul.

      Kuni õhtusööki valmistati, jalutasid Glenarvan, Paganel ja katapas õlgkatustega majade vahel. Araucos polnud midagi huvitavat peale ühe kiriku ja frantsiskaanlaste kloostri varemete. Glenarvan katsus saada mõningaid teateid laevahuku kohta, kuid asjata. Paganel oli meeleheitel, et ta ei suutnud end pärismaalastele arusaadavaks teha, kuna need aga rääkisid araukaania keelt – muistset keelt, mida üldiselt tarvitatakse kuni Magalhāesi väinani – siis oli Paganelil oma hispaania keelest sama vähe kasu kui heebrea keelest. Et puudus võimalus kuulmismeele harjutamiseks, andis ta tööd silmadele ja tundis tõelist õpetlaserõõmu, vaadeldes mitmesuguseid talle ette sattuvaid malušide tõu tüüpe. Mehed olid pikka kasvu, lameda, habemeta näoga, vasekarva jumega, umbuskliku pilguga ja suure, pikkade mustade juustega kaetud peaga. Nad näisid olevat andunud erilisele sõjameeste laiskusele, kes ei tea, mida rahuaegadel teha. Nende naised – välimuselt viletsad, kuid hingelt vaprad – tegelesid raskete majapidamistöödega, hoolitsesid hobuste eest, puhastasid relvi, kündsid, küttisid oma isandatele ja leidsid veel aega valmistada neid türkiissiniseid pontšosid, mille tegemiseks kulub kaks aastat ja mille hinnaks on vähemalt sada dollarit.

      Kõike kokku võttes on malušid vähehuvitav ja võrdlemisi metsikute kommetega rahvas. Neile on omased peaaegu kõik inimlikud pahed ja üksainus voorus – vabadusearmastus.

      «Tõelised spartalased,» kordas Paganel, kui ta jalutuskäigu lõpetanuna õhtusöögist osa võtma tuli.

      Auväärt õpetlane muidugi liialdas, ja teda mõisteti veelgi vähem, kui ta lisas, et tema prantslasesüda hakkas Arauco linna külastades tugevasti lööma. Kui major temalt küsis nende ootamatute südamelöökide põhjust, vastas Paganel, et tema meeleliigutus oli väga loomulik, sest üks tema kaasmaalasi istunud kunagi Araukaania troonil. Major palus lahkesti öelda selle valitseja nime. Jacques Paganel nimetas uhkelt vahvat härra de Tonneins’i, oivalist inimest, endist Périgueux’ advokaati, kes oli saanud saatuse osaliseks, mida troonilt tõugatud kuningad meelsasti nimetavad «oma alamate tänamatuseks». Kui major kergelt naeratas, kujutledes troonilt tõugatud advokaati, vastas Paganel väga tõsiselt, et vast on advokaadil hõlpsam saada heaks kuningaks kui kuningal heaks advokaadiks. Ja selle märkuse peale naersid kõik ning jõid mõned piisad tšitšat23 Araukaania ekskuninga Orelie Antoine I terviseks.

      Mõne minuti pärast magasid reisijad pontšodesse mässituina sügavat und.

      Järgmisel hommikul kell 8 alustas väike salkkond teekonda mööda kolmekümne seitsmendat paralleeli, madrina ees, eesliajajad taga. Liiguti mööda Araukaania viljakat maa-ala, mis on rikkalikult kaetud viinamarjaistanduste ja karjadega. Kuid vähehaaval jäi maa ümberringi tühjemaks. Vaevalt nähti miilikauguste vahemaade tagant mõnd onni, mis kuulusid kogu Ameerikas kuulsaks saanud indiaanlastest hobusetaltsutajatele – rastreadooridele. Mõnikord kohati hüljatud postijaama, mis oli ulualuseks tasandikel luusivaile pärismaalastele. Päeva jooksul tõkestas kaks jõge reisijate teed: Raque ja Tubal. Kuid katapas leidis suurema vaevata koolmekoha, kus üle vee pääseti. Silmapiirile joonistus Andide ahelik oma põhja suunas üha paisuvate mäeseljandike ja sagenevate tippudega. Need olid alles madalad lülid määratus selgroos, millele tugineb Uue Maailma luukere.

      Kell neli õhtul, pärast kolmekümne viie miili pikkust teekonda, peatuti lausa lageda taeva all hiigelmirdipõõsaste salu juures. Muuladel võeti päitsed peast ja loomad läksid vabalt rohtlaane tihedat rohtu sööma. Alforhadest võeti välja juba harjumuspäraseks saanud toit – kuivatatud liha ja riis. Maapinnale laotatud sadulavaibad olid katteks ja peaaluseks ning igaüks leidis neil improviseeritud asemetel kosutavat puhkust. Katapas ja ajajad olid kordamööda valvel.

      Kuna ilm oli väga ilus ja kõik reisijad – Robert kaasa arvatud – terved, tuli nii paljutõotava teekonna algust kasutada ja edasi rutata – nagu teeb mängur, kel mängus veab. Seda arvasid kõik. Järgmisel päeval mindi ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta üle Belli kärestiku ja kui õhtul peatuti Bio-Bio jõe kaldal, mis on piiriks Hispaania Tšiili ja iseseisva Tšiili vahel, võis Glenarvan märkida, et jällegi oli 35 miili selja taha jäetud.

      Maastik polnud muutunud. Pinnas oli endiselt viljakas, kõikjal kasvas rohkesti amarülle, suuri kannikesi, fluskiaid, datuurasid ja kuldsete õitega kaktusi. Tihnikus oli mõnesuguseid loomi peidus, teiste seas panterkasse24. Kuid pärismaalasi oli vähe näha. Harva kihutasid hobustel mööda mõned guassod, indiaanlaste ja hispaanlaste mandunud järeltulijad, loomi paljaste jalgade külge kinnitatud hiigelkannustega veriseks torkides. Nad kadusid kiiresti nagu varjud. Polnud teel kellegagi rääkida ja teated puudusid täiesti. Glenarvan tegi sellest oma järeldused. Ta arvas, et indiaanlaste kätte langenud kapten Grant pidi olema teisele poole Andide mäeahelikku viidud. Tagajärjekalt võis otsida ainult pampades, siin aga mitte. Seepärast tuli olla kannatlik ja minna aina edasi.

      17. kuupäeval asuti teele harilikul tunnil ja tavalises järjekorras. Robertil oli raske sellele korrale alistuda, sest kirglikus kärsituses oleks ta oma muula meeleheiteks meelsasti madrinast ette rutanud. Alles Glenarvani karm hoiatus sundis poissi oma

23

tšitša – käärinud maisiviin.

24

panterkass – jaaguar