Kapten Granti lapsed. Jules Verne
Читать онлайн.| Название | Kapten Granti lapsed |
|---|---|
| Автор произведения | Jules Verne |
| Жанр | Детская проза |
| Серия | |
| Издательство | Детская проза |
| Год выпуска | 2010 |
| isbn | 9789949478262 |
Oli 24. oktoober, kümnes reisipäev pärast Talcahuanost lahkumist. Punktist, kus Rio Colorado ületab 37. laiuskraadi, lahutas reisijaid veel 93 miili, see tähendab kolme päeva tee. Läbi Ameerika mandri rännates jälgis Glenarvan suurima tähelepanuga, kas ehk ei ilmu kuskilt nähtavale pärismaalasi. Ta tahtis neilt küsida teateid kapten Granti kohta, patagoonlast, kellega Paganel muide juba rahuldavalt vestelda võis, vahemehena kasutades. Kuid liiguti piirkonnas, mida indiaanlased harva külastavad, sest Argentiinast Kordiljeeridesse kulgevad teed asuvad rohkem pampade põhjapoolses osas. Ei kohatud ka hulkuvaid indiaanlasi ega «kasikkide»37 valitsuse all elavaid paikseid suguharusid. Kui juhtumisi mõni ratsanik silmapiirile ilmuski, siis põgenes ta kiiresti ega olnud tal vähimatki tahtmist tundmatutega kohtuda. Selline reisisalk pidi igaühele kahtlane tunduma, kes üksinda rohtlaanes liikuma juhtus: röövel pidi olema ettevaatlik, nähes kaheksat hästi relvastatud meest headel hobustel, üksik teekäija aga võis salkkonda pahatahtlikuks pidada. Nii osutus täiesti võimatuks nii ausate inimeste kui ka riisujatega kõnelemine.
Kahetseti, et ei satutud kokku kas või rohtlaane röövlite, rastreadooridega, ehkki juttu nendega oleks pidanud alustama püssipaukudega. Ent kuigi Glenarvan oma otsingute huvides kahetses, et indiaanlasi näha polnud, andis ometi üks kummaline vahejuhtum põhjust uskuda, et pudelist leitud sedeleid tõlgitseti õigesti.
Mitu korda tuli reisijail minna üle rohtlaane radade, kord isegi üle õige tähtsa Carmenist Mendozasse viiva tee, mis oli ääristatud koduloomade – hobueeslite, hobuste, lammaste või härgade luudega. Röövlinnud olid neid seal tuhandetena vedelevaid loomade põrmusid, milledega kahtlemata segunes enam kui ühe inimese põrm, pudendanud ja päike neid pleegitanud.
Seni polnud Thalcave teinud ühtki märkust täpselt järgitava reisisuuna kohta. Ometi mõistis ta, et nad ühestki pampateest kinni pidamata ei jõuaks ei linnadesse, küladesse ega Argentiina provintside asulaisse. Igal hommikul hakati minema tõusva päikese poole, otsejoonest kõrvale kaldumata; ja igal õhtul loojus päike just rändajate selja taga. Thalcave kui teejuht pidi niisiis imestama, et mitte tema ei juhtinud, vaid teda juhiti. Aga kui ta imestas, siis vaid indiaanlase loomupärase tagasihoidlikkusega. Kui salk möödus teerajakesest seda tähele panemata, ei teinud ta mingit märkust. Ent kui tol päeval jõuti mainitud maantee juurde, peatas ta oma hobuse ja pöördus Paganeli poole.
«See on Carmeni tee,» ütles ta.
«Seda küll, mu tubli patagoonlane,» vastas maateadlane oma puhtaimas hispaania keeles, «see on Carmeni ja Mendoza vaheline tee.»
«Me ei lähe seda teed mööda?» jätkas Thalcave.
«Ei,» vastas Paganel.
«Ja kuhu me läheme?»
«Aina ida poole.»
«Aga nii ei jõua me ju kuhugi.»
«Kes teab!»
Thalcave vaikis ja vaatles õpetlast sügava üllatusega. Ometi ei eeldanud ta, et Paganel oleks vähimalgi määral naljatanud. Indiaanlane on alati tõsine ega oleta iialgi, et teine võiks naljatamisi kõnelda.
«Te siis ei lähe Carmeni linna?» ütles ta pärast hetkelist vaikust.
«Ei,» vastas Paganel.
«Ei ka Mendoza linna?»
«Ka mitte.»
Sel hetkel jõudis Glenarvan Paganeli juurde ja küsis, mis Thalcave rääkis ja miks ta oli peatunud.
«Ta küsis mult, kas me läheme Carmeni või Mendoza linna,» vastas Paganel, «ja ta imestab väga, kui ma mõlemale küsimusele eitavalt vastasin.»
«Tõepoolest, meie teekond peab talle väga võõrastav tunduma,» ütles Glenarvan.
«Seda ma usun. Ta ütleb, et me ei jõua õieti kuhugi.»
«Noh, Paganel, kas te ei võiks talle meie retke eesmärki seletada ja öelda, miks me läheme aina ida poole?»
«See oleks väga raske,» vastas Paganel, «sest indiaanlane ei tea midagi pikkus- ega laiuskraadidest, ja sedelite leidmise lugu oleks tema meelest fantastiline.»
«Ei tea, mis talle arusaamatuks jääks – kas lugu või loo jutustaja?» ütles major.
«Ah, MacNabbs,» vastas Paganel, «teil pole siiamaani minu hispaania keelde usku!»
«Siis proovige, mu auväärt sõber!»
«Ma proovin.»
Paganel pöördus patagoonlase poole ja alustas kõnelust, mis sageli sõnade puudusel katkes; raske oli mõningaid erilisi mõisteid tõlkida ja seletada peaaegu harimatule metslasele üksikasju, mida tal raske mõista oli. Õpetlast oli huvitav vaadelda. Ta vehkis kätega, häälitses ja askeldas igatviisi, ja higipiisku voolas ta laubalt lausa jõena.
Kui keelest ei jätkunud, võttis ta käed appi, astus hobuse seljast maha ning joonistas liivale maakaardi oma ristuvate pikkusja laiuskraadidega, kahe ookeaniga, Carmeni ja Mendoza vahelise teega. Iialgi pole ükski õpetaja sellistes raskustes olnud. Thalcave vaatles tema tegevust rahuliku ilmega ja tema näost polnud näha, kas ta sai aru või mitte. Maateadlase õppetund kestis enam kui pool tundi. Siis ta vaikis, kuivatas higist leemendavat nägu ja vaatles patagoonlast.
«Kas ta sai aru?» küsis Glenarvan.
«Seda näeme varsti,» vastas Paganel. «Aga kui ta aru ei saanud, siis loobun edaspidisest seletuste andmisest.»
Thalcave seisis liikumatult. Ta vaikis. Silmad olid tal ikka veel kiindunud liivale joonistatud märkidesse, mida tuul vähehaaval kustutas.
«Noh?» küsis Paganel temalt.
Näis, nagu ei kuuleks Thalcave teda. Paganel nägi juba pilkavat naeratust majori huultele tekkivat, ja et oma au päästa, oli ta valmis uue energiaga oma maateaduslikke seletusi alustama, kui patagoonlane ta käeliigutusega peatas.
«Te otsite üht vangi?» küsis ta.
«Jah,» vastas Paganel.
«Ja just sellelt joonelt õhtu- ning hommikupäikese vahel?» lisas Thalcave, teed idast läände indiaanlaste kombel täpsustades.
«Jajah, just nii.»
«Ja see oli teie jumal,» ütles patagoonlane, «kes usaldas vangi saladused suure mere vete hooleks?»
«Jumal ise.»
«Siis mingu täide tema tahtmine,» vastas Thalcave teatava pühalikkusega. «Me läheme edasi ida poole, ja kui vaja, kas või päikeseni!»
Oma õpilasele uhke, tõlkis Paganel kaaslastele otsekohe, mida indiaanlane oli vastanud.
«Missugune tark rass!» lisas ta. «Kahekümnest minu kodumaa talupojast poleks üheksateist mu seletustest midagi mõistnud.»
Glenarvan palus Paganelil patagoonlaselt küsida, kas ta on rohtlaante indiaanlaste kätte vangi sattunud välismaalastest midagi kuulnud.
Paganel küsis ning jäi vastust ootama.
«Nagu oleks,» ütles patagoonlane.
Vaevalt jõudis Paganel tõlkida selle sõna, kui seitse reisijat Thalcave’i ümber piiras. Teda küsitleti pilkudega.
Paganel oli nii ärevil, et vaevalt leidis sõnu kõiki nii väga huvitava küsitluse jätkamiseks. Tema silmad kiindusid napisõnalisse indiaanlasse ja püüdsid vastust veel enne välja lugeda, kui too jõudis suu lahti teha.
Iga sõna, mille patagoonlane hispaania keeles ütles, kordas ta järele inglise keeles, nii et ta kaaslased võisid kahekõnet raskusteta jälgida.
«Kuidas selle vangiga lugu on?» küsis ta.
«Ta oli välismaalane,» vastas Thalcave, «eurooplane.»
«Kas olete teda näinud?»
«Ei, aga indiaanlased jutustavad temast. Ta oli vapper mees! Tal oli härja süda!»
«Härja süda!» ütles Paganel.«Ah, patagoonlaste
kasikid – indiaanlaste pealikud.