Kapten Granti lapsed. Jules Verne

keema ja ta oskas sel puhul nii muhedasti pahandada.

      «Jõgi, mil pole nime,» ütles ta, «see on sama hea nagu isik ilma isikutunnistuseta! Maateaduslike seaduste silmis pole teda olemas.»

      Ta ei tüdinenud arvututele ojadele nimede andmisest. Ta märkis need oma kaardile ja ehtis neid kõige kõlavamate hispaaniakeelsete nimedega.

      «Milline keel!» kordas ta. «Milline kõlav, lausa helisev keel! See on metallist keel, ja ma olen kindel, et see koosneb seitsmekümne kaheksast osast vasest ja kahekümne kahest osast tinast nagu kirikukellade pronks.»

      «Kuidas on, kas teete edusamme?» küsis Glenarvan.

      «Muidugi, mu kallis lord..! Ah, kui poleks rõhkusid! Aga rõhud on olemas!»

      Oodates paremaid võimalusi keeleharjutamiseks, nägi Paganel teel olles vaeva oma kõri kohandamiseks õigele hääldamisele, unustamata siiski oma maateaduslikke tähelepanekuid. Viimases oli ta hämmastavalt tugev ega oleks kusagilt endale võrdset leidnud. Kui Glenarvan katapasilt mõne selle maa iseärasuse kohta päris, jõudis tema õpetatud kaaslane alati oma vastusega juhist ette. Katapas vahtis teda jahmunud ilmega.

      Samal päeval kella kümne paiku jõuti teele, mis jooksis risti üle reisijate sihi. Glenarvan küsis muidugi selle nime ja vastas muidugi Paganel:

      «See on Yumbeli ja Los Angelesi vaheline tee.»

      Glenarvan vaatas katapasi poole.

      «Just nii,» vastas see.

      Siis küsis mees maateadlaselt:

      «Te olete siis siin maal rännanud..?»

      «Muidugi!» vastas Paganel tõsiselt.

      «Muula seljas?»

      «Ei, tugitoolis.»

      Katapas ei saanud aru, kehitas õlgu ja läks tagasi oma kohale salkkonna ees.

      Kell viis õhtul peatus juht mitte just sügavas kuristikus, mõne miili kaugusel Loja linnakesest. Sel ööl puhkasid reisijad Kordiljeeride suure aheliku esimeste astmete – sierrade jalamil.

      XII

      KAHETEISTKÜMNE TUHANDE JALA KÕRGUSEL MEREPINNAST

      Tšiili läbimisel polnud seni ühtki tõsist vahejuhtumit ette tulnud. Seoses mägede ületamisega tekkisid nüüd kõik takistused ja ohud korraga. Algas tõeline võitlus karmi loodusega.

      Enne mägedesse mineku algust tuli otsustada tähtis küsimus. Millist mäekuru kasutada Andide ületamiseks, et vältida teelt kõrvalekaldumist? Küsiti katapasi arvamust.

      «Ma ei tunne selles Kordiljeeride osas rohkem kui kaht läbipääsu,» vastas tema.

      «Üks neist on kahtlemata Arica kuru, mille avastas Valdivia Mendoza?» küsis Paganel.

      «Täpselt nii.»

      «Ja teine on Villarica läbipääs samanimelisest mäest lõunas?»

      «Täitsa õige.»

      «Noh, mu sõber, neil mõlemal on aga üks viga: nad viiksid meid sihist rohkem kõrvale kui on lubatav – üks lõuna, teine põhja poole.»

      «On’s teil meile soovitada mõni muu tee?» küsis major.

      «On,» vastas Paganel. «Nimelt Paso d’Antuco, mis asub vulkaanilisel kallakul laiusel 37°30’, seega ainult pool kraadi meie teest kõrval. Paso d’Antuco on kõigest kuue tuhande jala kõrgusel ja selle avastas Zamudio de Gruz.»

      «Hea küll,» ütles Glenarvan, «aga kas teie, katapas, tunnete seda Paso d’Antucot?»

      «Jah, milord, olen sealt läbi käinud ja kui ma seda ei soovitanud, siis ainult sellepärast, et see pole muud kui kariloomade tee, mida kasutavad idapoolsete nõlvade indiaanlastest karjased.»

      «Noh, mu sõber,» vastas Glenarvan, «kust pääsevad läbi indiaanlaste märade, lammaste ja härgade karjad, sealt pääseme läbi ka meie. Mina olen Paso d’Antuco poolt, kuna see ei vii meid otseteelt kõrvale.»

      Jalamaid tehti korraldus teeleminekuks ja suunduti Las Lejase orgu, mis paiknes suurte kristalliseerunud lubjakivist rahnude vahel. Sealt ülesminek toimus mööda lauget, vaevalt märgatavat kallakut. Kella üheteistkümne paiku tuli minna ümber väikese, looduskauni järve, mis oli kõigi ümberkaudsete jõgede kohtumispaigaks. Jõed voolasid vulinal järve poole, kus nad suubudes kadusid põhjatusse vaikusesse. Järve kohal laiusid avarad ljaanod – tihedalt rohtunud kõrgtasandikud, kus tavaliselt indiaanlased oma loomi karjatasid. Varsti satuti põhjast lõunasse kulgevale soole, mis tänu muulade vaistule õnnelikult ületati. Kell üks hakkasid paistma Fort Ballenare purunenud vallid, mis kroonisid teravat kaljutippu. Sealt ratsutati peatumata mööda. Kallakud muutusid juba järskudeks ja kivisteks. Muulade kapjade all lahtipõrunud kivid veeresid alla, moodustades mürisevaid kivikoski. Umbes kell kolm nähti uusi maalilisi varemeid, 1770. aasta ülestõusus hävitatud kantsi.

      «Tõepoolest,» ütlesPaganel, «looduslikud mäed üksi ei suuda inimesi lahutada, neid peab selleks veel kindlustama!»

      Siitpeale muutus tee raskeks, isegi ohtlikuks. Kallakud muutusid üha järsemaks, karniisid üha kitsamaks ja kuristikud kohutavalt sügavaks. Muulad astusid ettevaatlikult, nina maas teed nuusutades. Liiguti pikas reas. Mõnikord kadus mära järsu käänaku taha; väikest karavani juhtis siis tema kella kauge helin.

      Sageli juhtus sedagi, et teeraja tujukad käänakud panid reisijate rea liikuma kahel rööbiti jooksval rajal; siis võis katapas ajajatega rääkida, ent vaevalt kahe sülla laiune, kuid kahesaja sülla sügavune lõhe moodustas nende vahel ületamatu kuristiku.

      Rohtjas taimestik võitles siiski veel kivi pealetungi vastu, kuid ometi tundus mineraalide riik taimeriigi üle võimust võtvat. Antuco vulkaani lähedust reetsid mõned laavateed, mille värv kõneles nende rauasisaldusest ja mis koosnesid küllastest nõelakujulistest harevil kristallidest. Üksteise otsa kuhjatud kaljud, mis olid alatasa nagu alla kukkumas, püsisid kõigi tasakaaluseaduste kiuste paigal. Polnud kahtlust, et vapustavad loodusnähtused võisid hõlpsasti nende kuju muuta. Vaadeldes neid lahtiselt oma alusel lasuvaid teravikke, neid viltuseid kupleid, neid ebamäärase asetusega künkaid, oli kerge näha, et lõpliku paigalevajumise tund polnud sellele mägisele piirkonnale veel saabunud.

      Säärastes tingimustes oli muidugi raske teed leida. Andide talastiku peaaegu lakkamatud värinad muudavad sageli selle joonist, nii et teetähised oma kohtadelt kaovad. Katapas kõhkles, peatus, vaatas ümber, uuris kaljude kuju, otsis kobedalt mullalt indiaanlaste jälgi. Orienteerumine muutus päris võimatuks.

      Glenarvan järgnes juhile samm-sammult. Ta mõistis teda, sai aru tema kimbatusest, mis kasvas sedamööda, kui tee vaevalisemaks muutus. Ta ei julgenud meest küsitleda ja mõtles, võib-olla õigustatult, et muulaajajatega on lugu niisama nagu muulade vaistugagi ja et parem on neid usaldada.

      Veel tund aega eksles katapas nii-öelda hea õnne peale, kuid tõusis siiski üha kõrgemale mäkke. Viimaks oli ta sunnitud järsku peatuma. Oldi kitsa kuru põhjas, lõhestikus, seesuguseid nimetavad indiaanlased «kebraadadeks». Järsk porfüürsein sulges väljumistee. Asjata mingit läbikäiku otsinud, astus katapas oma ratsu seljast maha, pani käed risti rinnale ja ootas. Glenarvan lähenes temale.

      «Olete eksinud?» küsis ta.

      «Ei, milord,» vastas katapas.

      «Ometi ei ole me Antuco läbikäigus?»

      «Oleme.»

      «Ega te ei eksi?»

      «Ma ei eksi. Siin on tulease, kus indiaanlased on puhanud. Ja seal on mära- ja lambakarja jäljed.»

      «Siis on seda teed käidud!»

      «Jah, kuid enam ei saa seda käia. Hiljutine maavärin on tee sulgenud…»

      «Seda ainult muuladele,» vastas major, «kuid mitte inimestele.»

      «See on juba teie asi,» vastas katapas, «mina tegin, mis võisin. Olen valmis oma muuladega tagasi pöörduma, kui soovite tuldud teed tagasi minna ja otsida