Kapten Granti lapsed. Jules Verne

kalda lähedal, siis ei osanud ta midagi vastata. Sellise õnnetuse kohta polnud ühtegi teadet tulnud ei konsulile ega tema ametivendadele teistest rahvustest. Glenarvan ei kaotanud julgust. Ta läks tagasi Talcahuanosse, ei hoolinud vaevast ega rahast, ja saatis hulga mehi rannikule otsima. Kõik asjata! Hoolsaimgi teadetekogumine rannaelanike seas ei andnud tagajärgi. Sellest tuli järeldada, et «Britannia» hukkumine ei olnud mingit jälge jätnud.

      Glenarvan informeeris oma reisikaaslasi otsingute tagajärjetusest. Mary Grant ja tema vend ei suutnud oma valu varjata. Oli möödunud kuus päeva «Duncani» saabumisest Talcahuanosse. Reisijad olid ühiskajutisse kogunenud. Leedi Helena lohutas kapteni lapsi – mitte sõnadega (sest mida oleks ta võinud öelda!), vaid kallistustega. Jacques Paganel oli jälle dokumendi kätte võtnud ja vaatles seda pingutatud tähelepanuga, nagu soovides sellest uusi saladusi välja pigistada. Juba tund aega oli ta seda nõnda silmitsenud, kui Glenarvan äkki tema poole pöördus ja ütles:

      «Paganel! Ma usaldan teie teravat mõistust. Kas meie tõlgitsus on ekslik? Kas sõnadele antud mõte on ebaloogiline?»

      Paganel ei vastanud. Ta mõtles.

      «Kas meie arvamused oletatava õnnetuskoha kohta ei pea paika?» jätkas Glenarvan. «Ent kas Patagoonia nimi ei torka otsekohe silma kõige nürimeelsemalegi inimesele?»

      Paganel vaikis ikka.

      «Kas ei anna lõpuks meile õigust ka poolik sõna indi..?»

      «Just nii,» vastas MacNabbs.

      «Ja kas pole siis ilmne, et merehädalised neid sõnu kirjutades olid kindlad, et nad langevad vangi indiaanlaste kätte?»

      «Peatan teid siin, mu armas lord,» vastas Paganel viimaks. «Kui teie teised järeldused on õiged, siis vähemalt viimane tundub mulle mõistusevastane.»

      «Mida te sellega ütelda tahate?» küsis leedi Helena. Kõikide pilgud kiindusid maateadlasele.

      «Tahan ütelda,» vastas Paganel sõnu rõhutades, «et kapten Grant on praegu indiaanlaste vang; ja ma lisaksin juurde, et dokument ei jäta ses asjas mingit kahtlust.»

      «Rääkige selgemini, härra,» ütles miss Grant.

      «Miski pole kergem, armas Mary. Selle asemel, et lugeda: «langevad vangi julmade indiaanlaste kätte», tuleb lugeda: «on vangis», ja kõik muutub selgeks.»

      «Kuid see on võimatu!» vastas Glenarvan.

      «Võimatu! Ja miks, mu auväärt sõber?»küsis Paganel naeratades.

      «Sest merehädalised võisid pudeli merre visata ainult sel hetkel, mil laev purunes kaljudel. Sellest järeldan, et pikkus- ja laiuskraadid märgivad laeva hukkumispaika.»

      «Miski ei tõenda seda,» vastas Paganel vilkalt. «Ma ei mõista, miks ei võinud sisemaale kaasa viidud merehädalised katsuda oma vangistuskohta pudeli varal teatavaks teha.»

      «See on ju lihtne, armas Paganel. Et pudelit merre visata, pidid nad ikkagi mere läheduses olema.»

      «Kui pole merd, siis võib pudeli visata ka merre voolavasse jõkke,» vastas Paganel ruttu.

      Hämmeldunud vaikus järgnes ootamatule vastusele, mis ometi oli vastuvõetav. Läikest kuulajate silmis mõistis Paganel, et igaühes neist tekkis uus lootus. Leedi Helena lausus esimesena:

      «Milline mõte!»

      «Ja milline hea mõte!» lisas geograaf lihtsameelselt.

      «Niisiis, te arvate…?» küsis Glenarvan.

      «Ma arvan, et tuleb leida see koht Ameerika rannal, kust läheb läbi kolmekümne seitsmes paralleel, ja siis liikuda mööda seda joont poole kraadi võrragi kõrvale kaldumata kuni kohani, kus see jõuab Atlandi ookeani. Võib-olla leiame sel kombel «Britannia» merehädalised.»

      «Nõrk lootus!» vastas major.

      «Olgu see nii nõrk kui tahes,» jätkas Paganel, «kuid me peame õnne katsuma. Kui mul juhuslikult on õigus ja kui pudel on merre jõudnud mööda mõnd selle mandri jõge, siis peame paratamatult leidma vangisolijate jäljed. Vaadake, sõbrad, selle maa kaarti ja te veendute, et mul on ilmselt õigus.»

      Seda öeldes laotas Paganel lauale Tšiili ning Argentiina kaardi.

      «Vaadake,» ütles ta, «ja jälgige mind sel jalutuskäigul läbi Ameerika mandri. Astume üle kitsa Tšiili maariba. Ületame Andide aheliku. Laskume alla pampadesse. On’s neil aladel puudus jõgedest, jõekestest, ojadest? Ei ole. Siin on Rio Negro. Siin Rio Colorado; siin nende harujõed, millest kolmekümne seitsmes laiuskraad üle jookseb – kõik nad võisid olla dokumendi edasikandjateks. Seal, mõne paiksete indiaanlaste suguharu võimuses, mäekurus mõne vähetuntud jõe kaldal ootavad ehk saatuse käe vahelesegamist need, keda mul õigus on meie sõpradeks nimetada! Kas peame siis nende lootusi petma? Kas ei arva teie kõik, et peame läbi mandri jälgima otsejoont, mida mu sõrm praegu kaardile joonistab? Ja kui ma tõenäolisuse kiuste ka seekord eksin, kas ei ole me siis kohustatud minema kolmekümne seitsmenda paralleeli lõpuni, ja kui tarvis, sõitma seda joont mööda ümber maakera, et merehädalisi leida?»

      Need suuremeelsed, ärevusega lausutud sõnad tekitasid Paganeli kuulajais sügava meeleliigutuse. Kõik tõusid püsti ja tulid tema kätt suruma.

      «Jah, mu isa on seal!» hüüatas Robert Grant, silmadega maakaarti neelates.

      «Olgu ta kus ta on, mu laps,» vastas Glenarvan, «me leiame ta! Ei saa olla midagi loogilisemat kui meie sõbra Paganeli tõlgitsus. Peame kõhklemata tema poolt juhatatud teed mööda liikuma hakkama. Kapten on kas arvukate indiaanlaste käes või mõne nõrga suguharu vang. Viimasel juhul vabastame ta. Esimesel juhul uurime olukorda, tuleme tagasi idakaldale jäänud «Duncanile», sõidame Buenos Airesesse; seal kogub major MacNabbs väesalga, mis saab jagu kõigist Argentiina provintside indiaanlastest.»

      «Hästi! Hästi, kõrgeausus!» vastas John Mangles. «Ja mina lisan, et see teekond läbi Ameerika mandri toimub ilma hädaohuta.»

      «Ilma ohtudeta ja ilma väsitavate seikadeta,» võttis Paganel jälle sõna. «Kui paljud on selle teekonna juba sooritanud, ilma et neil oleks olnud selliseid võimalusi selle teostamiseks nagu meil ja ilma et nende vahvust oleks toetanud ettevõtte suur siht! Kas ei rännanud 1782. aastal keegi Basilio Villarmo Carmenist Kordiljeerideni? Kas ei läinud 1806. aastal keegi tšiililane, Concepcioni provintsi kohtunik don Luiz de la Cruz Antucost väljudes ja just nimelt seda kolmekümne seitsmendat laiuskraadi jälgides üle Andide, jõudes Buenos Airesesse pärast neljakümnepäevast teekonda? Kas ei läbinud lõpuks kolonel Garcia, härra Alcide d’Orbigny ja minu auväärne ametivend doktor Martin de Moussy selle maa-ala igas suunas, tehes teaduse heaks seda, mida meie kavatseme teha inimsoo heaks?»

      «Härra! Härra!» ütles Mary Grant liigutusest murduva häälega.» Kuidas tänada teid ustavuse eest, mis viib teid nii paljudesse hädaohtudesse?»

      «Hädaohtudesse!» hüüatas Paganel. «Kes lausus selle sõna?»

      «Mitte mina,» vastas Robert Grant säravate silmade ja kindla pilguga.

      «Hädaohud!» jätkas Paganel. «On’s neid olemas? Mis seisab meil ees? Vaevalt kolmesaja viiekümne miili pikkune reis, sest me liiguksime otsejoones. Reis toimuks laiuskraadi all, mis vastab Hispaania, Sitsiilia ja Kreeka omale teisel poolkeral, järelikult umbes samasuguses kliimas, ja kestaks kõige rohkem kuu aega. See on jalutuskäik!»

      «Härra Paganel,» küsis nüüd leedi Helena, «te arvate siis, et indiaanlaste kätte sattunud merehädaliste elu kallale pole kiputud?»

      «Kas ma seda arvan, proua! Indiaanlased pole ju inimsööjad! Kaugeltki mitte. Üks minu kaasmaalasi, keda ma geograafiaühingus tundsin, härra Guinnard, oli kolm aastat pampade indiaanlaste juures vangis. Ta kannatas, teda koheldi õige pahasti, kuid ta väljus sellest katsumusest võitjana. Eurooplane on siinmail kasulik olend: indiaanlased tunnevad tema väärtust ja hoolitsevad tema eest nagu kallihinnalise kodulooma eest.»

      «Noh, ei mingit kõhklust