Mansfield Park. Jane Austen

omapoolse ettepanekuga:

      „Mister Crawford on selleks kindlasti valmis, aga miks ei võiks meie temaga liituda? Miks ei võiks me väikese väljasõidu korraldada? Siin tunnevad nii mõnedki huvi teie plaanide vastu, kulla mister Rushworth, ja nad tahaksid kuulda Mr Crawfordi arvamust otse koha peal, ja ehk võiks isegi meie tagasihoidlik arvamus teile kasulik olla? Mina näiteks olen juba ammu soovinud teie head ema jälle kord külastada. Aga kuna mul endal hobuseid ei ole, siis pole ma juba ammu seda teha saanud. Aga nüüd ma võiksin kaasa tulla ja missis Rushworthile mõned tunnid oma seltskonda pakkuda, sel ajal kui teie ringi jalutate ja asju arutate; pärast seda võiksime siia tagasi tulla ja hilist lõunat süüa või lõunastada Sothertonis – nii nagu teie ema seda soovib – ja teha siis ilus sõit kuuvalgel tagasi. Ma julgen arvata, et mister Crawford võtab mu õetütred ja minu oma landoosse, Edmund võib tulla ratsa, eks ole, õde? Ja Fanny jääb sinuga koju.”

      Leedi Bertram ei vaielnud vastu ja kõik asjaosalised avaldasid oma täielikku valmisolekut – kõik peale Edmundi, kes kuulas seda juttu ega öelnud midagi.

      7. peatükk

      „No nii, Fanny, kuidas miss Crawford sulle nüüd meeldib?” küsis Edmund järgmisel päeval, kui oli ise mõnda aega selle üle järele mõelnud. „Kuidas ta sulle eile meeldis?”

      „Väga hästi. Mulle meeldib teda lobisemas kuulata. Ta jutt on nii huvitav ja ta on nii ilus, et ma muudkui vaataksin teda.”

      „Tal on tõesti võluv nägu. Ja ilmekas miimika. Aga kas tema jutus oli midagi niisugust, mis sind rabas, Fanny, mida sa ei pidanud päris õigeks?”

      „Jah, oli küll, ta ei oleks tohtinud niisuguses toonis oma onust rääkida. Ma olin väga imestunud. Onust, kelle juures ta aastaid elas ja kes, ükskõik mis vead võivad tal ka olla, armastab tema venda ja kohtleb teda nagu oma poega – nii vähemalt räägitakse. Ma poleks seda miss Crawfordist uskunud.”

      „Ma arvasingi, et sa oled rabatud. See oli temast väga ebaõiglane ja sobimatu.”

      „Ja minu arvates ka tänamatu.”

      „Tänamatu on karm sõna. Ma ei tea, kas miss Crawfordi onul on õigust loota tema tänulikkusele. Tema naisel kindlasti oli, ja tegelikult viibki südamesoojus ja austus, millega ta oma tädile mõtleb, teda eksiteele. Ta on raskes olukorras. Oma sooja südame ja elava temperamendiga on tal kindlasti raske oma armastust missis Crawfordi vastu õiglaselt hinnata, ilma et ta heidaks varju admiralile. Ma ei võtagi enda peale otsustamist, keda nendes lahkarvamustes süüdistada, kuigi admirali praegune käitumine sunnib pigemini tema naise poole asuma. Aga see on nii loomulik ja armas, et miss Crawford teda täiesti õigustab. Ma ei kritiseeri tema arvamust, aga seda kõigi kuuldes välja öelda – see on sündmatu.”

      „Kas sa ei arva,” küsis Fanny, kui oli pisut aega selle üle järele mõelnud, „et see sündmatus heidab varju missis Crawfordile endale? Tema ju kasvatas oma mehe vennatütart. Ja nähtavasti ei osanud ta temale küllalt hästi selgeks teha, mida ta admiralile võlgneb.”

      „Väga õige märkus. Jah, peab ütlema, et me laidame miss Crawfordi käitumist arvustades tema kasvataja vigu. Ja sellega saab veelgi selgemaks, kui ebasoodsates tingimustes ta üles kasvas. Aga ma arvan, et tema praegune ümbrus teeb talle kindlasti head. Missis Grant käitub alati laitmatult. Meeldiv kuulda, kui suure armastusega miss Crawford oma vennast räägib.”

      „Jah, ta heidab vennale ainult seda ette, et too talle nii lühikesi kirju kirjutab. Ta ajas mu sellega peaaegu naerma. Ma ei saa pidada kuigi armsaks ja heaks venda, kes ei vaevu kirjutama oma õdedele midagi lugemisväärset, kui nad üksteisest lahus on. William ei kohtleks mind niiviisi kunagi. Ja mis õigusega ta oletab, et sina, Edmund, ei kirjuta pikki kirju, kui sa kuskil eemal oled?”

      „Elava vaimu õigus, Fanny, kes püüab kinni iga võimaluse, et nalja saada või teisi lõbustada. Selle vastu pole midagi, kui mängus pole tigedus ega taktitus, ja ei miss Crawfordi ilmes ega käitumises pole kummastki midagi, ei midagi teravat, valjuhäälset ega labast. Ta on läbinisti naiselik, välja arvatud juhtum, millest me rääkisime. Selles küsimuses ei saa teda õigustada. Mul on hea meel, et sina said sellest niisamuti aru nagu mina.”

      Kuna Edmund oli Fanny vaateid kujundanud ja tema poolehoiu võitnud, siis võis ta ka alati Fanny nõusolekuga arvestada. Aga nüüd ja selles küsimuses hakkas tekkima lahkarvamuste oht, sest tee, mida mööda Edmund miss Crawfordi austades astus, võis viia teda punktini, kuhu Fanny ei saanud temaga enam kaasa minna. Harf jõudis kohale ja paistis miss Crawfordi ilule, vaimukusele ja heale tujule veelgi lisa andvat, sest ta oli meelsasti nõus mängima ning tegi seda ilmekalt ja peene maitsega, mis sobis talle haruldaselt hästi, ja iga pala järel oli tal midagi vaimukat öelda. Edmund käis nüüd pastoraadis iga päev oma lemmikinstrumendi mängu nautimas; igal hommikul sai ta kutse järgmiseks päevaks, sest miss Crawfordil ei olnud midagi kuulaja vastu, ja kõik läks nii, nagu pidigi minema.

      Noor, ilus, temperamentne naisterahvas mängimas harfi, mille elegantne vorm sobis hästi tema enda elegantsiga, mõlemad istumas klaasukse juures, kust avanes vaade väikesele muruplatsile, mida ümbritsesid suvises lehelopsakuses põõsad – sellest kõigest piisas, et vallutada iga mehe süda. Aastaaeg, ümbrus, suveõhk sobisid väga hästi õrnade tunnetega. Mrs Grant ja tema tikkimisraam ei mänginud seal mingit ülearust osa. Kõik sobis harmooniliselt kokku, ja kuna iga asi omandab erilise tähenduse, kui armastus hakkab oma võrku punuma, siis vääris tähelepanu ka vaagen võileibadega, mida dr. Grant nendele lahkelt pakkus. Olukorda teoreetiliselt süvenemata ja teadmata, mis temaga juhtub, oli Edmund pärast selle muusikalise suhtlemise nädalat juba üsna armunud. Daami auks tuleb öelda, et kuigi Edmund ei olnud mingi suurilma mees ega ka vanim poeg ning ta polnud meister meelitamise ega kerge vestluse kunstis, hakkas ta daamile siiski järjest rohkem meeldima. Miss Crawford tunnetas seda, kuigi ta ei olnud seda ette näinud ega suutnud seda ka mõista. Edmund ei olnud armastusväärne tavalises mõttes, ta ei rääkinud mingeid galantseid tobedusi, ei pillanud komplimente, tema vaated olid paindumatud, tähelepanuavaldused rahulikud ja lihtsad. Võibolla oli tema siiruses, tema tasakaalukuses ja ausameelsuses mingi sarm, mida miss Crawford tajus, aga ei osanud sellest endale aru anda. Ta ei mõtelnud sellele kuigi palju, praegu Edmund meeldis talle, talle meeldis noormehe seltsis olla ja sellest esialgu piisas.

      Fanny ei imestanud, et Edmund igal hommikul pastoraati läks. Ka tema oleks tahtnud seal olla ja harfimängu kuulata, kui ta oleks saanud sinna kutsumata ja märkamatult hiilida. Ta ei pannud ka imeks, et kui õhtune jalutuskäik oli lõppenud ja perekonnad lahku läksid, pidas Edmund vajalikuks saata Mrs Grant ja ta õde nende koju, kusjuures Mr Crawford pühendas ennast Mansfield Parki daamidele; aga Fanny arvates oli see halb vahetus, ja kui Edmundit ei olnud lauas, et talle veini veega segada, siis ta pigem loobus sellest. Ta oli ainult natuke imestunud, et Edmund veetis nii palju tunde koos miss Crawfordiga, nägemata enam vigu, mida ta oli alguses märganud ja mida temale, Fannyle, tuletasid meelde samasugused seigad, kui ta miss Crawfordi seltskonnas viibis. Aga nii see oli. Edmundile meeldis rääkida Fannyga miss Crawfordist, aga paistis, et talle piisas, kui admiral rahule jäeti, ja Fanny ei julgenud talle omaenda tähelepanekutest rääkida, kartes mõjuda pahatahtlikuna. Esimene tõeline mure, mille miss Crawford Fannyle põhjustas, oli seotud sellega, et kohe pärast Mansfieldi tulekut avaldas miss Crawford Mansfield Parki daamide mõjul soovi ratsutama õppida. Edmund tervitas seda tahet ja pakkus talle esimesteks katsetusteks oma rahulikku mära, kes sobis algajale paremini kui teised mõlemas tallis leiduvad hobused. Kuid selle ettepanekuga ei mõelnud ta üldse põhjustada valu ega muret oma täditütrele – Fanny ei tohtinud kaotada seetõttu ühtegi päeva. Mära viiakse ainult iga päev pool tundi enne Fanny ratsasõidu algust lühikeseks proovisõiduks pastoraati. Selle mõtte esilekerkimisel oli Fanny kaugel sellest, et ennast solvatuna tunda, ta oli isegi väga tänulik, et Edmund pidas vajalikuks temalt selleks luba küsida!

      Miss Crawford tuli esimesest ratsutamiskatsest auga välja ega põhjustanud sellega ka Fannyle mingit ebamugavust. Edmund, kes oli viinud mära pastoraati ja ühtlasi ka miss Crawfordi juhendanud, tõi hobuse täpselt õigeks ajaks tagasi, enne kui Fanny ja rahulik vana kutsar, kes Fannyt alati saatis, kui ta ilma tädilasteta ratsutamas käis, olid valmis ratsasõitu alustama. Järgmisel päeval ei läinud