Mansfield Park. Jane Austen

naelast. Mrs Grant oli armastanud väga oma väikest õde ja venda, aga kuna ta oli abiellunud üsna varsti pärast nende ühise ema surma, kes jättis lapsed oma mehe venna kasvatada, kellest Mrs Grant ei teadnud midagi, siis polnud ta neid lapsi pärast ema surma peaaegu üldse näinud. Onu maja sai nendele tõeliselt armsaks koduks. Admiral ja Mrs Crawford armastasid mõlemad neid lapsi, kuigi nende arvamused kõiges muus lahku läksid, vähemalt ei ulatunud nende lahkarvamused kaugemale kui selleni, et kummalgi oli oma lemmik, keda nad rohkem armastasid. Admirali lemmik oli poiss, Mrs Crawford armastas narruseni tüdrukut. Aga leedi Crawfordi surm sundis tema kaitsealust peagi endale uut kodu otsima, pärast seda, kui ta oli veel paar kuud proovinud onu juures vastu pidada. Admiral Crawford oli paheliste kommetega mees, kes eelistas vennatütre kasvatamisele oma majas armukese majjatoomist. Sellele asjaolule võlgnes Mrs Grant õe pöördumise tema poole sooviga, et Mrs Grant ta ta enda juurde võtaks – see soov oli Mrs Grantile niisama meelepärane nagu see oli kasulik tema õele. Selleks ajaks oli Mrs Grant ammendanud kõik tavalised võimalused, millega maal elav lastetu daam oli püüdnud oma aega sisustada. Kui ta oli oma lemmikelutoa ilusa mööbliga üle kuhjanud ning aeda ja õue väga haruldased taimed ja linnud valinud, tundis ta tungivat vajadust mingi vahelduse järele kodus. Õe küllatulek, keda ta alati oli armastanud ja keda ta nüüd vähemalt õe abiellumiseni enda juures pidada lootis, oli talle ülimalt teretulnud; ta kartis ainult, kas Mansfieldi elu suudab rahuldada Londoni eluga harjunud noort daami.

      Miss Crawford ei olnud samuti vaba kartustest, kuigi need olid põhiliselt seotud õe elustiili ja sealse seltskondliku eluga. Pärast seda, kui ta oli asjatult keelitanud venda, et nad võiksid koos tema maamõisa elama asuda, otsustas õde teiste sugulaste juures õnne katsuda. Kahjuks oli Henry Crawfordil suur vastumeelsus kõige selle vastu, mis sidus tema elu ühe kindla kohaga või mingi kindla seltskonnaga. Selles tema jaoks põhimõtteliselt tähtsas küsimuses ei saanud ta õele vastu tulla, aga ta oli lahkelt valmis teda Northamptonshire’isse saatma ning ta võttis endale ka kohustuse õele poole tunni jooksul järele tulema hakata, kui ta on saanud teate, et õele seal ei meeldi.

      Kohtumine toimus mõlemale poolele väga hästi. Miss Crawford leidis eest õe, kes ei olnud pedantne ega matslikuks muutunud, leidis eest õemehe, kelle välimus andis tunnistust džentelmenist, ka oli nende maja mugav ja hästi sisustatud. Mrs Grant tervitas õe ja venna näol kahte väga meeldiva välimusega noort inimest, keda ta lootis nüüdsest veelgi enam armastama hakata. Mary Crawford oli silmapaistvalt ilus, Henry ei olnud küll nii kena välimusega, aga paistis silma hea hoiaku ja suursugususega. Nad mõlemad olid elava loomu ja meeldiva käitumisega ning Mrs Grant eeldas nendes ka teiste heade omaduste olemasolu. Teda rõõmustasid mõlemad, aga Mary oli talle eriti kallis. Kuna ta ise ei olnud saanud kunagi oma ilu üle rõõmu tunda, nautis ta nüüd põhjalikult oma õe ilu, mille üle ta võis uhke olla. Ta oli juba enne Mary tulekut talle sobiva partneri välja valinud: tema valik oli langenud Tom Bertramile. Baroneti vanem poeg oli just kohane kaaslane tütarlapsele, kellel peale elegantsi ja hariduse oli hinge taga ka kakskümmend tuhat naela. Ja kuna Mrs Grant oli südamlik ja avameelne naine, siis jõudis Mary ainult kolm tundi majas veeta, kui õde talle juba rääkis, mis tal plaanis on.

      Miss Crawfordil oli hea meel, et naabruses elab nii suursugune perekond, ning tal polnud midagi õe varajase hoolitsuse ega ka tema poolt välja valitud isiku vastu. Ta oli huvitatud abiellumisest, eeldades, et teeb hea partii; ja et ta oli Mr Bertramit juba Londonis näinud, siis polnud tal mingeid vastuväiteid mehe isiku ega tema seltskondliku seisundi kohta. Miss Crawford tegi näo, et võtab seda kui nalja, aga ei unustanud siiski sellele tõsiselt mõtlemast. Varsti pühendati sellesse plaani ka Henry.

      „Ja nüüd,” lisas Mrs Grant, „on mul idee, mis muudab kõik lausa täiuslikuks. Ma tahaksin teid mõlemat nii väga enda läheduses hoida, ja seepärast pead sina, Henry, abielluma noorema miss Bertramiga, ta on nii armas, ilus ja haritud tüdruk, et teeb sind kindlasti väga õnnelikuks.”

      Henry tänas teda kummardusega.

      „Kallis õde,” ütles Mary, „kui sul õnnestub keelitada teda abielluma, siis olen ma lausa vaimustuses, et mul on nii nupukas õde, ning mul jääb üle ainult kahetseda, et sa pole oma poolt tosinat tütart üles kasvatanud. Kui sa suudad panna Henryt abielu kasuks otsustama, siis on sul küll prantslanna tarkus. Kõik inglannade kunstid on juba ära proovitud. Mul on kolm parimat sõbrannat, kes kõik olid järgemööda temasse kõrvuni armunud. Kuidas nad kõik ja nende emad (väga targad naised), samuti mu kallis tädi ja mina vaeva nägime, et talle aru pähe panna, kuidas me teda meelitasime ja isegi kavaldasime, et teda abielluma sundida – see on kujuteldamatu! Ta on kõige õudsem flirtija, keda võib ette kujutada! Kui miss Bertram ei taha, et ta süda murduks, siis peaksid nad teda küll Henryst eemale hoidma.”

      „Kulla vend, ma ei tahaks seda sinust küll uskuda!”

      „Ei, ma olen kindel, et sa oled liiga hea. Sa oled heatahtlikum kui Mary. Sina arvestad nooruse kahtlusi ja kogenematust. Ma olen ettevaatliku iseloomuga ega taha oma eluõnne kiiruga mängu panna. Kellelgi ei ole abielust kõrgemat arvamust kui minul. Ja mida tähendab hea naine, seda on minu arvates kõige paremini öeldud lihtsas luulereas: Taeva viimne parim kingitus.”2

      „No näed, õde, kuulsid, kuidas ta rõhutas ühte sõna, ja vaata tema naeratust! Ma kinnitan sulle, et ta on põlastusväärne – admirali õpetused on ta täiesti ära rikkunud.”

      „Ma ei pane seda üldse tähele,” ütles Mrs Grant, „mida noored inimesed abielust räägivad. Kui nad väidavad, et nad ei poolda abielu, siis ma järeldan sellest, et nad pole seda õiget veel kohanud.”

      Dr. Grant õnnitles naerdes miss Crawfordi, et tema ei tundnud mingit vastumeelsust abielu vastu.

      „Jah, ma ei häbene seda öelda. Minu arvates võiksid kõik inimesed abielluda, kui nad saavad seda hästi teha. Mulle ei meeldi, kui oma elu lihtsalt ära raisatakse. Igaüks peaks abielluma, kui see on vastastikku kasulik.”

      5. peatükk

      Noored meeldisid üksteisele kohe algusest peale. Mõlemal pool oli nii mõndagi kütkestavat ning nende tutvus tõotas kujuneda lähedaseks niipea, kui sündsus seda lubas. Miss Crawfordi ilu ei kahjustanud teda õdede Bertramite silmis. Nad olid oma ilus liiga kindlad, et ühelegi naisele tema ilu pahaks panna, ning nad olid peaaegu niisama palju võlutud nagu nende vennad miss Crawfordi tumedatest elavatest silmadest, klaarist pruunist jumest ja meeldivast olekust. Kui ta oleks olnud pikka kasvu, kogukas ja blond, oleks see katsumus nendele võib-olla raskem taluda olnud; aga nüüd ei tulnud võrdlus kõne allagi ja tal oli lubatud olla armas ilus tüdruk, kui nemad jäid ikka kõige ilusamaks oma ümbruskonnas.

      Seevastu tema vend ei olnud ilus. Kui nad teda esimest korda nägid, oli ta täiesti inetu, tõmmu ja ilmetu; aga ta oli ikkagi džentelmen ja väga meeldiva käitumisega. Teisel kohtumisel ta enam nii inetuna ei mõjunud, inetuna muidugi, aga tema hoiakus oli nii palju rahu, tal olid ilusad hambad ja nii hea kehaehitus, et tema inetus ununes peagi. Ja pärast kolmandat koosolemist, pärast lõunasööki koos temaga pastoraadis, ei lubatud kellelgi teda enam inetuks nimetada. Ta oli tegelikult kõige meeldivam noor mees, keda õed olid kunagi tundnud, ja nad mõlemad olid temast võrdselt võlutud. Asjaolu, et vanem miss Bertram oli kihlatud, tegi temast õigusega Julia omanduse, millest Julia oli täiesti teadlik, ja enne kui Henry oli jõudnud Mansfieldis nädala viibida, oli Julia juba täiesti valmis temasse armuma.

      Maria mõtted selles küsimuses olid segasemad ja ebamäärasemad. Ta ei tahtnud nendes selgusele jõuda. Sellest pole ju midagi, kui ta peab meeldivat inimest sümpaatseks… kõik teavad tema olukorda… Mr Crawford peab olema ettevaatlik. Mr Crawfordil ei olnud mõtteski ohtu sattuda, õed Bertramid olid seda vaeva väärt, et nendele meeldida, ja nad ise olid valmis teda meeldivaks pidama. Henryl oli alguses ainult üks eesmärk – ennast nendele meeldivaks teha. Ta ei tahtnud, et nad armastusest põdema hakkaksid, aga kuigi tema mõistus ja iseloom oleksid võimaldanud tal õigemini mõelda ja tunda, lubas ta nendes asjades suurt kergemeelsust.

      „Sinu noored Bertrami daamid meeldivad mulle väga, õde” ütles ta, tulles tuppa tagasi, kui ta oli saatnud nad pärast nimetatud lõunasööki tõlla juurde, „nad

2

Vihje John Miltoni (1608 – 1674) Kaotatud paradiisile (1667).