Tugitoolitšempioni eined. Contra

Teichmann (Saksamaa) 35.47,5

      2. Jaak Mae (Eesti) + 6,9

      3. Frode Estil (Norra) + 8,5

      4. Kris Freeman (USA) + 10,6

      5. Andreas Schlütter (Saksamaa) + 12,9

      6. Ivan Bátory (Slovakkia) + 17,6

      7. Mathias Fredriksson (Rootsi) + 21,4

      8. Andrus Veerpalu (Eesti) + 23,1

Naiste 15 km klassikat ühisstardist,18. veebruar 2003

      1. Bente Skari (Norra) 39.40,9

      2. Kristina Šmigun (Eesti) 39.53,7

      3. Olga Zavjalova (Venemaa) 40.36,7

Naiste 5+5 km suusavahetusega sõit,22. veebruar 2003

      1. Kristina Šmigun (Eesti) 26.38,4

      2. Evi Sachenbacher (Saksamaa) 26.39,0

      3. Olga Zavjalova (Venemaa) 26.39,0

      4. Hilde Pedersen (Norra) 26.39,5

      5. Gabriella Paruzzi (Itaalia) 26.39,6

      6. Beckie Scott (Kanada) 26.39,9

Naiste 30 km vabastiilis,28. veebruar 2003

      1. Olga Zavjalova (Venemaa) 1:14.29,8

      2. Jelena Buruhhina (Venemaa) + 15,3

      3. Kristina Šmigun (Eesti) + 26,9

      4. Gabriella Paruzzi (Itaalia) + 32,7

      5. Sabina Valbusa (Itaalia) + 1.04,3

      6. Evi Sachenbacher (Saksamaa) + 1.05,8

      Antsla mees maailma vallutamas

      Esimesed kokkupuuted Antslas Andrus Värnikuga olid mulle üsna tüütud, ta oli päris kiuslik põngerjas. Aga mõned aastad hiljem, kui ta oli Antslast Kuldre kooli deporteeritud ja ma sattusin seal kogemata kuu aega inglise keele õpetaja olema, oli ta väga viks ja viisakas noormees. Kui ma kuulsin, et ta tegeleb väga tõsiselt odaviskega, hakkasin teraselt tema tegemisi jälgima. Muide, ka tema vanem vend oli odaviskes Eesti esikümne piirimail – ehk see tõik polegi nii ebaoluline, võib-olla andis vend Andrusele mõningast eeskuju.

      Ja ühel hetkel oli ajalehes teade, et Andrus tahaks sõita mingile noorte maailmameistrivõistlustele kuhugi kaugele maale, aga raha napib. Olin vägagi valmis midagi annetama, kuigi tõenäoliselt ma ise teab mis rikas ei olnud, aga mu postiljonipalk ikka jooksis veel. Kas ma ka ülekande tegemiseni jõudsin, pole sugugi kindel, sest tollal oli see hulga suurem ettevõtmine kui aastal 2012, mil meil on internetipank.

      Igatahes oli mees aastal 2000 jõudnud sellise tasemeni, et tuli tõsine purakas. Tulemus üle kaheksakümne ühe või pigem isegi kaheksakümne kahe meetri tähendas uut isiklikku rekordit, millega Andrus täitis ka olümpianormi. Mul oli tollal kohustus kirjutada Eesti Päevalehte igal nädalal üks päevakajaline luuletus, mis tookord tuli selline:

      kangelane minu jaoks

      on see nädal Andrus

      kelle pikim odakaar

      normi taha kandus

      küllap on see luuletus

      pisut isiklikki

      kui teeb omakandimees

      viskeid nõnda pikki

      siiski ei saa vaikida

      mees kes pärit Antslast

      läheb võitma Sydneysse

      islandlast ja prantslast

      Islandlast ja prantslast Andrus võitiski, selleks piisas viieteistkümnendast kohast. Kes aga ütleb, et Värnik sellel võistlusel kõrbes, on viriseja, muud ei midagi. Jah, tõesti, esimesed kaks viset kõrbesid, aga iga katse oli eelmisest parem. Kui esimene tulemus algas koguni kuuega ja teine oli pisut üle seitsmekümne, siis isikliku rekordi lähedane kaheksakümmend üks meetrit on juba korralik tulemus. Ei saa öelda, et mehel kehvad närvid oleksid, ta suutis ennast kolmandaks katseks vägevalt kokku võtta.

      Järgnevatel aastatel tuli meetreid tasapisi manu, stabiilsusega küll asjad korras polnud. 2001. aastal viimasel hetkel normi täitnud, otsustas ta ühe sähvatuse põhjal siiski mitte Edmontoni sõita. 2002. aastal olid mitmed kenad visked, aga Euroopa meistrivõistlustel oli mees võimeline vaid seitsmekümne kuue meetriseks kaareks. 2003 ei lubanud ka midagi head, aga viimasel hetkel täitus ikkagi maailmameistrivõistluste norm. Seekord otsustas Andrus, et siiski peaks maailmameistrivõistlustele sõitma ja see otsus vabastas temas midagi: mõni päev hiljem paugutas ta Valgas – kõlab kenasti, peaaegu kodus – 87,83 meetrit, mis on tänase päevani kehtiv Eesti rekord. Maailmameistrivõistlustel Pariisis jäi ta sellele paari meetriga alla, aga esimesel katsel visatud 85,17 oli tulemus, millest peaaegu keegi enamat ei suutnud. Vaid Sergei Makarov, aga see ei olnud mingi õnnetus. Antsla mees maailma hõbedal! Siinjuures ei jäta ma Urvaste valla elanikuna mainimata, et Andu ei ole Antslas ühtegi kooli lõpetanud, küll on ta seda teinud Urvaste vallas Kuldres. Võib öelda, et Antsla kool ei saanud nii kõva savi voolimisega hakkama. Kuivõrd olen ka ise Antslas keskkoolis käinud, pean lisama, et minuga nad tulid vist napilt toime.

Kergejõustiku maailmameistrivõistlused Pariisis,meeste odavise,31. august 2003

      1. Sergei Makarov (Venemaa) 85,44

      2. Andrus Värnik (Eesti) 85,17

      3. Boris Henry (Saksamaa) 84,74

      5. Aki Parviainen (Soome) 83,05

      6. Christian Nicolay (Saksamaa) 81,77

      ..

      Esimene käik Lilleküla staadionile

      Alustuseks paiskan sellele reale mõtte, et „Lilleküla staadion” kõlab ikka nii ilusasti. Olgugi ma suur Tartu õlle sõber, staadioni nimena on Lilleküla kenam. Ka väljapoole näitab see sõna või nimi või need sõnad midagi eriti eestlaslikku. Lill ja küla. Roheline küla keset linna, kus lilled õisi ei kasvata, sest sel pole mõtet – sest nad on loodud tallamiseks ja selleks piisab lihtsalt roheline olemisest.

      Minu esimene külaskäik sellele staadionile oli puhas juhus. Oli just asja Tallinna, üsna sportlikku asja, pidin niikuinii minema raadiosse contrarünnakuid sisse lugema. Tegin seda aastatel 1997–2004 iga kahe kuu tagant. Contrarünnak tähendas sporditeemalist luuletust, mis läks eetrisse kohe pärast hommikusi spordiuudiseid Raadio 2-s. Nii et kuna asja oli, otsustasin juhust kasutada. Pealegi selles paaris põnevust jätkus – 0:1 kaotus Moldovas sealse Sheriff Tiraspoli vastu jättis võimalusi küllaga. Pealegi tundus Moldova sihuke kahtlane riik, et ega nende klubi ikka eriti kõva ei paistnud ja esimese mängu kaotus pidi olema puhas juhus. Tutkit, brat. Väga kõva vastane oli, samas lootus püsis. Mingid väravalöömisvõimalused Floral olid, vastastel ka. Ja ometigi lõid kümme minutit enne lõppu just Tiraspoli mängijad otsustava värava ja ega siis jäänud muud üle kui nukrutseda – vastaste võõrsilvärav tähendas, et Floral on vaja kümne minutiga lüüa kolm väravat. Ühe nad lõid ka, mis hetkeks rõõmustas, aga lõpuvile tuletas ikkagi meelde, et selleks aastaks on kõik.

      Kuid staadioni üle oli hea meel, see tundus selline päris, just jalgpalli jaoks tehtud. Enda üle oli ka hea meel, et suutsin mugavustsoonist välja rabeleda ja seekord mitte telekat eelistada. Parema meelega vaatan võistlusi ikka telekast, sest see võimaldab asju paremini planeerida ja ka õllejoomine mängu ajal on kodus paremini organiseeritav.

Meistrite liiga2003/20041. eelring,1. mäng, FC Sheriff Tiraspol – Tallinna FC Flora, 16. juuli 200388. Tudor2. mäng, Tallinna FC Flora – FC Sheriff Tiraspol, 23. juuli 200380. Nesteruk – 88. Viikmäe

      Puuuuuuuuum!

      See on tuntud hüüatus Inglismaa Premier League’ist. Kirjutatakse ehk o-dega, aga ma tahan siin rõhutada, kui sarnased on inglise ja võru keel. Ka võrupäraselt hääldatakse