Tugitoolitšempioni eined. Contra

näha, kuid lehest loetud tulemused panid iseenesest vaimustusest kiljuma. Kamp noori lõvipoisse moodustas peagi ka Eesti koondise tuumiku. Esimesena jõudis tõeliselt vingesse liigasse just Mart Poom. Inglise klubi Derby Countyt keskmine vutisõber ehk eriti ei teadnud, aga kehvad meeskonnad Premier League’i ei kuulu. Nagu ka Inglismaa esiliigasse, kuhu Derby County lõpuks pudenes. Poom laenati Sunderlandile, kuid taas polnud meeskonnaga õnne, ka see kukkus esiliigasse. Ja seal siis said Poomi endine ja paegune tööandja kokku.

      Mäng hakkas juba läbi saama, kui Derby avas skoori. Sunderland paiskas kõik jõud rünnakule, ka eestlasest väravavaht liikus vastase väljakupoolele. Nurgalöögist lendas pall kena kaarega karistusalasse, sinna ilmus kollases särgis Poom, kerkis kõõõõrgeleee õhku ja tegi kuramuse kauni pealöögi. Kolleegil Derby Countyst ei olnud just erilisi võimalusi.

      Seda väravat maksab üha internetist üle vaadata – niipalju kui ma olen väravavahtide löödud kolle näinud, on see neist ikka kõige uhkem. On puurilukke, kes on kenasti omandanud ka karistuslöökide või näiteks penaltite löömise kunsti. Üks selline meister oli kolumblane René Higuita, kellest jäid siiski paremini meelde väravad, mis löödi tema selja taha pärast seda, kui mees oli üritanud enda võimupiire ületada ja liiga valel ajal liiga julgelt oma valvatavast objektist eemale lipanud.

      Öeldakse, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, aga kust sa tead, millised need kõige õigemad liistud on, kui kõiki järele ei proovi.

Derby County – Sunderland,20. september 2003Pealtvaatajaid: 22 53590.+1 Taylor – 90.+3 Poom

      Veerpalu: back to Val di Fiemme

      Val di Fiemme maailmameistrivõistlused 2003. aastal ei olnud Andrus Veerpalule eriti edukad. Aga ei Veerpalu ega Val di Fiemme suusakuurort jäänud niisama jõude passima. Algas uus suusahooaeg ja tegelikult juba sama aastanumbri sees kogunesid tippsuusatajad Val di Fiemmesse maailma karikavõistluste punkte jagama. Andrus Veerpalu otsus sprinti sõita pani kulmu kergitama. Kui eelmises loos oli kingsepast ja liistudest juttu … Samas – parim harjutamine on ikka võistlusrajal. Ühisstardist sõitude pealetung nõudis ka Andrus Veerpalult sprinterlike omaduste lihvimist.

      Aga oh imet, Veerpalu murdis ennast veerandfinaali, kusjuures tollal pääsesid kvalifikatsioonist veerandfinaali vaid kuusteist paremat. Ja on ju sprint tõsine vastupidavusala, tuleb neli korda vägevalt spurtida, ja mida ring edasi, seda vahvamaks lähevad pikemate maadega harjunud meeste võimalused.

      Eks poolfinaalis oli ka pisut õnne, sest neljast mehest kaks pääsesid tollal poolfinaalist edasi, aga soomlane Pyykönen murdis kepi ja jäi kohe maha ning itaallane Pasini vajus ka ära, nii et Andrus ei pidanud liialt rabelema.

      Andrus jõudis finaali nelja parema hulka, kuigi kakskümmend viis korda lühemal distantsil. Võis rääkida Val di Fiemme kordusetendusest: Andrus kolme norralase vastu. Seekord sai Andrus ühest jagu ja uskumatu kolmas koht oli tõsiasi.

      Tol ajal polnud veel nii tavaline, et üks ja sama mees võib pjedestaalile tõusta nii viiekümne kilomeetri suusatamises kui ka sprindis.

Maailma karikavõistluste etapp Val di Fiemmes,meeste sprint,16. detsember 2003

      1. Jens Arne Svartedal (Norra)

      2. John Kristian Dahl (Norra)

      3. Andrus Veerpalu (Eesti)

      4. Eldar Rønning (Norra)

      5. Tor-Arne Hetland (Norra)

      6. Håvard Bjerkeli (Norra)

      …

      14. Erkki Jallai (Eesti)

      …

      17. Priit Narusk (Eesti)

      …

      27. Aivar Rehemaa (Eesti)

      Sportlased, mikrofonid ja kaamerad

      Kui sportlased on oma soorituse areenil lõpetanud, tuleb neil tavaliselt aru anda ajakirjanikele ja sellega koos tervele eesti rahvale. Vahel hakkab neist lausa kahju, sest see, kes on loodud tugevaks ja osavaks spordirajal, ei tarvitse olla loodud sõnaosavaks. Teine asi on siis, kui sportlane on areenil hoopis ebaõnnestunud ja sellest johtuvalt ei taha midagi analüüsida, vaid eelistab vaikselt nutta ja nukrutseda või lihtsalt enese sees selgusele jõuda, mis siis ikka valesti läks. Aga meie tahame ikka teada, mis juhtus: miks teivas pooleks läks; miks ei löönud pallile pihta, kuigi oleks võinud; kas sportlane tunnistab, et oli ise loll, või neab halba ilma, kohtunikku, määrdemeistreid.

      Esimese, vahetu emotsiooni saamine on väga magus. See täiendab võistluste rõõmu ja traagikat. Ja muidugi on tegijal siis võistluste kulg eriti hästi ja värskelt meeles. Vankumatult püsib mälus, kuidas Toomas Uba ütles äsja lõpetanud Eesti naissuusatajale: „Noh, ähi nüüd siia mikrofoni.” Ehk peaks sportlased tegema iga päev ka väikese treeningu, kuidas maksimaalse pingutuse konditsioonis võimalikult selgelt sõnu välja hääldada ja rääkimine hingeldamisega kooskõlla viia.

      Kui sportlane on iga kell valmis spordisõbraga suhtlema ja viskab ka mõnusat huumorit, armastatakse teda rohkem ja suurem toetus annab kindlasti ka tuult tiibadesse. Näiteks on Erki Noole suur konkurent Roman Šebrle eesti spordisõprade väga suur sõber; ega ta tulemused ju näiteks Tomás Dvořáki omadest kõvemad ei ole, aga toredad intervjuud, mida ta on ka Tallinnas andnud, on ta peaaegu eesti sportlaseks teinud.

      Üks kuulsamaid ajakirjanike eest pagejaid Eesti spordis on kindlasti Kristina Šmigun. Mulle isegi tundub, et Kristina hakkas spordiradadel rohkem särama, kui ta hakkas rohkem näoga rahva poole seisma ja naeratama. Õnnelik sportlane on edukas sportlane, õnnelik inimene on parem suhtleja, need asjad võivad ju omavahel seoses olla küll. Ja eks seal oli oma osa ka Vähi-poisil. Võib-olla on see Kristina raamatus kirjas, võib-olla peaksin selle raamatu läbi lugema, aga ehk piisab hoopis kujutluspildist, mis mul nüüdseks on tekkinud.

      Siis, kui Kristina juba inimeste sõber oli, pani rahva natuke kihama üks vängem sõimusõna määrdemeistrite suunas. No t…a, ajab hinge täis küll, kui jõuaks muidu sõita, aga suusk absoluutselt ei liigu edasi. Ma arvan, et see oli nii siiras tundepurse, et mingeid eetikakriteeriume polegi siin mõtet kasutada. See jutt enam ammu ei päde, et ise veel tütarlaps ja nii edasi.

      Olen mõelnud, kas sportlased võivad võistluse ajal tajuda, et kaamera neid jälgib. Ja mõelda selle peale, kas televaatajaid võib olla nelikümmend või neli miljonit. Või on pigem teadmine tiitli tähtsusest see, mis jalad värisema paneb. See on muidugi erinev, kuidas see värin kellelegi mõjub – kas innustab tegevust või hoopis halvab lihased ja mõtte. Eks siin tuleb kogemus kasuks, ka suurte võistlustega on ilmselt võimalik harjuda, kohaneda. Selles mõttes on mõistlik noori sportlasi juba siis suurvõistlustele saata, kui nad ei ole veel valmis suurtulemusi tegema.

      Ja ei tohi pahandada sportlastega, kes on lapsesuud. Ja kindlasti ka mitte reporteritega, kuigi nemad peaksid olema keelt õppinud ja kõvasti praktikat saanud, aga ikka ütlevad imelikke asju. Reporterite kummalised keelendid on omaette žanr, mõned on neid ka kollektsioneerinud, mina isegi lühikest aega. Kas teate, kes on tõusva maa päikese pojad? Just, Jaapani võrkpallurid.

      2004

      Verpakovskis!

      Läti jalgpalli tabas ime. Nojah, kui Euroopa meistrivõistlustele jalgpallis lubati kaheksa meeskonna asemel kuusteist, parandas see oluliselt nende meeskondade šansse, kes ei olnud just päris eesliinil. Kui mõelda finaalturniirile Itaalia, Hispaania, Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa, Holland … Tšehhi, Portugal, Venemaa … juba ongi kohad kuhjaga täis. No kes see sinna veel mahub! Taani, Horvaatia, Iirimaa ja Rootsi mõnikord ikkagi mahtusid.

      Aga kui finaalturniiril oli kolmandat korda kuusteist kampa, kasutas seda ära Läti. Meil kodus tollal küll ei olnud väga head antenni Läti kanali vaatamiseks, aga mõned Läti koondise valikmängud sain ikka ära näha. Antenn oli meil tollal tares sealsamas teleka kõrval, andis küll kenasti vänderdada temaga sinna-tänna, aga signaal jäi ikka kehvaks. Ometigi oli aru saada, mis ekraanil toimub,