Tugitoolitšempioni eined. Contra

ei olnud ka väga tõsiselt arvestatav medalikandidaat, siis mõtlesin tugitoolis rahulikult, et las ta rügab seal ees, küll tuleb tema tund, mil ta alla neelatakse. Hispaanlased on pikamaajooksus alati favoriidid olnud, küll nad võtavad jooksiku kinni ja sealt kuskilt siis kooruvad medalivõitjad välja. Loskutov püsis grupis, see muudkui hõrenes, aga Paša koht selles grupis tühjaks ei jäänud. Vähe sellest, ta pani ühel hetkel oma paremuse maksma ja lõpetas kõigist enda konkurentidest eespool. Aga Holméni ei õnnestunudki Pašal ja teistel sellel võistlusel eriti palju näha, sest ta oli jupp maad eespool ja ennast püüda enam ei lasknudki. Võib-olla oleks meie mees suutnud soomlase kinni püüda, aga ta oleks riskinud sellega, et kui ta üksinda vedamise enda peale võtab ja teisi maha raputada ei suuda, võib tal lõpus hapraks minna. Küllap pelgasid sama ka tema konkurendid. Nii et nagu Lossmann Antwerpeni olümpiamängudel, pidi ka Loskutov kulla loovutama põhjanaabrile. Ja ka Lossmannil ei olnud tookord õnne, talle ei andnud rajal keegi teada, et finiš on juba nii ligidal, et on aeg lõpuspurdiks.

      Aga kui 1920. aastatel oli Soome pikamaajooksus nagu tänapäeva Kenya, siis sedapuhku tuli soomlase võit nagu välk selgest taevast. Eks tal lasti nii rahulikult ees olla sellepärast, et varasemate tulemuste järgi otsustades pidi ta ise ära vajuma, ilma et oleks vaja teda spetsiaalselt püüda. Ai. Igatahes on hõbegi tubli saavutus, hõbeda võitmist oli sama palju kui kulla kaotust. Naiste maratonis tegi sama tubli jooksu Jane Salumäe. Mul oli millegipärast meeles, et tema ka hõbeda võitis. Kui avastasin, et oli ikka neljas koht, siis tundsin natuke pettumust, aga ilus tulemus seegi. Kuna Meie Kristinal oli nõrgem aasta, teenis Jane auga ka aasta naissportlase tiitli.

      Pavel võitis veel kaks korda So˘uli maratoni (2003 ja 2004), aga suurvõistlustel enam sellist tabamust ei tulnud.

Kergejõustiku maailmameistrivõistlused Münchenis,meeste maraton,11. august 2002

      1. Janne Holmén (Soome) 2:12.14

      2. Pavel Loskutov (Eesti) 2:13.18

      3. Julio Rey (Hispaania) 2:13.21

      4. Daniele Caimmi (Itaalia) 2:13.30

      5. Alberto Juzdado (Hispaania) 2:13.35

      6. Alejandro Gómez (Hispaania) 2:13.40

      Jalgpalli maailmameistrivõistlused – ülemaailmne laulupidu

      Jalgpalli maailmameistrivõistlused paistavad mulle kui spordisõprade laulupidu. Eks seda on õhutanud ka ETV, kes minu tugitoolispordikarjääri jooksul on suurema osa mänge üle kandnud. Oma esimeste maailmameistrivõistluste ajaks olin mõnevõrra jõudnud kaasa elada Euroopa karikavõistlustele, mängudele, kus osalesid Nõukogude Liidu meeskonnad. Tegelikult kestab tänaseni minu mõningane sümpaatia Venemaa ja Ukraina klubide, pisut ka koondiste vastu, samas kui ühelgi teisel spordialal ei ole ma Venemaa poolt, eriti hokis, mis oli spordialadest suurim punavõimu sümbol.

      Minu esimene lemmikklubi (Tallinna Spordi kõrval muidugi, kes oli sisuliselt tollane Eesti koondis) oli Kiievi Dünamo, kes 1985/86. aasta karikasarjas edenes kenasti kuni finaalivõiduni välja. Igor Belanov oli tollane suur staar ja Nõukogude Liidu tolle aasta maailmameistrivõistluste koondisest pooled tulid just sellest superklubist.

      Aga jah, esimest vuti maailmameistrivõistluste mängu juhtusin vaatama värvitelekast sugulaste pool. See oli kõige eredam mälestus minu ristisa-ristiema juures käimisest, mida saatsid ka kuumad moosipirukad. Ploomimoosiga, nämm. See muru, mida telekast nägin, oli rohelisem kui miski muu, mida olin näinud. Millegipärast on mul meeles, et bulgaarlaste viigivärava lõi kaheksakümne kuuendal minutil Sirakov. Seisuga 1:1 minu esimene maailmameistrivõistluste mäng lõppeski. See oli vist pisut üllatav, aga itaallased olid – siis ma seda veel ei teadnud – eelmisel korral alustanud ülikahvatult ja napilt alagrupist edasi saanud, kuid lõpuks maailmameistriks tulnud. Mehhiko 1986. aastal lõppes neile siiski kaheksandikfinaalis, kus Euroopa meister Prantsusmaa eesotsas Michel Platiniga paremuse selgelt maksma pani.

      1986. aasta mälestusväärseim mäng oli veerandfinaal Prantsusmaa ja Brasiilia vahel, kus brassid eksisid mängus üheteistkümne meetri karistuslöögil ning pärast 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaega olid kehvemad ka penaltiseerias. Eksijad olid sellised legendaarsed mehed nagu Zico ja Sócrates. Prantslastel õnnestus sisse lüüa üks omapärasemaid penalteid – pall läks posti ja põrkas väravasse kollkipri seljast. Mõnda aega isegi arutati, kas see on määrustepärane.

      Samal päeval olime matnud minu vanaisa. Vedasime ühe sugulasega kihla, mina ütlesin, et maailmameistri tiitli pälvib Brasiilia, tema tegi panuse Mehhiko peale. Hommikuks (päeva teine mäng toimus kell kaks öösel meie aja, õigemini Moskva aja järgi, mis meilgi kehtis, mängu näidati järgmisel hommikul) olid mõlemad välja langenud.

      Brasiiliast oli tolleks hetkeks saanud minu põhiline lemmik, sest Taani, kes näitas alagrupis võrratut mängu (Uruguayga 6:1, Saksamaaga 2:0), oli playoff’is Hispaania vastu uskumatult kehv, ja teine lemmik, khm, Nõukogude Liit (alagrupis 6:0 Ungariga) sai kahtlase kohtunikutöö tõttu lisaajal kaotuse Belgialt. Belgia sai pärast seda jagu ka Hispaaniast, vist penaltitega.

      Need olid Maradona maailmameistrivõistlused, aga mulle Argentina ja Maradona eriti ei meeldinud. Maradona väravatest paremini on silme ees just see võimas tribling kuuest-seitsmest vastasest mööda. Tema käega löödud väravat ei mäletanudki nii elavalt, hiljem olen selle muidugi üle vaadanud, meil on nüüd ju YouTube …

      Üllatav oli, et maailmameistrivõistluste lõpuks teadsin peast kõikide mängude tulemusi, vähe sellest, ka kõikide mängude väravalööjaid – ju siis eriti palju muid asju veel peas ei olnud. Tõsi, peale Sirakovi ma nüüdseks eriti kedagi enam ei mäleta. Aga isegi korealased olid tol ajal meeles.

      Heinategu, Rock Summer ja muud segavad faktorid

      1990. aasta maailmameistrivõistluste ajal olin oma töökätega tõsiselt heinategemise juures, töö tipphetked langesid just playoff’i ajale. Nende meistrivõistluste imemeeskond oli Kamerun eesotsas vanameistri Roger Millaga, keda treener oskas just õigel ajal mängu vahetada. Põnevuslahing toimus veerandfinaalis, kus lõpuks 2:3 Inglismaale kaotati. Pildusime heinapalle lakka, öösel pidi vihmale minema, läks ka. Aga vahepeal näpistasin ikka aega ja lippasin tuppa mängu vaatama, siis hakkas südametunnistus piinama ja läksin tööle tagasi. Igatahes oli mul niipalju õnne, et väravahetkedel juhtusin toas olema. Vastukaaluks meenub mäng, kus Tallinna Sport kaotas Mogiljovi Dneprile 3:5. See on üks väheseid mänge, mis mul Spordi mitte just väga kuulsusrikkast teekonnast meeles on. Mäng sööbis meelde just sellepärast, et alati, kui ma käisin kempsus või võileiba tegemas, mänguseis muutus.

      Need meistrivõistlused olid natuke igavad selles suhtes, et poolfinaali jõudsid ainult jalgpalli suurriigid. Minu jaoks kipubki meistrivõistlustel kõige kompum olema üllatajate võidukäik. Finaal ei ole üldjuhul kõige huvitavam mäng. Olgu, Inglismaa on poolfinaalides tegelikult haruharv külaline, peaaegu sama harv kui Hispaania – nemad oskasid ikka järgemööda uskumatult komistada, kuigi valikturniiril hiilgasid.

      Aga aastatel 1978 ja 1982 võttis kolmanda koha mängust osa Poola, aastal 1986 Belgia, 1994 Rootsi ja Bulgaaria, 1998 Horvaatia, 2002 Türgi ja Lõuna-Korea.

      1994. aastal olin hoolas vaataja. Mul on meeles, et kuni kolmanda koha mänguni jäid mul vaatamata vaid USA-Brasiilia mängu teise poolaja viis esimest minutit. Poolfinaalide järgseid puhkepäevi kasutasin ära Rock Summerile sõitmiseks, olin seal ühe päeva ja öö ning laupäeva hommikul hakkasin tagasi hääletama, mõtetes Rootsi-Bulgaaria mäng. Rootsi oli tollal mu lemmik ja nende nii kaugele jõudmine tõeline õnn. Et ma Tallinna veel eriti ei tundnud, kulus mul lauluväljakult lennujaama juurde jõudmiseks kaks tundi ja umbes pool kaks hakkasin hääletama. Mul oli üheksa tundi aega, et koju Urvastesse jõuda. Taskus kakskümmend viis senti, asusin koduteele, kõndides kogu aeg edasi. Ma ei tulnud veel selle pealegi, et mõnes kohas tasuks seista ja oodata, suure maantee peal on ju kiirused suured ja nii edasi. Ühesõnaga ei olnud ma ka hääletamise peensustega eriti kursis. Ja kas selle või lihtsalt halva õnne tõttu ei olnud ma niipea ka oma kodus. Kui jõudsin Kanepisse (umbes viisteist kilomeetrit vähesõidetavat kruusateed koduni) oli mul aega veel tund ja kolmveerand.