Tugitoolitšempioni eined. Contra

lühirajauisutamine oma staatust tähtsa telespordialana, mis viimasel ajal on spordiala olümpiakõlblikkuse hindamisel vägagi oluline näitaja.

      See oli Austraalia esimene kuld taliolümpiatelt, Steven Bradbury sai kodumaal postmargi peale. Selliseid medaleid ootaks ka eesti sportlastelt. Täiesti välguna selgest taevast. Ehk kõige ootamatum olümpiamedal on meil ikkagi vendade Tõnistede hõbe So˘uli olümpiamängudelt. Kuivõrd mõlema mehe rammu oli paadis kogu aeg vaja, ei saa kahtlustada ka skeemi, millega Kilpkonna-onu võitis jooksus Jänkuonu, kasutades ära tõika, et jänese jaoks olid kõik kilpkonnad ühte nägu.

      Kõige tähtsam sõprusmang labi aegade

      Sõprusmängud jalgpallis on toredad, lüüakse palju väravaid. Aga midagi olulist on puudu – kui ei mängita punktide peale, ei ole õiget pinget. Kuigi nii sõprust täis need mängud ka ei ole, et poleks põhjust kollaseid kaarte näidata. Olen isegi kaardi saanud, kirjanike jalgpallimatšil Tallinnas Reaalkooli staadionil. Kohtusid Tartu NAK (Noorte Autorite Koondis) ja TNT (Tallinna Noored Tegijad). Selle hetke jäädvustas ka Eesti Päevalehe fotograaf ja pilt oli koguni lehe esiküljel. Mõtlesin, kui tihti saavad esiküljele päris jalgpallurid Mart Poom või Andres Oper, ja mu süda täitus uhkusega.

      Juhtus see, et pall oli üsna omapead keset platsi jäänud. Hakkasin selle suunas spurtima, olles kindel, et jõuan esimesena pallini, aga vastasmängija, tütarlaps Maria jõudis samal ajal. Ma ei suutnud vältida talle otsajooksmist, mille tagajärjel neiu uppi lendas. Proovisin teda kinni püüda, aga pildi pealt jääb hoopiski mulje, et löön teda kahe käega näkku. Otsajooksmise eest näitas kohtunik Tarmo Teder mulle Hansapanga kaarti, mis ilmselt oli kõige kollasem kaart tema rahakotis.

      Aga 2002. aasta märtsikuus ei olnud ma ise mänguhoos, kaugeltki mitte. Mingit asja ma Tallinnas ajasin ja peast käis läbi tõsine mõte minna koondise mängu kaema. Mäng oli Lilleküla staadionil, Eesti ja Venemaa sõprusmäng. Väga intrigeeriv vastasseis. Aga ilm ei olnud kõige parem, ilmselt oli ka riietus ebasobiv (märtsi lõpp, teadagi), raha tundus vähe olevat, pilet vist kakssada viiskümmend krooni, ei teadnud hästi, kuidas staadionile saab, maa külmand ja kärss kärnas ja nii edasi. Võib-olla kartsin kaklust, ajakirjandus õhutas küll hirmu, et võib löömaks minna. Venelased olid tulnud loosungiga „Peremehed on tagasi”. Otsustasin piirduda turvalise pubikülastusega, seadsin ennast mugavalt sisse, õlu oli kolmkümmend viis või nelikümmend viis krooni, nii et väga odavalt ei pääsenud ikkagi. Aga mis sellest.

      Eesti läks kiiresti 1:0 juhtima, pubi kajas hõisetest. Säh sulle vaoshoitud eestlasi. Sama kiiresti tuli viik. Jah, kahju, aga mis sealt muud oodatagi. Venemaa on ikkagi tugev. Aga ei tulnud ega tulnud neile seda võiduväravat, venelastel läks tuju ära, eestlased avaldasid tugevat survet ja napsasidki viis minutit enne lõppu palli endale, Oper läks ja lõi selle puuri. Meeletu! On see võimalik?! Inimesed pubis röökisid, nagu oleksid nad staadionil. See oli nii võimas emotsioon, et pubi ei paistnud üldse nii tühi, nagu ta tegelikult oli. Veel mõned minutid vastu pidada ja ajalooline 2:1 võit oli käes.

Eesti-Venemaa sõprusmäng jalgpallis,27. märts 200210., 86. Oper – 18. Bestšastnõhh

      Ja see sõprusmängu võit sai järje, kui kolm aastat ja kolm päeva hiljem toimus sealsamas ametlik valikmäng ja kui Kruglov mängu lõpu eel karistuslöögi põmaki karistusalasse meestesumma saatis. Esimesena noppis selle Terehhov, suras palli väravavõrku ja mänguseis oligi 1:1 viigis ja nii jäi. See oli üldse tore valiktsükkel, Eesti kogus seitseteist punkti, tõsi küll, neist kaksteist Liechtensteini ja Luksemburgi vastu.

      Brasiilia, Senegal ja teised

      2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused algasid mulle seiklusega. Reisisin tollal põhiliselt häälega ja tuli plaan meistrivõistluste avamänguks Tallinnast koju jõuda. Aga ei sujunud see edasiliikumine sugugi, peagi hakkasin mõtlema, et oleks hea, kui kuidagi Tartunigi jõuaks. Viimaks sain Tartu Lõunakeskuse juurde ja sisenesin viimases lootuses, et ehk kuidagi õnnestub kuskil midagigi näha. Sisenedes nägin kohe, et kohvikus on korralik suur ekraan, sealt oli lausa nauding vaadata. Ja seis oli ka 0:0, nii et otsustavad hetked olid veel ees. Mõni minut läks mööda ja nagu seda oleks täpselt mulle hoitud, põrutas Senegal ennast vastu igasuguseid ootusi juhtima – niimoodi poolajale mindigi.

      Senegali 1:0 võit jäi ka lõpptulemuseks, tiitlikaitsja Prantsusmaa ei suutnudki sel turniiril väravat kirja saada. Senegal murdis alagrupist edasi, kus kurvastas mind Rootsi väljapuksimisega viimastel minutitel. Seda polnud ma oodanud, eriti pärast seda, kui Svenssonid alagrupis Inglismaa ja Argentina seljataha jätsid. Mõtlesin siis, et Senegalil võiks juba edasigi hästi minna, aga Türgi, kes oli juba kaheksandikfinaalis napilt jagu saanud Jaapanist, kelle mäng oli mulle samuti jõudnud juba meeldima hakata, eriti Venemaa alistamine, nüüd see Türgi võttis ka Senegali rajalt maha. Ent kui ühel korraldajamaal Jaapanil läks üllatavalt haprasti, siis teised võõrustajad järjest rõõmustasid. Korea tegi imesid, alistades järjest Itaalia ja Hispaania. Mängus Itaalia vastu tehti küll küsitavaid otsuseid, aga mind see ei seganud, Itaalia väljalangemine meeldis mulle. Hispaania ees panid korealased värava lukku ja penaltite löömisel olid kindlus ise.

      Saksamaa ja Brasiilia finaalijõudmine – nagu ka see, mis finaalis toimus – oli natuke igav. Saksamaa finaalijõudmist siiski peeti üllatuseks, isegi nende võitu poolfinaalis Korea vastu ei saanud väga kindlalt ette näha. Aga Saksamaa on ka kõige keerulisemas seisus Saksamaa – öeldakse, et jalgpall on mäng, kus kakskümmend meest ajavad üheksakümmend minutit palli taga ja võidab Saksamaa. Finaalis ei tekkinud siiski kordagi kahtlust, et Saksamaa võiks võita.

      Kolmanda-neljanda koha mäng oli lõbusam – juba see, et vaatasin seda Läti telekanalilt, sest ETV näitas samal ajal laulupidu, oli vist rongkäik. Jalgpalli tasub ikka avavilest alates vaadata, sest Türgi lõi avavärava vähem kui kümne sekundiga, kusjuures mul oleks nagu meeles, et hoopis korealased lõid palli keskelt lahti. Korea jõudis küll viigini, aga Türgi oli kokkuvõttes selgelt parem, kuigi 3:2 seis seda nii hästi ei näitagi. Maailmameistrivõistluste kolmanda koha mängud on toredad, sest seal võetakse asja pingevabalt ja lüüakse tavaliselt palju väravaid. Kui sinna aga satuvad liiga suured jalgpalliriigid, siis nad on muidugi mornid ja tujutud.

      Lossmann ja Loskutov

      Maraton kuulub kahtlemata mu lemmikspordialade hulka. Mulle meeldib seda nii ise joosta kui ka telekast kaeda. Kui ilmub kergejõustiku suurvõistluste ajakava, siis esmalt kiikan, kas seekord sobib maratonide vaatamine graafikusse. Kusjuures ideaalis vaatan stardist peale, pikkuse poolest on see umbes nagu jalgpallimatš. Seal on samamoodi võimalikud igasugused ootamatud pöörded, isegi mõni tipptasemel mees võib viimasel viiel kilomeetril ära väsida. Nii jalgpall kui ka maratonijooks on minu jaoks nagu spordi sümfoonilised suurvormid.

      Rõõm on suur, et juba Eesti Vabariigi algusaastatel oli meil oma kõva maratonijooksja, olümpiahõbe Jüri Lossmann, kes kaotas Antwerpenis soomlasele Hannes Kolehmainenile vaid kolmeteistkümne sekundiga. Lossmanniga seoses peab ka mainima, et ta võttis 1928. aastal osa ülipikamaajooksust USA-s, kus joosti nädalate viisi. Elasin sellele kaasa vanade Võru Teatajate vahendusel. See oli päris lõbus, sest teated lombi tagant olid hästi katkendlikud. Vahepeal hakati isegi oletama, kas Lossmann endiselt jätkab või mitte. Lõpuks polnud ta väga kõrgel kohal, aga viimase etapi olevat vist esimesena lõpetanud – ehk siis mees, kes korralikult enda jõuvarusid hoidnud.

      Tark jooksja on ka kaheksakümmend aastat hiljem, juba uues Eesti Vabariigis, Pavel Loskutov. Kuigi ta on sündinud Läti poole peal (Valkas) ja kõneleb eesti keelt aktsendiga, ei ole keegi kahtluse alla seadnud, kas ta on oma. Jah, ükskord varahommikul hääletasin Valga piiripunktis Läti sügavuste poole, kui Paša tuli joostes oma peniga. Tuli just Läti poolt ja suundus Eesti poole. Siis olid piirid juba lahti.

      2002. aastal Euroopa meistrivõistlustel Münchenis ei olnud eestlaste medalilootused Loskutovi suhtes üldse liivale kirjutatud, sest mitme maineka maratoni võidud ja ka samal kevadel Pariisis püstitud Eesti tippaeg 2:08.53 olid päris võimsad. Samas on maratonis raske hooaja edetabeli põhjal mingeid järeldusi teha, sest üldlevinud arvamus on, et üle kahe tõeliselt hea maratoni ei ole võimalik aasta