Tugitoolitšempioni eined. Contra

>

      Silmad lahti, telekas juba käib

      Avasin silmad. Selgus, et vedelen sängis ja telekas mängib. Jah, Sydney olümpia oli kestnud juba mitu päeva, õigemini ööd, sest just pidevad öised teleseansid olid süüdi selles, et silmad põneval hetkel kinni vajusid. Ja mitmeks tunniks suletuks jäidki.

      Kui teleka ees on mingi pehme ase, on suur kiusatus selle peal külitades telesporti nautida. Aga stopp! Selg sirgeks! Vahepeal kraanikausi juurde ja külma vett näkku, sest kui oled väsinud, ümberringi on pimedus ja võistluses ei toimu igal sekundil midagi paikapanevat, siis on nii, et kui paned oma pea padjale ligemale kui meeter, hakkab toimima magnet – pea ja padi kohtuvad hetkeks ja sa ei jõua mõeldagi, kas oled öövaht või ei ole, kui juba ongi silmalaud kokku kleepunud ja ühendus välismaailmaga katkeb.

      Unenäod võivad näidata mida iganes – ootamatuid stsenaariume, helget tulevikku, vingeid košmaare, kõrgkunstilist sürrealismi … aga tõelisele spordisõbrale nad spordiilma ajaloolisi hetki asendada ei suuda.

      Nii jäi mul otsepildis nägemata Erki Noole kõige kuulsam kettaheitekatse. Ja ometigi nägin sel hetkel, kui silmad lahti tegin, just seda. Kettaheitevõistlus oli mitme tunni eest lõppenud, olin jäänud magama kümnevõistluse eelmist ala, tõkkejooksu oodates. Mitmendat korda seda katset telepubliku jaoks korrati, pole tähtis. Kui uniste silmade kaudu hakkas ajuni jõudma, mis seal tegelikult on toimunud, oli šokk nii suur, et ei suutnud pettumustki tunda. Mees, kellelt kogu Eesti ootas olümpiamedalit, nii eelnenud hooaja kui ka olümpiavõistluse esimese päeva põhjal, põrus kettaheitega, saades kolm risti, mis mõjusid nagu kirjaoskamatu mehe allkiri oma surmaotsusele.

      Erki Noolt oli enne seda niigi korduvalt risti löödud. No ikka omade, eestlaste poolt. Alustades sellest, et teda ei olevat tahetud nirude eelduste pärast spordikooligi vastu võtta.

      1992. aasta olümpial veel noorelt mehelt ilmselt erilist imet ei oodatud. Ometi lendasid kolm nulliga lõppenud odaviskekatset – tsiuhti! – eesti spordisõbra südamest läbi. Eks kümnevõistluses, ühel meie trumpalal läbi aegade, oli meie liider Valter Külvet suurvõistlustel järjest vigastustega põrunud ja see tegi kannatamatuks.

      Ka järgmisel olümpial tuli medalitega hellitatud eesti spordisõbral alla neelata mõru pill. Kuues koht, mille noppis Erki Nool, jäigi eestlaste parimaks etteasteks. Ka varasematel USA-s toimunud suveolümpiamängudel oli jäänud medal tulemata, aga sellel olid omad põhjused: 1932. aastal ei õnnestunud majanduskriisi tõttu kedagi kodumaalt üle lombi Los Angelesse lähetada ja 1984. aastal (taas Los Angeles) jättis sotsialismileeri boikott Eesti NSV rahva raudse eesriide taha.

      Erkist õhkus 6. koha tõttu muidugi rahulolematust ja kahe aasta pärast võttis ta visa hingena Euroopa meistri tiitli. Viibisin just sel ajal soome-ugri kirjanike kongressil Sõktõvkaris, kus teleka jaoks suurt aega või võimalust ei olnud. Ma ei mäleta, kas ma üldse teadsin, et käib kümnevõistluse teine päev, aga õhtul hotelli jõudes kuulsin telekast lühikest kokkuvõtet võistluspäevast ja ühel hetkel jõudis järg tuhande viiesaja meetri jooksuni. Kümnevõistlejate omani. Ja järjest rohkem sundis kõrvu teritama see, et Erki Noolele pühendati jutu sees pidevalt tähelepanu. Ja lõpuks koorus meeldiv tõde. Nii meeldiv, et vene reporteri väide, nagu oleks kolm esimest kõik nende mehed (Nool nõukaaja kasvandik, nagu ka Eduard Hämäläinen, kes sel ajal juba Soome eest võistles, ja muidugi Lev Lobodin), ajas ainult heatahtlikult muigama.

      Järgmise aasta Sevilla maailmameistrivõistluste kuumemaid hetki nägin – kahjuks? Kolm korda lati mahaajamist oma trumpala teivashüppe algkõrgusel ja Erki pälvis rahvasuus „lollima sportlase” tiitli. Aga vorm oli tõusuteel.

      Jõudis kätte 27. september 2000. Kümnevõistluse esimene päev. Erki ei pakkunud eriti närvikõdi, kuigi ta on enda kolmandate (ja rohkem siiski edukate) katsetega kuulus nii kaugushüppes, kuulitõukes ja kõrgushüppes kui ka mitmel teise päeva alal. Medal oli juba sama hästi kui käeulatuses, aga kuld? Roman Šebrle oli samuti väga heal kursil. Aga kuigi Šebrle on nagu meie kodustatud tšehh, kelle edusammud eestlasi rõõmustavad, on oma särk ikka ihule veel lähemal.

      Ja siis teine päev – šokk, šooookkk … Vaatasin seda kettaheitekatset teab mitmest kordusest ja mitme nurga alt. Mõnel hetkel tundus, et see jalg ei saanud kuidagi ringi serva puudutamata jätta, teisel hetkel helendas jälle lootuskiir, sest tõenäoliselt ta ikkagi ei astunud serva peale.

      Kui tehti rõõmustav otsus ja eesti mehe nime taha tekkis tulemus – ja üldse mitte paha –, saabus kergendus, aga mitte võidurõõm. Põue puges hirm, kas medal, mis tuleb, kui tuleb, on ikka ausalt saadud. Eks oma hirmud olid ka Erkil endal. Teivashüpe näitas, et intsident on mehe liimist lahti löönud. Viis kahe nulliga lõpus – vähemalt sajapunktine tagasilöök. Aga vana tõde ütleb, et kümnevõistlus koosneb kümnest alast, ja odavise näitas, mille pärast Erki Nool on läbi aegade olnud üks eesti tugitoolisportlaste lemmikuid. Šebrlest kaugemalegi! Et Chris Huffins enne viimast ala liider oli, on ajaloos pigem statistiline fakt. Võitlus käis ikkagi Šebrlega, kellest ei olnud tuhande viiesaja meetri jooksus vaja mööda minna, vaid tal lihtsalt kannul püsida. Ja see õnnestus!

      Tegelikult ületab Erki spordi piire päris mitme kandi pealt. Kroonika seksikaimaks valimine pole otseselt spordisaavutus, kuigi musklilise ülakeha tavapärane paljastamine pärast sooritusi ilmselt oli üks olulisemaid kaalukeeli selle kollast karva tiitli saavutamisel.

      Nähtuste kilda, mille üle eesti spordisõber võib uhke olla, kuulub ka Erki Noole fänniklubi, kes oli kohal ka maailma kõige kaugemates nurkades. Ja mõistagi oli põhjust nendele teleobjektiivi suunata – seda rohkem, mida kõrgemas mängus Erki oli. Kollane särk torkab hästi silma.

      Ma vist ei liialda, kui ütlen, et Erki oli ka ühe kauni tava peamine eestvõtja – et kõik kümnevõistlejad teevad võistluse lõppedes koos auringi. Samasugust sõprusevärki vedas naiste seitsmevõistluses Carolina Klüft, särtsakas heledapäine rootslanna, kelle poolt olid küllap paljud eesti spordisõbrad, et näha tema vallanduvat emotsiooni. See ei puudunud muidugi ka ebaõnnestumiste juurest, kuid siis oli temast kahju, väga kahju. Ta näis sel hetkel olevat millestki olulisest ilma jäänud.

      Eks see ole nii, et mitte üksinda suurtulemused ei tee sportlast kõigi lemmikuks, aga ilma midagi võitmata on selleks samuti raske saada.

Sydney olümpiamängud, kümnevõistlus,27.–28. september 2000

      1. Erki Nool (Eesti) 8641 (10,68 – 7.76 – 15.11 – 2.00 – 46,71 – 14,48 – 43.66 – 5.00 – 65.82 – 4.29,48)

      2. Roman Šebrle (Tšehhi) 8606

      3. Chris Huffins (USA) 8595

      4. Dean Macey (Suurbritannia) 8567

      5. Tom Pappas (USA) 8425

      …

      17. Indrek Kaseorg (Eesti) 7932 (11,31 – 7.22 – 13.26 – 1.97 – 50,03 – 14,57 – 41.98 – 4.80 – 66.54 – 4.35,64)

      Minu raadiod ja telekad

      See telekas, mille ette ma Erki Noole võidukal teisel päeval olin magama jäänud, väärib minu isiklikus tugitoolispordiajaloos eraldi äramärkimist, sest see oli just nimelt spordivaatamiseks ostetud. Täpsemalt jalgpalli 1998. aasta maailmameistrivõistluste ajaks. Telekas oli meil tollal kodus olemas, aga inimesi elas majas tunduvalt rohkem kui üks – minu õde oma kahe- ja viieaastase lapsega ka. Kui võrdlesin maailmameistrivõistluste ajakava telekavaga, sai selgeks, et kell 18.30 algava mängu esimene pooltund kattub „Teletupsudega”, ja asjatu oli loota, et lapsed jäävad uskuma, et maailmameistrivõistlused on palju olulisemad kui nende „seebikas”.

      Saigi soetatud väike armas telekas, nii väike, et inimesed, kes külas käisid, pidasid seda arvutiks. Küsisid: ohoh, teil on kaks arvutit või? Ta oli ka samasugust halli karva, nagu arvutikuvarid tollal enamasti olid. Sihuke pisike oli ta mitmel põhjusel. Maksis vähem kui suur ja ega mu tollases vanematekodu poissmehetoas poleks põrakama jaoks ruumi olnudki.

      Jalgpalli 2000. aasta Euroopa meistrivõistluste ajal kolisime, siis juba koos naisega, paariks kuuks Tartust Tallinna ja telekas jäi esimese hooga Tartusse maha. Siiski tuli hirm, et ühikas Lasnamäe veere peal, kus me elasime, ei pruugi kõigil ühisteleka vaatajatel vutihuvi olla. Sõitsin häälega Tartusse, võtsin teleka ja hakkasin tagasi hääletama. Jällegi hea, et oli väiksemat sorti telekas, mahtus suuremasse kilekotti ära ja õnneks tõi lahke autojuht mind Tallinnas Lasnamäele maja