.

alistunud käitumist ja enesekindluse närvutada. See mõjutab ka teises peatükis mainitud hea tuju kemikaale. Ja pangem tähele, kuidas sellise enesetundega inimene ise asjad veel halvemaks muudab – ta poeb peitu. Seltskonna vältimine ja omaette olemine toob aga kaasa veelgi suurema üksilduse ja eraldatustunde.

      Tõenäoliselt oled ka ise märganud, et sõltuvalt meeleolust võid käituda rohkem või vähem kartliku ja ebakindla, madalamal positsioonil oleva inimesena. Mõnel päeval võid tunda, et maailm pole lihtsalt sinu jaoks. Kogu sinus varem olnud enesekindlus tundub olevat äkki haihtunud, ning sa ei soovi sugugi maailmaga silmitsi seista. Ka kõige ekstravertsem inimene, kes armastab seltskonda ja pidusid, võib ühel päeval depressiooni sattuda. Kui ta siis postkastist peokutse leiab, tekitab see temas üksnes ärevust ning ta mõtleb, et kogu see asi on liialt pingutav. Ta jätab peole minemata. Seega võid näha, et meeleolu on teatud mõttes tugevasti seotud sellega, kui alistunu või madalana inimene end tunneb, õhutades meid madalat profiili hoidma ning koosviibimistest ja muudest üritustest hoiduma isegi siis, kui me tegelikult ei taha, et asjad nii oleksid.

      Kui suudad õppida neid alaväärseid mõtteid proovile panema ning katkestama seose alistatud tunnete (näiteks ärevuse, õnnetu oleku), käitumise (peitupugemise ja enesekindluse kaotuse) ja stressi vahel, tunned end kindlasti paremini.

       Lüüasaanud tunne

      Depressioonikogemus on sageli täidetud kurnatuse ja lüüasaamise tundega. Lüüasaamise võtmetegur on hõivatus teatud laadi pingutusega millegi ärategemiseks või saavutamiseks, ning tajumus, et see ei õnnestu. Lüüasaanud tunde on välja kujundanud evolutsioon, et panna kaotajaid oma püüdlusi ja naudinguid „kinni keerama”. Mõtle sellele, kuidas käituvad kaotajad näiteks spordivõistlustel ning kuidas see erineb võitjate käitumisest. Võitjad suunduvad linna peale tähistama, kaotajad aga lähevad vaikselt koju, püüavad mitte silma torgata ega soovi kuigi palju suhelda. Kuigi mõned kaotajad võtavad oma seisundit kergemini ega satu masendusse, on need siiski üsna universaalsed reaktsioonid, mille raskusaste inimeste lõikes mõistagi varieerub.

      On äärmiselt oluline, et me õpiksime lüüasaamiste ja nurjumistega toime tulema, sest enamik inimesi nendest olukordadest elu jooksul ei pääse. Kuid on olemas mõtteviisid, mis muudavad lüüasaamise aktsepteerimise äärmiselt raskeks. Mõni inimene suhtub oma püüdluste nurjumisse või mõnes olukorras allajäämisse kui tõendisse, et ta on mingil moel küündimatu. Niisugune mõtteviis õõnestab pidevalt inimese enesehinnangut. Võime end sellele vastuvõtlikuks muuta, arvates, et „normaalse inimese” mõõdupuu on edukus. Mis juhtub siis, kui sa midagi püüad ja läbi kukud? Sellisel juhul pole sa ju enda kehtestatud mõõdupuu järgi „normaalne inimene”. Seega võime me teatud moel mõeldes lasta lüüasaamisel kaasa tuua läbikukkumise tunde – tunneme end alistatu ja alaväärsena. Allpool on esitatud mõned teised näited sedalaadi mõtteviisi kohta, millest enamikku käsitleme selles raamatus edaspidi veel palju kordi.

      Ebarealistlikud standardid. Meile on sageli õpetatud: „Mil iganes asjad välja ei tule – püüa, pinguta ja püüa veel. Sa suudad teha kõike, mida sa tõesti tahad. Kui tema seda suudab, suudad sina ka.” Mõnikord on see julgustav, teinekord aga lihtsalt rumal soovitus. Muidugi võivad niisugused hüüdlaused inspireerida meid rohkem pingutama, kuid samal ajal muudavad need meid vastuvõtlikuks teostamatutele unistustele ning ootustele, mida ei saa täita ning mille püüdlemisel me paratamatult lüüa saame. Alistunud positsioonil loom, kes püüdis jätkuvalt välja kutsuda domineerivat maailma, sai varem või hiljem tõsiselt haiget. Talle olnuks parem oma positsiooni aktsepteerida ja püstitada endale realistlikud ootused.

      Me võime end häälestada lüüasaamise lainele, kui püüdleme liiga kõrgele, ihates olla täiuslikud ega mitte kunagi vigu teha. Kuna seda on võimatu saavutada, tunneme end liiga kõrgeid isiklikke standardeid püstitades pidevalt lüüasaanuna (vt peatükid 17 ja 18). Ja inimlik kalduvus sattuda siis, kui asjad valesti lähevad, halva meeleolu küüsi, muudab meie taotlused veelgi problemaatilisemaks.

      Teised on paremad kui mina. Meie päevil öeldakse sageli, et me oleme depressiooni suhtes haavatavamad, sest meie ootused on liiga kõrged, mistõttu me lõpuks vältimatult pettume ja tunneme end lüüasaanuna. Olen nõus, et mõne inimese puhul peab see paika. Nende mõtted on pidevalt hõivatud sellest, mida nad enda arvates peaksid omama või millised olema. Kuid probleem seisneb ka sotsiaalses võrdluses (ja suhtelises alaväärsustundes). See on nii sellepärast, et meie arvates on teised teatud tasemel (tulevad stressi ja probleemsete lastega toime) või omavad teatud asju (hea töökoht, kiire auto, ihaldusväärne figuur ja palju head seksi), mille suhtes meie – meedia kaasabil – oleme samuti välja kujundanud üsna kõrged ootused. Just tajumus, et me „ei saa sellega hakkama”, samal ajal kui teised saavad, põhjustab meis valu ning võib tekitada lüüasaamistunde: „Nemad suudavad seda, ainult mina ei suuda.” See teema on seotud ka häbitundega, millest räägime põhjalikumalt 13. peatükis.

      Ma pean olema parem, kui teised. Oliver James intervjueeris oma telesaates „Britain on the Couch” (ja samanimelises raamatus) jõukate inimeste erakoolis õppivaid poegi ja leidis, et vaid vähesed neist oleksid endaga rahul ka siis, kui ei saaks eksamil puhast A-d. Nende ootused ja vajadus „konkureerida kõige kõrgemal tasemel” oleks niisugune, et nad kaotaksid kogu perspektiivitaju ning oleksid halvatud läbikukkumise hirmust. Naised konkureerivad selle nimel, et näha moelavade ja meedia õhutusel välja nagu nukukesed. Mida intensiivsem on konkurents ja mida kõrgem püstitatud standard, seda suurem on depressiivsete läbikukkumiste oht.

      Lüüasaamistundele järgnev enesekriitika. Lüüasaamisest tingitud pettumusele järgnev viha võib panna meid ennast ründama. Depressiivne meeleseisund keskendub sageli väärtusetuse tundele, alaväärsusele, suutmatusele „tasemel olla” ning teistega võrreldes küündimatusele. Sõnumid, mida teised või ka meie ise endale saadame, ei räägi armastusest, heakskiidust ja väärtustamisest – just siis, kui me neid asju kõige rohkem vajame –, vaid on kriitilised ja halvakspanevad. Mida vaenulikum on kriitika, seda rohkem stressisüsteem aktiveerub. Paljude depressioonide puhul eksisteerib seos lüüasaamistaju, enese alluva ja alaväärtuslikuna tundmise ning jätkuvalt üha enam allapoole surumise vahel.

      Kroonilised konfliktid. Lüüasaamistunne võib tuleneda kroonilistest konfliktidest, mida me ei tundu iial võitvat. Sageli hõlmavad need palju (harilikult väljendamata) viha, mida rõhutab tunne, et neis võitlustes jääme me alati kaotajaks või „ei saa” lubada endale öelda, mida me „tegelikult tunneme”. Frani jaoks seisnes konflikt tema emas. Ükskõik, kuidas ta midagi ta tegi, leidis ema selles alati mõne vea ja rääkis tütrele, kuidas too oleks pidanud selle asemel toimima. Fran ei suutnud emale kunagi öelda, mis tunde niisugune jutt temas tekitas, ning tal kujunes välja sügav arusaam, et ta on täiesti kasutu ning et mida iganes ta ka teha püüaks, poleks see kunagi piisavalt hea. Kui nad kunagi üldse vaidlusse laskusid, tundus Franile alati, et ta ema oli temast palju tugevam inimene ning hoidis teda peos. Paljudes inimsuhetes tundis Fran end sageli lüüasaanud alluvana.

      Positiivse väljavaate kaotamine. Suure tagasilöögiga kaasnev viha ja kaotustunne võib tekitada lüüasaamistunde ka siis, kui põhjust tegelikult ei ole, mis võib omakorda panna meid silmist laskma seda, mis on meie elus head. Võime ülehinnata kahju, mida tagasilöök meile teeb. Põhjuseks võib olla see (nagu me teises peatükis nägime), et stressi bioloogia kaldub keskendama tähelepanu negatiivsele. Üks tudeng pidi doktorikraadi kaitsmiseks suure osa tööst ümber kirjutama. See tekitas temas nii suure lüüasaamistunde, viha ja ülepinge, et ta võttis endalt elu. See, et tal oli olemas töökoht, mis oleks teda rahaliselt toetanud, palju sõpru, märkimisväärne spordianne, ning et ta oleks võinud oma doktorikraadi kaitsta mõne aja jooksul lihtsalt rohkem pingutades, jäi olukorras, mida ta tajus suure lüüasaamisena oma elu ühes valdkonnas, hoopis tähelepanuta. Ta oli veendunud, et kui ta oleks olnud piisavalt tubli, poleks seda temaga juhtunud ning nüüd tundis ta liiga suurt kurnatust, et end kokku võtta ja vajalik töö ära teha.

      Üks teemadest, mida me selles raamatus käsitleme, ongi see, kuidas lüüasaamine ja pettumus võivad meid nii lihtsalt perspektiivitajust ilma jätta, ning kuidas meis selle tulemusena võib võimust