Võit depressiooni üle. Paul Gilbert

kujundame me teiste inimestega suhestumiseks välja erinevad stiilid. Mõned inimesed kogevad seisundit, mida nimetatakse ärevaks seotuseks. Nad tunnevad hirmu tõrjumise või mahajätmise ees; nad satuvad omapead jäetuna ärevusse ning eraldatus suhtepartnerist tekitab neis viha. Sellele vastandiks võivad teist tüüpi inimesed otsustada, et lähedane side inimesega on lihtsalt liiga valulik ja problemaatiline, ning seetõttu lähedust vältida. Kolmandat tüüpi inimesed kõiguvad äreva seotuse ja vältimise vahel – mõnikord tunduvad nad tahtvat palju lähedust ja kinnitust, et neid armastatakse (ja et nad on armastusväärsed), teistel aegadel on nad aga eemalviibivad ja kauged. Niisugune stiil võib partneritele raske olla, sest nad ei suuda alati mõista, kuidas inimene saab täna lähedust ihata, homme aga selle eest põgeneda. Seetõttu võivad tekkida (stressirohked) konfliktid. Need erinevad suhestumisstiilid võivad varieeruvas ulatuses esineda kõikidel inimestel ning stress võib neid mõjutada. Näiteks võime me stressis olles vajada partnerilt tavapärasest rohkem julgustust, tuge ja lähedust, kui aga tööl läheb hästi, tuju on reibas ja enesetunne hea, võib lähedusevajadus olla väiksem ning inimene soovib hoopis rohkem vabadust omatahtsi minna ja tulla.

      Üksildusest võrsuv meeleheite tüüpi depressioon võib tekkida siis, kui meile tundub, et me ei suuda teistele piisavalt lähedale saada ning tunneme end äralõigatuna ja üksi. Depressioonis tunneb inimene end sageli emotsionaalselt üksi ja isoleerituna – see on osa depressiivsest kogemusest. Võib tunduda, nagu oleks meie ja teiste vahel läbitamatu barjäär. Kuid depressioon võib välja kujuneda ka liiga suurest lähedusest. Võime end tunda lõksuaetuna ning paarisuhte alla mattununa, võimaluseta välja pääseda, või ei jäeta meile piisavalt iseolemise ruumi. Seepeale võib meis tekkida süütunne sellepärast, et me üldse rohkem ruumi soovime. Liiga suure ja liiga vähese läheduse korral on läbiv teema stress, mida need põhjustavad (vt peatükk 2).

Aita endal vältida võitlust ülekaaluka vastasega

      Veel üks evolutsiooniline lähenemisviis püüab tuua selgust küsimusse, miks mõne depressiivse seisundi puhul tuntakse end teiste suhtes alamana, allaheitliku ja lüüasaanuna. Eespool kirjeldatud leina mudel ei paljasta ju tegelikult, miks depressioonis inimesed end niimoodi tunnevad. Seega tuleb meil arvesse võtta tõsiasja, et depressioon paneb meid kõikvõimalike väljakutsete proovimisest loobuma ning vähendab meie püüdlusi; see lööb meie optimismil jalad alt ja jätab meid ilma „tahan ja suudan” tundest; see võib tekitada meis alaväärsus- ja häbitunde. Kuidas saaks kõik see olla adaptiivne?

      Selle lähenemisviisi järgi eksisteerivad hierarhias kõrgematel ja madalamatel positsioonidel paiknevate loomade vahel bioloogilised erinevused. Praeguseks on teada, et loomadel, kes on olnud allutatud rünnakutele või kogenud palju teiste loomade kallaletunge, ilmnevad samasugused käitumuslikud ja bioloogilised muutused nagu depressiooni all kannatavatel inimestel. Tugevasti alistatud olemusega loomadel on kõrgematel hierarhiaastmetel olijatega võrreldes madal serotoniini (neurotransmitter) tase ning kõrge kortisoolitase. Mõne väga tagakiusatud staatusega looma puhul on stressiringe muutunud ülekoormatuks. Osa stressist on põhjustatud alistatute tagakiusamisest hierarhias kõrgemal paiknevate loomade poolt. Kuid on veel teinegi aspekt. Kui loom on väga allasurutud seisundis, ei ole tal kuigi mõistlik kõndida mööda asuala ringi näoga, nagu oleks tegemist jõulise, adekvaatse ja domineeriva isendiga – nii toimides tõmmatakse endale vältimatult kaela rünnakud, mille tagajärjeks on lüüasaamine ning ehk koguni võitluse käigus tekkivad vigastused. Seega on hierarhias alamal positsioonil oleva looma huvides hoida madalat profiili, hoiduda ambitsioonidest ning hättasattumisest. Hea tuju kemikaalide tootmise lõpetamine ja stressihormoonide taseme tõstmine on üks viis, mille abil aju võimaldab loomal käituda alistatuna – püsida probleemidest eemal ja olla sotsiaalselt valvel.

      Pöörame nüüd pilgu loomadelt inimestele. Inimesed on välja kujunenud primaatidest, kes on kõik elanud miljoneid aastaid rühmades, kus mõned isendid domineerivad ja teised (enamik) on pigem alluvad ja ettevaatlikud. Seega on niisuguse eluviisi (allaheitlikkus ja madala profiili hoidmine) sisemised mehhanismid osa meie olemusest. Seepärast võib mõni depressioon olla seotud potentsiaalse meeleseisundiga, mille võivad vallandada teatud olukorrad, mis ettemääratult lõppevad nurjumisega ja/või kus toimib sunniviisiline alistumine (tunne, et sa pead tegema asju, mida tegelikult teha ei taha sageli hirmu tõttu; tunne, et teistel näib olevat sinu üle rohkem võimu kui sulle meelepärane). On olemas teatud laadi „püsi madalal” mehhanism. See võibki olla põhjuseks, miks depressiivsed inimesed tunnevad end sageli tähtsusetu ja väärtusetuna, nähes end asuvat kõigist teistest allpool (nagu hierarhias alamal positsioonil olev loom) ning pidades enesekehtestamist raskeks.

       Alistatu mõtteviis

      Alistatu mõtteviis või enese madalamal olevana tajumine etendab suurt rolli selles, millisena paljud depressioonis inimesed ennast näevad. Depressioonis olles võidakse end sildistada või hinnata ja/või tunda end teiste poolt hinnatuna viisil, mis pole üksnes negatiivne, vaid viitab ka sellele, et inimesele on omistatud sotsiaalses hierarhias madal positsioon. Äärmuslikel juhtudel võidakse need inimesed ka tegelikult seltskonnast välja tõugata ja kõrvale tõrjuda. Hinnangud nagu „tühine”, „ebaarmastusväärne”, „väärtusetu”, „halb”, „ebaadekvaatne”, „kasutu” ja nii edasi, on tegelikult staatusemäärangud, mis määravad adressaadi sotsiaalse hierarhia madalamasse kihti. Meeleolu on aga teatud mõttes energia kontrollsüsteem, mis edastab teadvusele signaale inimese staatusest ja enesekindlusest. On ju nii, et mida parem tuju meil on, seda enesekindlamana end tunneme ning seda rohkem ilmutame huvi asjade vastu, mis on meile tähtsad: sõbrad, seksuaalpartnerid, hea töökoht ja nii edasi. Sarnaselt oma primaatidest eelkäijatele seisame ka meie seda sirgemalt, mida rohkem meil on enesekindlust, ning püüame seda enesekindlust muidugi ka väljendada. Kui meeleoluosuti allapoole langeb, haihtub ka enesekindlus ning me muutume madalat profiili hoides potentsiaalselt vaenulikule või tõrjuvale maailmale alistuvaks. Tõepoolest, depressiooni kogev inimene ei käi ringi, selg sirge ja nina püsti, vaid kaldub olema kühmus ja lontis, pea all ja pilk ära pööratud. Ta võib küll püüda vaprat nägu säilitada, kuid mida madalamale meeleolu langeb, seda raskem on tujutust varjata: tal pole enam söakust ega indu püüelda ja saavutada ning ta soovib üha enam teistel jalust ära olla ning peitu pugeda.

      Muidugi, kui inimesele meeldib alluv olla (ja sageli see nii ongi), ning ta tunneb, et hierarhias kõrgemal olijad pigem aitavad teda, mitte ei vaata talle ülalt alla, ei ole madalamal positsioonil olemises midagi stressitekitavat. Lasta teistel juhtimiskoormat kanda võib olla üsna hea otsus. Sedalaadi alam seisund, mis tekitab stressi ja on seotud depressiooniga, on alati pealesunnitud ja/või soovimatu. Mitut laadi soovimatu alluvusseisund on hõlpsasti tuvastatav: näiteks koheldakse tagakiusamise, ahistamise või türanniseerimise ohvreid ja/või kritiseeritavaid, keda ei toetata, teiste inimeste poolt tähtsusetute, madalamal astmel olijatena. On ka peenemakoelisi näiteid. Darreni naisel oli romaan teise mehega. Darren järeldas, et põhjuseks oli see, et naine eelistas teist meest temale – seetõttu asus ta oma naise silmis armukesest madalamal ning oli sellisena ette määratud kaotama iga „lahingu”, et naise tunded tagasi võita. Mehel tekkis depressioon, millega kaasnes terav alistunud positsiooni (teisele mehele) tunnetamine ning suutmatus selle muutmiseks midagi ette võtta – välja arvatud vihatunne (ja risk oma naine seetõttu täiesti eemale peletada) või armastatud inimese mahajätmine.

      Näitamaks, kuidas inimese mõtted on sageli seotud sellega, kuidas me (stressitekitavat) alaväärsust tajume, kujutagem ette kahte naist, kes kaaluvad ligi sada kilo. Üks ütleb: „Hüva, tervise peale mõeldes meeldiks mulle, kui oleksin saledam, aga kuulge, kõnekäändki ütleb et big is beautiful ja ma olen tõesti tore inimene.” Sellele naisele pole tema kehakaal seotud alaväärsustundega. Kuid teine naine ahastab: „Oh taevake, ma olen nii paks, et keegi ei armasta mind. Kui ma ajakirjadest pilte vaatan, saan aru, kui paks ma tegelikult olen. Ma ei saa lasta teistel end sellisena näha. Ma lihtsalt poen peitu ega lähe õhtuti välja ega pidudele.” Sellel naisel on terav alaväärsustunne ning ta tunneb, et asub madalamal kui teised (saledamad) naised. Ja kuna ta peitu poeb, süveneb depressioon veelgi.

      Seega võime end alaväärtuslikena tunda paljudel põhjustel, kuid oluline punkt, mida rõhutada, on