Võit depressiooni üle. Paul Gilbert

lähtuvalt on see üsna võimalik – vähemalt võivad mõned depressiooni aspektid omada meie kõigi jaoks ühist kaasasündinud alust.

Emotsioonid ja nende kasutamine

      Asjast arusaamiseks vaatame esmalt, mida tähendab mõiste „emotsioon”. Erinevad emotsioonid kujunesid ajaloo kestel välja selleks, et aidata meil keskkonda adekvaatselt tajuda ja sellele erineval moel reageerida.

      • Viha kaldub mängu tulema siis, kui meie eesmärgid on blokeeritud – see paneb meid rohkem pingutama. Viha saab kasutada ka teise inimese vastu suunatud kättemaksuna, kui tegemist on tõkke või ähvarduse allikaga.

      • Ärevus keskendub ohule või ähvardusele – see tekitab meis pakilisuse tunde, õhutades midagi ette võtma, et potentsiaalse ohu eest põgeneda või seda vähendada.

      • Vastikus paneb meid mürgiseid või kahjulikke aineid organismist välja tõukama või neist ära pöörduma.

      • Armukadedus võib olla kasulik, et tagada tegeliku või potentsiaalse kallima lojaalsus.

      • Armastus tsementeerib inimestevahelisi sidemeid, paneb inimesed üksteist toetama ja üksteisest hoolima.

      • Süütunne muudab meid ettevaatlikuks teiste kahjustamise või enda huvides ärakasutamise suhtes ning kui halb on juba toimunud, õhutab meid püüdma suhteid parandama.

      Seega on emotsioonidel täita teatud funktsioonid, isegi kui need on meile ebameeldivad ja valulikud. Kujutle vaid, milline oleks inimene, kes ei suudaks tunda viha, hirmu, armastust ega süütunnet. Need emotsioonid on inimesest lahutamatud, need on välja kujunenud osana meie inimlikust olemusest. Evolutsiooniteooria väidab, et me saame taluda mitmesuguseid valulikke meeleseisundeid sellepärast, et meil on olemas sisemine potentsiaal nende aktiveerimiseks. Näiteks armastatud inimese surma korral leiame end sügavast leinast. Koos kaasnevate uneprobleemide, nutmise, hingepiinade, viha ja tühjusetundega pole lein kuigi meeldiv tunne. Kuigi oleme õppinud neid tundeid teistega jagama või selga sirgu hoidma, valdab enamikku inimesi sisemiselt siiski kurb ja nukker meeleseisund. Teine näide – kõigil inimestel on olemas sisemine potentsiaal agressiivseteks ning kättemaksuhimulisteks fantaasiateks ja hoiakuteks. Kui keegi tegi su lapsele haiget, tekib sinus tugev soov kätte maksta. Ja muidugi on meil kõigil olemas potentsiaal seksuaalselt erutuda või ärevust tunda. Kõik need võimalikud tundeseisundid on kodeeritud meie geneetilisse ehitusplaani. Indiviidide vahel eksisteerivad geneetilised ja arengulised erinevused, mis mõjutavad nende emotsioonide vallandumise kergust või intensiivsust.

      Tõsi, meil võib olla sisemine potentsiaal paljude negatiivsete (ja positiivsete) emotsioonide tundmiseks, kuid me ei pruugi neid kunagi (täiel määral) aktsepteerida. Oletame, et ükski inimene, keda sa armastad, ei sure enne sind. Sellisel juhul ei pruugi sul kunagi tekkida võimalust tunda tõelist leina, ning kuigi sisemine võime leina kogeda on sinus olemas, ei leia see kunagi rakendust. Ja kui keegi ei tee sulle ega sinu perekonnale tõsiselt liiga, ei pruugi sa kunagi tunda pakiliste ning korduvate kättemaksumõtete ja – tunnete tõelist olemust. Tõsiasi, et paljud inimesed teatud meeleseisundite all ei kannata, (näiteks lein, sadistlik kättemaksuhimu, depressioon) ei tähenda, et nad selleks võimelised poleks.

      Muidugi võib tekkida küsimus, mis on kõigel sellel pistmist depressiooniga. Viha, ärevuse ja armastuse adaptiivväärtust on ülaltoodud näidetest lihtne näha, kuid depressioon tundub nii kasutu – ja kui aus olla, siis sageli see ongi seda.

      Üks viis sellele küsimusele vastata on mõelda, mida depressioonis inimesed täpselt tunnevad ja teevad, ning kaaluda, kas nende reaktsioonide mõned aspektid on võinud olla kasulikud ajal, kui inimkond alles välja kujunes. Me teame, et depressioonis inimesed kaotavad sageli energia ning annavad asjaoludele alla; nad näevad end tühiste, koguni väärtusetutena; nad kaotavad enesekindluse ning käituvad pigem alistuvalt kui ennast kehtestavalt ja domineerivalt; nad muutuvad kergesti ärrituvaks ja püüavad inimeste eest peitu pugeda, nad pigem tahavad, et teised neile annaksid, selle asemel et ise teistele anda. Me saame küsida: „Millal oli inimestel kasulik vihastuda või ärevust tunda?” Kuid me võime küsida ka: „Millal võis meie esivanematele olla kasulik asjaoludele alla anda, end tühistena tajuda ning alistuvalt käituda?” Teisisõnu, milline on nende meeleseisundite võimalik väärtus?

Stopp õhulosside ehitamisele

      Üks vaatenurk leebemat tüüpi depressiooni adaptiivfunktsioonile näitab, et see aitab meil loobuda püüdlustest, milleni me tõenäoliselt ei küündi. Kuna depressiivne meeleolu vähendab teatud asjadest saadavat naudingut, kaldume me suurema tõenäosusega neist eemale pöörduma. Ilma ühegi sisemise signaalita, mis võiks sundida meid saavutamatu püüdlemisest loobuma, võiksime me jahti jätkata, raisates sellele palju aega ja energiat. Halb tuju on selles tõlgenduses peamiselt „jäta järele” signaal. Sellisel juhul võiksime eeldada kergekujulise depressiooni tekkimist – meil tuleb ju loobuda asjadest, mida väärtustame, sest saame aru, et tõenäoliselt ei õnnestu meil neid saavutada või alal hoida. Selle tõdemuse üheks tagajärjeks võib olla frustratsioon, teiseks halb meeleolu ja tusatuju. Teisisõnu, halb tuju saab millegi soovitu loovutamisel olla ühtaegu nii stiimul kui ka vastutoime. See, kas meid tabab üksnes lühiajaline meeleolulangus või tõsisem depressioon, võib sõltuda sellest, kes me suudame loobumisvajadust aktsepteerida ning oma kaotusega kohaneda, või jätkame saavutamatu taotlemist endise visadusega ja saame lüüa. Seda küsimust uurime lähemalt 17. peatükis, kus õpime toime tulema frustratsiooni ja pettumusega.

Reaktsioonid kaotusele – depressioon kui lein

      On väidetud, et teatud depressioonivormid sarnanevad pigem leinale. Paljud loomad satuvad stressi, kui kaotavad kontakti teiste omasugustega. Paljud väga noored olendid, kaasa arvatud rotipojad, ahvibeebid ja inimtitad, võivad vastuseks emast eraldamisele või ilmajäämisele ilmutada protesti ja meeleheidet. Harilikult laps esmalt protesteerib ja muutub aktiivsemaks (rahutus, viha ja ärevus, inimlastel ka nutmine), kuid kui ema ei naase, võib beebi muutuda üsna endassetõmbunuks. Seda seisundit on nimetatud meeleheiteks. Usutavasti aitab see lapsel säilitada sisemisi ressursse ja lõpetada endale kui kaitsetule noorisendile tähelepanu tõmbamise, mis võiks ligi meelitada kiskjaid. Huvitaval kombel on eri liiki loomalaste meeleheitereaktsioonid geneetiliselt erinevad: mõned muutuvad ema kaotuse või temast eraldatuse korral täiesti teovõimetuks, teisi aga mõjutab see vähem.

      Põhjused, miks me vajame lähedust ning tunneme end teistega koos olles hästi (ning neist eraldatuna halvasti), on bioloogilised – see on evolutsiooni kestel väljakujunenud vajadus, eriti lastel. Kaotusega toimetuleku mehhanismid, mis on välja arenenud miljonite aastate jooksul, tunduvad moodustavat jämeda põhiplaani meie inimlikule reaktsioonile paljude erinevat tüüpi isiklike kaotuste korral. Ka täiskasvanu võib läbida protestifaasi, tundes viha ja otsides kaotatud inimest sisemiselt taga, kuni jõuab tuimuse ja lootusetuseni. Muidugi on inimlik lein harilikult üsna keeruline seisund ning leinajad võivad liikuda edasi-tagasi mitme faasi vahel. Seega ei taha ma siin seda tunnet liigselt lihtsustada, vaid üksnes näidata, et leina puhul toimivad evolutsiooni jooksul välja kujunenud mehhanismid. Sügav lein on stressiseisund, mida seostatakse kõrgenenud kortisoolitasemega. „Seotuse kaotamine” on valulik ja stressirohke seetõttu, et me oleme bioloogiliselt ehitatud kaotusi nõnda kogema.

      Mõne depressiooni korral toimib protesti ja meeleheite mehhanism äärmiselt leebel moel. Kõige taustal tundub pidevalt valitsevat tunne, nagu poleks me teistele piisavalt lähedal või nendega päriselt ühenduses, kuigi me samal ajal seda palavalt ihkame. Mõnikord satuvad inimesed depressiooni isegi siis, kui on hiljuti kogenud mõnda tegelikku suurt kaotust, kuid ravikuuri ajal võib ilmneda, et nad pole end vanemate või partnerite poolt kunagi armastatuna või tahetuna tundnud ning viibivad seetõttu teatud laadi leinaseisundis lähedaste inimsuhete puuduse tõttu. Mõned inimesed tahavad teistega küll lähedased olla, kuid on pereelu varastes faasides kogenud, et lähedus seostub karistuste või ähvardustega, või peab olema midagi tagasihoitut või mitte saada olevat. Seega võib meil olla sügav igatsus teiste inimeste läheduse järele (see on osa meie olemusest), kuid samal ajal valdab meid veendumus, et me ei ole armastust väärt ja/või et teisi inimesi ei saa usaldada ning et nad valmistavad meile