Unistuste purje all. Jocelyn Parks

Ta raputas pead, imestades, kui madalal arvamusel neiu ikkagi temast, see tähendab Neville’ist on.

      “Arvasite, et käin korraks mutikese juures ära ja ongi kõik?” küsis Lester.

      Neiu kehitas õlgu.

      “Olete mulle võlgu!”

      Eespool puude vahel vilksatasid maja punased seinad ning Lesteri peas tekkis üks idee.

      “Võiksite Lisale öelda, et lõunat söön ma koos Juliaga.”

      Ta ei jõudnud veel lõpetada, kui teda tabas Jenniferi imestunud pilk. Jennifer ei teadnud ju tema ootamatult tekkinud probleemist selle blondiiniga. Praegu oli Lester valmis mitte ainult sööma veetleva vanakesega, vaid olema ka verejanuliste huntide seltskonnas – peaasi, et saaks eemale armastust ihkavast kokapiigast.

      “Harilikult söön mina koos missis Pinkstone’iga,” ütles Jennifer peale pisikest pausi.

      Lester imestas, teadmata isegi mille üle.

      “Sel juhul ühinen teiega.”

      Kõige järgi otsustades see avaldus imekena põetajat ei rõõmustanud. Jennifer vaikis, kuni nad aeda jõudsid. Eespool paistsid punasest kivist astmed, mis viisid kööki. Lesteril puudus soov sinna siseneda.

      “Nii, jätan teiega siin hüvasti,” ütles ta.

      Jennifer noogutas hooletult ja suundus trepi poole.

      “Mina samuti,” hüüdis Lester neiule järgi.

      Jennifer peatus arusaamatuses ja vaatas üle õla tagasi.

      “Mida?”

      Mees ristas muheledes käed.

      “Mulle ka meeldis meie jalutuskäik.”

      Jennifer turtsatas ja tema põskedele ilmusid punased plekid.

      “Mister Ormond, me ei jalutanud ja sellest kõrvutikõndimisest ma küll mingit mõnu ei tundnud.”

      Neiu pöördus järsult ja jooksis kiiresti maja poole. Lester oli nõus mürki võtma, et jalutuskäik oli Jenniferile juba algusest peale meeldinud.

      “Lõunalauas näeme,” hüüdis ta.

      Seda fraasi kuuldes Jennifer komistas, hea, et püsti jäi.

      Lester tundis end sel momendil esimest korda ebamugavalt. Ta oli hämmeldunud oma käitumise üle, ta lihtsalt ei tundnud ennast ära.

      Mis minuga juhtunud on? keerles küsimus mehe peas.

      Majja sisenemata läks ta garaaži, olles otsustanud üüriautoga pisut ringi sõita, et oma imelikku tuju hajutada.

      “Mis sinuga toimub, sõbrake?” pomises ta endamisi rooli taha istudes.

      Lõunasöögi ajal missis Pinkstone’i ja tema kullakalli lapselapsega ehtis Jenniferi huuli silmakirjalik naeratus, ning neiule tundus, et see ta huulile jääbki…

      Ainsaks positiivseks emotsiooniks lõuna ajal oli vanadaami õnn. Ta lihtsalt säras ja nägi lausa kümme aastat noorem välja. Veel kunagi ei olnud Jennifer Juliat sellisena näinud. Sellest ajendatuna tahtis ta veel enam anda jalahoopi kaitsetu missis Julia häbematule sugulasele. Kaua ta mängib selle armsa naise tunnetega? Arvete klaarimise tahe oli seda suurem, et nad istusid mehega tammise laua taga teineteise vastas ja kahju oli sellist juhust käest lasta.

      “Ma aitan nõusid koristada,” tungis Jenniferi sadistlikesse fantaasiatesse kellegi hääl.

      Mehe hääl.

      Ta heitis pilgu üle laua ja nägi seal säravat mister Ormondi. Jenniferil oli tulnud terve tund Julia ja tema vääritu lapselapsega seltskondlikult vestelda. Vestluse ajal sõid nad krabisalatit, juurviljadega täidetud kartuleid spinatiga ja magustoiduks koorekooki, mille juurde joodi teed.

      Jenniferile tundus, et Neville on harjunud hoopis teistsuguse lõunaga ja tundis kahjurõõmu. Pole midagi, las nälgib!

      “Jennifer!”

      Inimene, kes nii palju negatiivseid emotsioone tema hinges esile kutsus, tõusis lauast. Särav naeratus tema õlisel näol oli Jenniferile määratud.

      “Jah,” ütles Jennifer rahulikult, nagu ei liigitakski ta meest kõige egoistlikumate inimesete hulka siin maamunal.

      “Ma tahan sind laua koristamisel abistada.”

      Jennifer noogutas, tõusis lauast, läks missis Pink-stone’i juurde ning võttis ta käe.

      “Võin ma teie jaoks veel midagi teha?”

      Julia naeratas. Tema harilikult nii kahvatud põsed olid täna tunduvalt jumekamad. Elatunud leedi silmad sädelesid.

      “Ei, ma loen kuni teejoomiseni.”

      Missis Pinkstone tõstis käe ja patsutas Jenniferi põsele.

      “Ütle Lisale, et kõik oli maitsev nagu alati.”

      Seejärel võttis ta oma ratastooli ratastest ja hakkas end lauast eemale veeretama.

      “Luba mina, Jul!”

      Sellist ettepanekut ei osanud Jennifer Neville’ilt küll oodata ja heitis talle imestunud pilgu. Nähtavasti tahtis mees vanaema üllatada. Tema tegemistes oli oma loogika. Ormond kaotab ju väga palju, kui Julia ta pärandusest ilma jätab. Julia on küllaltki varakas daam ja Neville ta ainus sugulane. Kõigele lisaks on ta oma vanemate varanduse jõudnud ilmselt juba hakkama panna ning nüüd ootab uut rahapatakat. Jennifer oli sügavalt veendunud, et Neville’i siiatuleku tegelik põhjus oli raha.

      Julia naeratas oma kallile lapselapsele.

      “Väga armas sinust, lapsuke. Vii mind akna juurde, tahan seal pisut istuda. Täna on suurepärane päev! Mu raamat on, näe, seal!”

      Julia näitas voodi kõrval seisva tumba poole.

      Jennifer hakkas lauda koristama. Tal oli hea meel, et lõpuks võib sunnitud naeratamise lõpetada ning näole oma tujule vastava ilme manada.

      Jennifer sai portselani ja lauahõbeda kandikule laotud, kui tema kõrvale ilmus inimene, kelle pärast tal see sünge tuju oli.

      “Ma võtan selle.”

      Jälle tekkis Jenniferil soov anda jalahoop Neville’i kõige haavatavamasse kohta. Kahjuks oli see võimatu. Niisiis astus Jennifer lihtsalt kõrvale ja lubas mehel võtta musti nõusid täis oleva kandiku. Õnneks ei olnud Jenniferil sealjuures vaja naeratada, sest ta seisis perenaise poole seljaga, aga häälele andis ta armastusväärse tooni.

      “Suur tänu, Neville!”

      Fraasi saatis pilk, millest võis välja lugeda Jenniferi arvamuse asja kohta. Neville’i silmapilgutuse järgi võis arvata, et vihje jõudis kohale.

      Lester võttis kandiku ja suundus avatud ukse poole. Samal ajal pöördus Jennifer missis Pinkstone’i poole, kelle andunud pilk lapselast saatis. Kui Lester koridori oli jõudnud, sõnas missis Pinkstone:

      “Kullake, sa võiksid Neville’iga jalutama minna. Tal on kindlasti meeldiv noore leediga suhelda.”

      Jennifer teeskles naeratust ja noogutas, olgugi et peas keerles vastus: ainult üle minu laiba!

      Valjusti ütles ta aga:

      “Väga hea idee!”

      Väljapääsu poole suundudes tõstis Jennifer pilgu üles ja tänas taevast selle eest, et Ormond vana daami täiesti sobimatut ettepanekut ei kuulnud.

      Kui ta mööda treppi alla läks, kerkis nagu maa alt tema kõrvale Neville. Nad pidid peaaegu kokku põrkama. Õnneks oli kandik juba kööki viidud. Jennifer astus sammu tagasi, kiirustades enda ja mehe vahele distantsi looma.

      “Käisite nii kiiresti köögis!”

      Mehe nägu oli tõsine. Ehk puudutas teda fakt, et Jennifer lähedast kontakti väldib.

      “Pidin ma siis nõusid ka pesema?”

      Jennifer taganes veel sammu ja tundis ootamatult selja taga seina.

      “Loomulikult