Unistuste purje all. Jocelyn Parks

see kokku jättis mulje talvisest lumisest maastikust. Selle toreduse keskel lebas paljudele patjadele toetudes väike elatunud vandlikarva nahaga naine. Naise kahvatutel huultel oli naeratus. Naeratus sarnanes sedavõrd Neville’i omaga, et Lesteril tekkis soov silmi hõõruda. Julial olid korrapärased, võiks öelda klassikalised näojooned, milledest hoovas õilsust. Valged lokkis juuksed olid korralikult soengusse seatud.

      Lester mõtles tahtmatult sellele, et Julia Pinkstone on säilitanud oma veetluse ja paistab nooruslikuna isegi oma kaheksakümnenda sünnipäeva lävel. Naisel oli seljas valge siidhalatt pitsidega kaela ja randmete ümber.

      Julia sirutas käe sisenenud Lesteri poole. Tundus, nagu oleks inimesesuurune jaapani nukk ellu ärganud. Julia hüüatas:

      “Minu Neville!”

      Tema suurtes pruunides silmades hiilgasid õnnepisarad. Seda nähes tundis Lester tohutut soovi korraks Wellingtoni põigata, et anda sugulasekohustuste eiramise eest üks tugev jalahoop Ormondi kehaosale, mis seljast allpool asetseb. Selle asemel astus Lester aga otsustavalt mööda paksu vaipa üle toa ja kummardus voodi kohale, lubades Julial end embusesse haarata.

      “Lõpuks ometi kohtusime, Jul!” ütles Lester, sest viimasel minutil meenus talle, et nii oli Neville palunud vanaema hüüda. “Sa näed suurepärane välja!”

      Ormond oli Lesterile näidanud Julia kümne aasta tagust fotot ja rääkinud tema hädisest tervisest. Nüüd oli mees üllatunud, sest vana naise õitsev välimus viitas sellele, et ta mitte kurt ja pime ei ole. Soovides kontrollida elatanud leedi kuulmist, ütles Lester vaikselt:

      “Kuidas elad? Kuidas tervis on?”

      “Suurepärane! Parem jalg kuulab küll halvasti sõna ja ma ei ole veel täielikult toibunud põetud kopsupõletikust, aga ülejäänuga on kõik hästi.”

      Lesteri endast veidi eemale tõuganud, vaatas Julia teda. Suure vaevaga suutis Lester säilitada naeratuse oma näol. Ta kartis kohest paljastust. Sel pingelisel momendil tundis noormees ennast väga ebamugavalt ning pinge temas kasvas. Tegelikult tahtis ta, et Julia pettuse avastaks, sest ta vihkas valet. Kuid naine puudutas oma jahedate sõrmeotstega tema põski.

      “Oled veel ilusam kui enne, mu poiss!”

      Lester kohmetus, ta ei osanud midagi vastata. Samal ajal köhatas keegi tema selja taga viisakalt. Lester pöördus ja nägi ebatavaliselt ilusat tüdrukut, kelle tähelepanu oli pööratud Juliale. Tüdrukul olid jalas sinised teksad ja ketsid, seljas punane T-särk. Neiu hoidis käes kandikut, millel olid õhukesest hiina portselanist teekann, piimanõuke ja kahe väikese võileivaga taldrik. Lester ajas end sirgu, olles hämmeldunud tüdruku salapärasest saabumisest, sest neiu sisenemist ta ei märganud.

      “Neville, kallis,” ütles Julia, “tutvu minu kompanjoni ja abilise Jennifer Willowiga. Jennifer, see on minu lapselaps.”

      Tütarlaps vaatas Lesterile otse silma.

      “Tere, mister Ormond.”

      Neiul oli pehme, veidi kähisev hääl. Ta kõndis mööda vaipa nagu selle kohal hõljudes. Lester avastas, et ei suuda pilku kaunilt põetajalt teisale keerata. Neiu pikad, ühtlased, peaaegu mustad juuksed lebasid õlgadel, puudutades iga liigutuse juures tema põski. Kummalisel kombel lummas see vaatepilt meest. Lähemale tulnud, vaatas Jennifer Lesterile otsa. Ta silmad olid ebatavaliselt hallikaspruunid, justnagu suitsuga looritatud. Kusagil nende sügavate järvede põhjas märatses torm.

      “Vabandage mind, mister Ormond,” ütles Jennifer armastusväärse naeratusega.

      Lester taipas hilinemisega, et seisab neiul tee peal ees. Ta astus kõrvale.

      “Pole midagi, ärge muretsege,” ütles kaunis põetaja, kiirustades oma hoolealuse juurde.

      “Aprikoosikeedis sai kahjuks otsa, missis Pinkstone,” teatas ta, eemaldades hõbedase kaane kristallvaagnakeselt. “Loodan, et teil ei ole midagi maasikakeedise vastu.”

      “Loomulikult mitte,“ hüüdis Julia innukalt, külvates õhku kellukeste helinaga sarnanevat naeru ja surudes veel tugevamini Lesteri sõrmi.

      “Täna meeldib mulle kõik. Ma lausa lõhken õnnest, minu Neville tuli lõpuks tagasi!”

      Lester sundis end pilku ilusalt tütarlapselt “vanaemale” pöörama. End täieliku lurjusena tundes surus Lester Julia väikest käekest, kuid naeratada ta ei suutnud.

      “Mul on hea meel,” ütles Jennifer.

      Erinevalt Lesterist suutis ta nii Juliale kui ka mehele naeratada. Järsku puudutas see naeratus midagi Lesteri hingesügavuses – ta ei olnud peale Marianna surma midagi sellist kogenud.

      “Loodan, et veedate siin meeldivalt aega, mister Ormond,” ütles Jennifer.

      See oli öeldud peaaegu sosinal, kuid Lesteri peas kajas see vaikne rinnahääl valjult vastu.

      “Hüüdke mind Neville’iks,” tegi ta ettepaneku, tundes end samal ajal kohmaka kuuenda klassi õpilasena.

      “Tänan,” ütles Jennifer uuesti Julia poole pöördudes, “toon ma teile veel midagi?”

      “Ei, lapsuke, puhka nüüd!”

      Elatunud leedi valas endale tassikese teed ning tardus järsku.

      “Oh, issand jumal küll, kus mu head kombed küll on?”

      Ta naeratas Lesterile ärevalt.

      “Mu kallis poiss, tahad sa teed? Või soovid hoopis midagi süüa?”

      Vastust ootamata lõi Julia käega ja sõnas:

      “Loomulikult tahad! Jenny, lapsuke, palu Lisal veel teed ja võileibu valmistada.”

      “Otsekohe, missis Pinkstone!”

      Jennifer pöördus lahkuma.

      “Kui majas leiduks kohvi…” ütles Lester kiiresti ja tundis pettumust, et neiu kohe lahkub. “Võiksin need ka ise siia tuua, aga ma ei taha süüa.”

      Jennifer vaatas mehe poole.

      “Ärge nähke vaeva, sir. Toon teile kohe kohvi.”

      “Mulle ei oleks see ka raske.”

      Lester pöördus Julia poole: “Tulen kohe tagasi.”

      Ta ei tahtnud, et Jennifer lahkuks.

      “Oled tõeline džentelmen, mu poiss!” naeratas Julia tassi tõstes. Ta rüüpas lonksukese teed ja vaadates üksisilmi Jenniferi, lausus:

      “Neville on tõeline aare!”

      Tütarlaps naeratas perenaisele ja suundus käratult ukse poole. Lester järgnes talle, hingates sisse neiu juustest levivat meeldivat lillelõhna.

      Korraga tahtis Lester veelkord Jenniferi silmi näha, tunda tema naeratuse erutavat mõju. Niisugust soovi ei olnud ta tundnud Mariannaga tutvumisest saadik. Lester ja ta tulevane naine armusid esimesest silmapilgust. Nad abiellusid kuu aja pärast. Tähtsa sündmuse paikapanekuks kulus esimene õhtusöök restoranis. Magustoidu ajaks olid nad juba kihlatud. Peale naise kaotust ei pööranud Lester ühelegi naisele tähelepanu. Sõbrad hakkasid teda peaaegu jõuga õhtusöökidele ja piknikutele tassima. Lõpuks ilmusid ka sõbrannad, aga ta jäi kaugele sellisest paadunud naistemehest nagu Neville.

      Praegu üllatas ta iseennastki ületamatu sooviga selle tütarlapsega vestelda.

      “Jenny!” hüüdis Lester ja lisas sammu.

      “Te ju lubate end niimoodi kutsuda?” küsis ta naeratades. “Tähendab teie oletegi Jennifer Willow, kes mulle kirju kirjutas…”

      Jenny peatus ja keeras end Lesteri poole. Kütkestavate silmade ilme hämmastas ootamatu muutusega, kaunitari pilk oli täis raevu ja vihkamist.

      “Õige, just see Jennifer!”

      Hääl, mis hetk tagasi oli olnud lausa hellitav, kõlas nüüd järsult ja külmalt.

      “Kuidas te julgesite selle vana daami pikkadeks aastateks unustusse jätta? Teate, kes te olete? Te olete… egoistlik