Unistuste purje all. Jocelyn Parks

PAISKAS VIHASELT vannitoa ukse lahti ja tardus lävel. Kahe sammu kaugusel temast seisis seesama egoistlik elajas, kelle pärast ta unetu öö oli veetnud. Vähe sellest, koletise ainsaks riietusesemeks oli niuete ümber olev vannilina. Hea, et seegi oli.

      Neville’i üht põske ja lõuga kattis habemeajamisvaht. Jennifer seisis nagu välgust tabatud. Mees jättis habemeajamise pooleli ja pöördus tema poole. Šokeerituna ta küll ei tundunud. Miks peakski üks tõeline naistemees hämmelduma, kui tema juurde vannituppa tungib naisterahvas?

      Jenniferile selga keerates asetas Neville žiletitera voolava kraanivee alla ja hakkas seda hoolikalt pesema.

      “Tere hommikust, miss Willow!”

      Jumal küll! Jennifer oli täielikult unustanud, et tema toal ja kõrvalasetseval magamistoal on ühine vannituba. Andestamatu viga!

      “Oi… Ma…”

      Jennifer ei osanud midagi öelda… Vaatamata sellele, et Neville oli oma vanaema moraalne piinaja, oli tal tugev lai rind. Ta väljanägemine oli mehine ja erutav. Oma välimusega võis ta küll igalt naiselt mõtlemis- ja liikumisvõime võtta.

      “Ma mõtlesin… Õigemini ma ei mõelnud…”

      Köhatanud, tegi Jennifer uue katse.

      “Kell on kuus hommikul. Ma arvasin, et te magate.”

      Mees tõstis lõuga ja jätkas rahulikult habemeajamist.

      “Teid hämmastab minu varajane tõusmine?”

      Jälle loputas ta oma žiletitera.

      “Ma oletasin, et teie eluviisiga inimesed tõusevad alles keskpäeval.”

      “Milline siis teie arvates minu eluviis on?”

      “Noh, olete linna sell ja… niipalju kui mina tean, olete harjunud öid veetma restoranides ja baarides kaunite naiste seltskonnas… ja muud sellist.”

      “Te olete siis noormeeste elu ja kommete ekspert?”

      Jennifer suutis end nüüd jällegi niipalju valitseda, et manas näole sünge ilme.

      “Tegelikult piirduvad minu kogemused selles vallas ainult teiega suhtlemises. Päris mitmeid kordi on mul tulnud kuulata jutustusi teie seiklustest…”

      Ta takerdus taibates, et oleks peaaegu hakanud ümber jutustama kuulujutte, mis missis Pinkstone’i lapselapse kohta tekkinud olid.

      “Pean ütlema, et olete siin kogu aeg kõigil hammaste vahel.”

      Jennifer vaikis, andes Neville’ile võimaluse vastata, aga mees jätkas rahulolevalt habemeajamist. Jenniferi haavas, et ta ei teinud ühtki katset oma käitumise õigustamiseks või kahetsuse avaldamiseks ning seetõttu lisas põlgusega:

      “Minu isiklik arvamus playboyde kohta tugineb nendel harvadel kirjadel, mida ma oma saadetistele vastuseks sain. Võin teatada, et minu arvamus neist ei ole eriti kõrge.”

      “Nii et minu näite põhjal otsustate kõigi playboyde üle?” küsis Lester silmi kissitades.

      Jennifer kehitas õlgu ja üritas säilitada ükskõiksust fakti suhtes, et nad teineteise kõrval seisid.

      “Ütleme nii – peale teiega tutvumist puudub mul igasugune soov sama mõtteviisiga inimestega kohtuda.”

      Lesteri huultel mängles naeratus.

      “Oo, miss Willow, te ju koketeerite minuga!”

      Neiu avas imestusest suu. Neville on temast igapidi üle.

      “Enne suren, kui teiega flirtima hakkan!”

      Lester pöördus ja vaatas tähelepanelikult peeglisse.

      “Sellest teen ma vaid ühe järelduse – te ei vihka mitte kõiki playboysid, vaid ainult mind.”

      “Kui te olete nende inimeste etalon, siis pehmelt öeldes olete mulle antipaatne. Kas on selge?”

      “Täiesti,” noogutas Lester ja lisas peale lühikest pausi. “Minuti pärast vabastan ma teie jaoks vannitoa.”

      Jenniferi žest kraanikausi poole oli ebakindel.

      “Tahtsin lihtsalt hambaid pesta…”

      Järgneval momendil nägi Jennifer Neville’i jälle endale otsa vaatamas. Mehe näol oli kartmatu ilme ja neiu oleks palju andnud, et tema mõtteid aimata. Mees näitas habemeajamisžiletiga kraanikausi poole.

      “Mis siis lahti? Seiske siia, peeglisse võin ma vaadata ka üle teie pea.”

      Jennifer tundis, kuidas tema suu jälle iseenesest avanes. Usub Neville tõesti, et ta on võimeline samal ajal kraanikausi kohale kummarduma, kui selja taga seisab peaaegu paljas mees? Sel ajal kui need mõtted läbi Jenniferi pea jooksid, pühendus Neville jällegi habemeajamisele. Selle tegevuse vahele poetas ta fraasi:

      “Ärge häbenege, miss Willow. Kui teis veel kahtlusi on, siis teadke, et playboy moraalikoodeks keelab kategooriliselt ligi tikkuda hambaid pesevale naisele.”

      Jennifer hammustas huulde. On see tüüp mõtetelugeja?

      “Ärge pange mind tähele, kujutage ette, et olete üksi.”

      Mees tõmbas žiletiga mööda põske ja Jenniferile tundus, et habemest puhtaks aetud kohtadel mänglesid lihased.

      Huvitav, kas tõesti minu arvamus puudutas Neville’i? vilksatas mõte Jenniferi peas. Rumalus, pigem on ta pahane minu allumatuse pärast.

      Jennifer vihastas, kuid püüdis end koguda. Jätkates valitud liini, andis ta endale käsu seda meest vihata. Samal ajal loputas Lester viimast korda žiletti kraani all ja hakkas nägu pesema. Seejärel võttis ta riiulilt habemeajamisvee ja määris sellega põski ja kaela. Jennifer jälgis mehe tegevust kui nõiutud ja tundis keha sisemusest tõusvat igatsust. Väga sarnane sooviga… Mida? Tunda lähedust selle vastupandamatu… Ei-ei! Mitte mingit lähedust! Ja peale selle ei ole ta sugugi nii vastupandamatu, ta on hoopis egoistlik, isepäine, jultunud… ja… ja…

      Lester keeras pudelikorgi kinni ja asetas pudeli riiulile tagasi.

      “No nii, miss Willow, vannituba on nüüd teie päralt, ma lahkun.”

      Neiu seisis endiselt, lõhestatuna kahest vastandlikust tundest – kas vaadata veelkord Neville Ormondi kaunitesse silmadesse või nad välja kraapida. Jäänud üksinda, seisis ta veel hulga aega liikumatult, hingates sisse mehe näovee lõhna ja püüdes mõtteid koguda. Siis läks ta kraanikausi juurde ja kätega sellele toetudes vaatas peeglisse.

      Jennifer tundis end hävitatuna. Ja-jah, täpselt nii! Ta ei olnud valmis niimoodi Neville’iga kohtuma. Lisaks oli mees ju poolpaljas. Selge, et Jennifer kohmetus ning käitus väga rumalalt. Kõige sügavamal hingesopis tundis Jennifer tõmmet selle mehe poole, keda ta väärituks pidas. See oli väga halb.

      “Vihkan sind, Neville Ormond!” pigistas ta läbi hammaste. “Vihkan elu lõpuni!”

      Neelanud kiiresti kõik hommikusöögiks pakutu, kiirustas Lester aeda. Aiasügavuses sattus ta varsti inimeste poolt istutatud eri liiki okaspuudest koosnevale metsatukale. Mööda künklikku maastikku jalutades vabanes Lester sisemisest pingest. Tema pea kohal puude latvades sädistasid linnud, eemal puutüvede vahel vilksatas hirv.

      Siis sattus Lester metsa varjust päikselisele välule. Soovides puhata ja rahu ning vaikust nautida, istus mees metsaveerel olevale kivirahnule. Mõne sammu kaugusel vulises ojake. Üle oja kummarduvate lillede õites sumisesid mesilased, nende kohal lendlesid liblikad. Teiste sõnadega, Lester oli sattunud paradiisi. Ta tõstis näo päikese poole, ja ühtäkki oli pea mõtetest tühi… Siis kuulis ta sahinat. Silmi avades ja pead aeglaselt keerates lootis ta näha hirve, kuid silme ette kerkis hoopis erutavam vaatepilt. Metsatukast väljus Jennifer. Lesterit ta ei märganud.

      Neiul olid jalas ketsid ja teksad, seljas valge T-särk. Ta käsivarrel lebasid pika varrega lilled, mille õienupud sammutaktis kõikusid. Jõudnud ojakese juurde, murdis neiu veel mõned roosakad õied. Jenniferi liigutused olid graatsilised