Unistuste purje all. Jocelyn Parks

metsatukast.

      Milline linnavurle on temast küll saanud!

      Järsku on selles süüdi tema leseseisus? Marianna ajal olid temalgi alati toas värsked lilled. Tõsi, need polnud pärit metsalagendikult, vaid lähemast lillepoest, kuid tänu neile oli majas tunda naise kätt. Kadus Marianna, kadusid ka lilled.

      Siis taipas Lester, et Jennifer on teda märganud. Lillekimpu sättides vaatas ta kivirahnu poole, millel Lester istus. Isegi sellelt kauguselt oli näha, kuidas neiu nägu kohmetusest punaga kattus ja väljendusrikkad pruunid silmad ootamatusest avardusid.

      Sel momendil haarasid Lesterit väga vastandlikud tunded, tema siinne missioon oli suures ohus. Lester mõistis, et need kaks nädalat tulevad kindlasti tunduvalt raskemad, kui ta seda Wellingtonis ette kujutada oskas. Kõik sellepärast, et Julia Pinkstone’i põetajaks osutus võluv Jennifer.

      Mees teadis, et armastas ja jääb alati armastama Mariannat. Ta ei soovinud õrnu suhteid teiste naistega. Seda enam ei suutnud ta mõista oma huvi Jenniferi vastu. Kui ta naine pahaloomulise kasvaja tagajärjel suri, lohutas ta end sellega, et peab olema õnnelik selle armastuse üle, mida ta naise vastu tundis.

      Ja siis ilmus Jennifer. Teda jättis ükskõikseks, et neiu vanaema juuresolekul sunnitult naeratas ja muul ajal oma vihkamist üldse ei varjanud. Lester tahtis peast tõrjuda oma huvi neiu vastu ja mõtted, mis teda murelikuks tegid. Ja tal oli millele mõelda. Esiteks ei ole ta ju Neville Ormond. Teiseks, millised tema suhted Jenniferiga ka ei oleks, oma missiooni sisu ta niikuinii avaldada ei saaks. Kui Lester paljastaks oma tõelise olemuse, vihastaks Jennifer veelgi enam – valet varjama ta ei hakkaks, isegi mitte Julia südamerahu pärast. Ta kannaks vanale naisele kõik ette ja purustaks sellega ta südame. Nii jääbki vaid üks võimalus – jätkata valitud liini.

      Kõik need mõtted tormasid läbi ta pea ühe hetke jooksul. Mees tõusis, kääris üles oma beeži särgi varrukad ning sammus neiu poole.

      “Teie,” hüüatas neiu, “ehmatasite mind poolsurnuks… Mis te siin teete?”

      “Jalutan. Lubage, ma aitan teid, hoian seni lillekimpu, kui te uusi lilli korjate.”

      Jennifer langetas pilgu lillesülemile ja süngestus. Ta vist kujutas ette, kuidas lilled Neville Ormondi puudutusest ära kuivavad ja seejärel tolmuks muutuvad.

      Lester taipas neiu mõtteid. Jenniferi soov takistada selle ilu rüvetamist tema, Neville’i poolt solvas meest. Sellegipoolest varjas ta oma tundeid ja ütles:

      “Las mina korjan siis lilli, mis te välja valinud olete. Öelge, mis teile rohkem sobiks?”

      Neiu vajus hetkeks mõttesse ja ohkas siis:

      “Et tuul teid siit väga kaugele viiks!”

      Lester muigas.

      “See on niigi selge, aga peale selle?”

      Jennifer vaatas jälle lillekimpu.

      “Tegelikult vist aitab juba, lähen parem tagasi.”

      “Siis on meil üks tee.”

      Mees võttis neiu käe alt kinni.

      “Lähme.”

      Neiu hüppas eemale nagu ussist nõelatud.

      “Jätke oma rumalad naljad!”

      Lesterit pani selline reageering imestama, kuid ta tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud.

      “Kuulge, isegi õnnetu vanaema maha jätnud lontrusest lapselaps võib olla džentelmen.”

      “Ainult mitte teie! Ehk on teil meeles, et palusin teid endast kaugemale hoida?”

      “Ehk mäletate, miss Willow, et ma ei tee alati seda, mida minult palutakse.”

      Lesterit tabas kaaslase hukkamõistev pilk.

      “Mina teie asemel sellega ei hoopleks.”

      Järsult ümber pööranud, hakkas neiu kiiresti maja suunas sammuma. Lester mõistis, et kiirustamise eesmärk oli nendevahelise distantsi suurendamine.

      Mine, mine, pöördus mees sõnatult Jenniferi poole, kaugele ei jõua sa ikkagi, isegi kui sa jookseksid.

      Lester oli Jenniferist pikem, mistõttu olid ka tema jalad pikemad ning Jenniferil ei õnnestunud Lesteri eest põgeneda. Minuti pärast jõudiski Lester talle järele.

      “Kuidas nende lillede nimi on? Paistab, et nad meeldivad teile, sest nägin neid oma toas vaasis.”

      Mingil muul teemal Lester vestlust arendada ei osanud.

      “Ega te ometi arva, et ma need teie jaoks korjasin?” küsis Jennifer sapiselt, ise pead teisele poole pöörates.

      “Vabandage… Ei, ma lihtsalt küsisin. Olgugi, et näen nüüd asja teisest küljest,” vastas Lester samal toonil.

      “Mul on tegelikult jumala ükskõik, mida te ühest või teisest asjast mõtlete. Missis Pinkstone’i majas on alati olnud kombeks kõiki tubasid värskete lilledega kaunistada,” leidis Jennifer vajaliku olevat selgitada.

      “Ah nii on lood!” hüüatas Lester vaimustunult, ise neiu profiili uurides.

      Jennifer astus ümber põõsarägastiku. Neiu järel sammudes nägi Lester, kuidas üks punaste marjadega oks teiste okste külge kinni jäi ja maha kukkus. Jennifer kas ei märganud või ei tahtnud seda märgata. Kaotatu üles tõstnud, järgnes Lester kiirel sammul kaaslasele. Neiu kõrvale jõudnud, küsis mees:

      “On need marjad mürgised?”

      Jennifer heitis mehele kahtleva pilgu ja ütles:

      “Proovige järgi, saate teada!”

      Lester hoidis vaevu naeratust tagasi.

      “Olgu!”

      Võtnud ühe marja, vajus ta viivuks mõttesse, pistis siis marja suhu ja surus hammaste vahel katki. Marjakese lõhkedes tundis ta suus meeldivat limonaadimaitset.

      “Polegi nii paha.”

      Jennifer vaikis.

      “Millal ma vedru välja viskan?”

      Jennifer kõõritas Lesteri poole.

      “Marjad on täiesti kahjutud.”

      Nüüd ei suutnud mees end enam tagasi hoida ja üle tema näo libises lai naeratus.

      “Tõepoolest, väga kahju.”

      Lester asetas maast üles korjatud oksa lillekimbu peale ja Jennifer kohendas selle vaba käega teiste okstega ühepikkuseks.

      “Arvasin, et te teate, olete ju siin sündinud.”

      Lester muutus otsekohe valvsaks, kehitades ükskõikselt õlgu.

      “See ei tähenda midagi.”

      Jennifer jälgis teda imestunult. Lesteril oli meeldiv vaadata neiu kütkestavaid silmi, kuigi ta teadis, et peab kuidagi oma teadmatust varjama.

      “Teate, mind saadeti juba kümneaastaselt internaatkooli, seal unustasin palju, mida enne siinsetest paikadest teadsin. Peale selle käin ju siin väga harva, nii et…”

      “Õige,” mühatas Jennifer põlglikult, “isegi vanaema külastamiseks ei ole aega olnud.”

      Lester heitis talle kiire pilgu, seejärel koondas oma tähelepanu ees looklevale vaevumärgatavale rajale.

      “Vanaema” meenutamine tõi talle pähe järgmise mõtte.

      “Kuidas vanaema tervis praegu on?” küsis ta.

      “Rahuldav.”

      Jenniferi toon oli tagasihoidlik.

      “Selle lillekimbu korjasin ma missis Pinkstone’ile. Ta sööb praegu hommikust ning seejärel tahab ta vanni minna. Peale vanni tuleb meil tegeleda füsioteraapiaga. Seda vajavad missis Pinkstone’i haiged jalad.”

      Lesteri poole kõõritades teatas ta nagu muuseas:

      “Teie vanaemaga saab suhelda alles kella üheteistkümne