Unistuste purje all. Jocelyn Parks

naeratas virilalt.

      “Pean teile, linnapoistele, au andma, te oskate tütarlapsi intrigeerida.”

      Blondiin pilgutas Lesterile jälle silma. Lisa tegi seda juba nii tihti, et kõrvaltvaatajale võis see näotõmblusena tunduda.

      “Olgu, poisu, mängime siis teie reeglite järgi. Sinu näilik külmus on mind üsna tugevasti üles kütnud.”

      See oli juba liig. Lõppude lõpuks on kõigel oma piir. Tundes ärrituse kasvu, astus Lester üle läve. Eemaldudes kuulis ta selja tagant Lisa vaimustunud ohet.

      Lester uinus märkamatult ja taipas seda alles siis, kui telefonihelin ta äratas. Pimeduses öökapil kobades leidis ta aparaadi, tõstis toru kõrva juurde ja teatas masinlikult: “Wodro!”

      “Mitte midagi taolist, vana! Ütle oma tõeline nimi,” kostus torust tuttav hääl. “Loodan, et magad üksi.”

      Lester oleks Neville’i ka siis ära tundnud, kui see Marsilt helistanud oleks. Haigutades hõõrus ta silmi.

      “Ei, paari mannekeeniga… Mida kuradit sa helistad…” Lester vaatas kella, “kell pool kaks? Hea, et Julia enda toas ööseks telefoni välja lülitab…”

      Siis tuli talle pähe ärev mõte ja ta küsis:

      “Ega sind, sõbrake, jälle mingi tembu pärast politseisse viidud ei ole?”

      Lester tõusis voodis ärritunult küünarnukkidele. Torust kostis Neville’i naeru.

      “Ära pabista, kõik on korras. Istun kodus nagu korralik kodanik ja vaatan telekast kojutoodavate kaupade reklaami. Millega küll inimesed kõik ei kauple! Tead sa, et on olemas mingisugused spetsiaalsed vööd meestele? Sel ajal, kui sina und näed, treenib see sinu seitse asja ära…”

      “Suurepärane,” torises Lester, “telli ära ja heida magama.”

      Neville itsitas.

      “Olgu, olgu, sain su vihjest aru. Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas kõik läks. Sa ei helistanud ja ma arvasin, et sind paljastati.”

      “Ei, pean veel vastu. Olgugi, et Jennifer Willow tekitab mulle mõningaid probleeme.”

      “Ära sellele vanale pipratoosile tähelepanu pööra.”

      “Mnjaa,” ütles Lester sõrmedega läbi juuste tõmmates, “nii arvad sina.”

      Tekkis lühike paus.

      “Mõistan, see tegelane tolkneb sul pidevalt jalus. Sa lihtsalt ignoreeri teda ja ongi kõik.”

      “Hästi, püüan…” pobises Lester, kelle kujutlusse ilmusid looritatud pruunid silmad.

      “Kuidas?”

      “Ah, ei midagi.”

      “Jutusta mulle mutist, neelas ta peibutise alla?”

      “Tundub küll. Muide, sulle teadmiseks – Julia ei ole kurt ega pime. Üldse, kust kohast sa sellise informatsiooni võtsid? Kas mõtlesid ise välja või kirjutas sulle sellest miss Willow?”

      “Miss? Ta on miss…” puterdas Neville. “Kuidas ta on, kenake? Ta on vist üks nendest tüütutest vanatüdrukutest, kes…”

      “Pea nüüd hoogu, sõber,” ütles Lester. “Tunnista, et sa valetasid mulle teadlikult Julia tervisliku seisundi kohta. Või viis ikkagi Jennifer Willow sind eksiteele?”

      “Oota, las ma mõtlen… Vist nii ühte kui teist…”

      Neville naeris rahulolevalt.

      “Tead ju minu loosungit: elu on kuradima igav, kui talle ise pisut värvi ei lisa.”

      Lesteril oli kahju, et kaugus sõbra nägu äestada ei lubanud.

      “Praegu läksid sa küll üle piiri.”

      “Aga mammi on ju tõepoolest haige. Jennifer Willow kirjutas mulle, et tal on probleeme liigestega, veidi aega tagasi oli tal kopsupõletik. Loomulikult ei ole ma arst, aga kirjade toonist lugesin ma välja, et vanaema kõigub elu ja surma piiril.”

      “Võib-olla see kurvastab sind, aga minule küll niimoodi ei tundu. Muide, tegelikult on Julia väärikas vana daam. Olen õnnelik, et temaga tutvusin.”

      Lester vaikis hetke ja lisas siis:

      “Oled ikka lurjus küll, et temaga niimoodi käitud… nagu sa käitud.”

      “Tean, aga ma parandan end tasapisi.”

      Sõbra seisukoht hämmastas Lesterit niivõrd, et ta võttis telefonitoru kõrva äärest ja vaatas seda.

      “On alles avaldus,” hüüatas ta lõpuks nördinult. “Sina istud rahulikult kodus, mina aga rabelen siin sinu eest.”

      “Noh, ega keegi vastu ei vaidlegi,” vasta Neville kiiresti vabandaval toonil. “Aitasid mu hädast välja, vennas. Hindan seda kõrgelt. Mõelda ainult, inimene saab kaheksakümmend aastat vanaks! Tõepoolest suur tähis eluteel, mina aga tolknen siin ja ei saa kusagile minna. Vastasel korral olen kohe trellide taga.”

      “Ise oled süüdi,” porises Lester uniselt vastu, “järgmine kord mõtled enne kaklusesse ronimist.”

      Vali haigutus juhtme teises otsas andis Lesterile teada Neville’i suhtumisest moraalilugemisse.

      “Sul on alati õigus, vana, aga… Oi, siin näidatakse selliseid tibisid… Mingi puusaümbermõõtu vähendava kreemi reklaam.”

      “Kõik, marss voodisse!” möiratas Lester. “Ja ära helista mulle tühja-tähja pärast. Kui lähemal ajal uudistes minu tapmisest raevukate daamide poolt ei teatata, siis olen elus. Head und!”

      Asetanud toru hargile, ristas ta pea all käed ja jäi üksisilmi pimedusse vahtima.

      Lester aitas Neville’i tihti, seda juba nende ühisest õpiajast internaatkoolis. Praegune abi on muidugi erijuhtum. Lester tundis pettuse pärast süümepiina.

      Tunni aja pärast keeras ta pahameelest ohates kõhuli, sulges silmad ja üritas kogu jõust uuesti uinuda.

      Jennifer magas halvasti. Viha Neville Ormondi vastu ei lasknud uinuda. Ta keerles küljelt küljele mugavamat asendit otsides.

      Juba mõte sellest, et see egoistlik koletis temaga ühe katuse all elab, ajas kananaha ihule. Ta tundis lausa füüsilist vastikust meenutades lõksu, mis tuli seada selle vääritu lapselapse vanaema sünnipäevale meelitamiseks. Järjekordses kirjas oli Jennifer maininud, et vanaema võib oma ainukese lähedase sugulase päranduseta jätta. Alles peale seda ilmus mees kohale. Julia haigused ei omanud sellist efekti kui teade üsnagi suure päranduse kaotusest. Mõttele kirjutada selline kiri jõudis Jennifer peale Julia laualt leitud kirja lugemist, milles Neville vanaemalt raha pommis. Loomulikult rahuldas memmeke oma kalli poisi soovid, mistõttu põlgas Jennifer teda veelgi enam.

      Koidikul, olles uneta ööst väsinud, tõusis ta otsustavalt, tõmbas hommikumantli selga ja suundus vannituppa. Torudes pahises vesi, mis andis tunnistust missis Adamsoni ärkamisest. Majapidajanna elas kõige kõrgemal, mansardkorrusel. Kui ta oma vannitoas vee lahti keeras, hakkas korrus allpool, Jenniferi toas, vesi torudes solisema. Teel vannituppa heitis Jennifer pilgu peeglisse. Ongi nii – kotid silmade all!

      “Et tont sind võtaks, Neville Ormond!”

      Sellele oleks Jennifer võinud veel palju lisada, kuid ta eelistas vaikida. Ootamatult meenus talle missis Pinkstone’i lapselapse rohkem kui veetlev välimus. Kui mees esimesel kohtumisel perenaise magamistoas pöördus ja sisenenud Jenniferile otsa vaatas, pidi viimane peaaegu kandiku maha pillama. Ta kohtus harva selliste ilusate meestega. Neville Ormondi vihkas ta juba ammu. Vaatamata sellele ta süda võpatas. Eriti avaldasid Jenniferile muljet Julia lapselapse silmad. Huvitav, kuidas on võimalik omandada selline läbitungiv pilk? Kindlasti harjutab ta peegli ees. Kuidagi ta ju peab naistele mõju avaldama, viies nad sellisesse hingeseisundisse, kus nad meeleldi püksikud maha võtavad. Fakt, et ka Jennifer ei suutnud selle egoistliku seelikuküti vastu ükskõikseks jääda, vihastas neiut üle kõige. Kui veel mõelda, et meest