Unistuste purje all. Jocelyn Parks

tõsine pilk. Neiu oli oma elemendist väljas. Veel ühegi inimese, ka mitte mehe, pilgust ei olnud Jennifer seni kohmetunud.

      “Kuhu te vaatate?” küsis ta lõpuks kähiseval häälel.

      “Teie huultele!”

      Alguses arvas Jennifer, et kuulis valesti. Jõudmata kuuldule reageerida, tundis ta Neville’i enda huultele kleepumas. Ümbritsev hakkas Jenniferi silme ees ringi käima, see oli täielik tunnete segadik. Siis tundis neiu erutust. Suudlus oli soe, aeglane ja haruldaselt õrn. Palju erinevaid tundeid haarasid neiut, tema veresoontes pulbitsev veri kiirendas südame tööd. Neville ei nõudnud midagi, ta ainult hellitas. Mehe liigutustes puudus valitsemisiha, oli ainult õrnus ja Jennifer tundis, et lahustub selles. Mees ei puudutanud muud kui neiu huuli, aga sellest oli küllalt. Jenniferi haaras ja viis kaasa soe, õrn hoovus. Ta tahtis meest emmata, teda lähemale tõmmata, tunda tema südamelööke… Kuid ta oli kaotanud liikumisvõime ja ainult võbises, nautides enneolematut mõnu.