Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

end aeglaselt jalule, käed püsti. „Ärge nimetage meid subjektideks. Me pole hiired, kes üritavad juustu leida. Ja ütle oma suhkadest semudele, et nad maha rahuneksid – ma ei kavatsenud sulle viga teha, vähemalt mitte kõvasti.” Tema pilk langes Thomasele, küsimusi täis.

      MOOLOK on hea.

      Mingil seletamatul põhjusel kargasid need sõnad Thomasele pähe. Jäi mulje, nagu Thomase endine mina, kes uskus, et MOOLOKi eesmärk õigustas igat laadi pahelist käitumist, ja üritas teda veenda, et see on tõsi. Et ükskõik kui hirmus kõik ka näis, nad pidid tegema, mida vaja, et leida lahvatusele ravim.

      Aga midagi oli nüüd teisiti. Thomas ei saanud aru, kes ta oli enne olnud. Kuidas ta sai arvata, et miski sellest on normaalne. Ta oli muutunud igaveseks … kuid pidi andma neile veel viimast korda vana Thomast mekkida.

      „Newt, Minho,” sõnas ta vaikselt, enne kui Rottmees jõudis uuesti rääkima hakata. „Ma arvan, et tal on õigus. Ma arvan, et on aeg, et teeksime, mida meilt oodatakse. Nõustusime sellega eelmisel õhtul.”

      Minho näole ilmus närviline naeratus. Newti peod vormusid rusikaisse.

      Kas nüüd või mitte kunagi.

      11. PEATÜKK

      Thomas ei kõhelnud. Ta lajatas küünarnukiga näkku valvurile enese taga ja põlvega selle pihta, kes eespool seisis. Mõlemad kukkusid hämmeldunult põrandale, kuid kogusid end kähku. Silmanurgast märkas Thomas, kuidas Newt murdis valvuri põrandale; Minho tagus veel üht. Aga viies – naine – polnud veel pihta saanud ja vinnastas nüüd heitjat.

      Thomas sööstis talle kallale ja lõi relva toruotsa lae poole, enne kui valvur jõudis päästikule vajutada, kuid tõmbas selle siis külje pealt alla ja lajatas Thomasele vastu pead. Valu lõi põskedesse ja lõuga. Thomasel nappis tasakaalu, ta varises põlvili ning seejärel maoli. Ta viis käed kõhu alla, et end püsti ajada, kuid talle vajus selga raskus, mis surus poisi vastu kõvu plaate ja pressis kopsudest õhu välja. Keegi kündis talle põlvega selgroogu ja Thomas tundis kõva metalli vastu koljut litsumas.

      „Ütle see sõna!” karjus naine. „A. D. Janson, ütle! Ma kärsatan tal ajud ära!”

      Thomas ei näinud teisi, kuid rüselemise hääled olid juba lõppenud. Ta teadis, et järelikult leidis nende mäss ruttu lõpu, kõik kolm alistati vähem kui minutiga. Tema süda valutas meeleheitest.

      „Mida te endast arvate!” möirgas Janson Thomase selja taga. Thomas võis vaid ette kujutada, kui raevunud selle mehe nirginägu paistis. „Kas te tõesti arvate, et kolm … last suudavad alistada viit relvastatud valvurit? Te peaksite olema geeniused, mitte idiootsed pettekujutelmades mässulised. Võib-olla on lahvatus teil siiski aju ära söönud!”

      „Ole vait!” kuulis Thomas Newti hüüdmas. „Pista oma –”

      Miski summutas ta ülejäänud sõnad. Kujutluspilt valvurist Newtile haiget tegemas pani Thomase vihast värisema. Naine surus talle relva veelgi kõvemini vastu pead.

      „Ära … isegi … mõtle … sellele,” sosistas ta poisile.

      „Ajage nad püsti!” nähvas Janson. „Ajage nad püsti!”

      Valvur tõmbas Thomase särgiseljast püsti, heitja toru vastu poisi pead surutud. Newti ja Minho vastas hoiti samuti heitjat ning kaks vaba valvurit sihtisid kolme välujat kaugemalt.

      Jansoni nägu oli tulipunane. „Täiesti naeruväärne! Me ei luba mitte mingil juhul sellel korduda.” Ta pöördus Thomase poole.

      „Ma olin alles laps,” ütles Thomas eneselegi üllatuseks.

      „Kuidas palun?” küsis Janson.

      Thomas põrnitses Rottmeest. „Ma olin alles laps. Nad tegid mulle ajupesu, et seda kõike teeksin – et aitaksin.” Just see oli teda piinanud hetkest, mil mälestused hakkasid tagasi tulema. Hetkest, kui ta sai alustada tervikpildi loomisega.

      „Mina polnud alguses seal,” ütles Janson ühetooniliselt. „Aga sina ise võtsid mu seda tööd tegema, kui algsete loojatega puhastus toimus. Ja sa peaksid teadma, et ma pole kunagi näinud kedagi, ei last ega täiskasvanut, kes oleks olnud sama motiveeritud kui sina.” Ta naeratas ja Thomas oleks tahtnud tal näo küljest rebida.

      „Mind ei huvita, mida sa –”

      „Aitab!” hüüatas Janson. „Võtame tema esimesena ette.” Ta viipas ühe valvuri poole. „Kutsu õde. Brenda on sees – ta käib muudkui peale, et tahab aidata. Võib-olla on lihtsam, kui Brenda temaga töötab. Vii teised ooteruumi – tahan nad ükshaaval ette võtta. Pean veel üht asja enne kontrollima, nii et saame seal kokku.”

      Thomas oli endast niivõrd väljas, et ei pannud Brenda nime tähelegi. Veel üks valvur ühines tema taga seisvaga ja mõlemad võtsid tal käsivartest kinni.

      „Ma ei lase teil seda teha!” kisas Thomas, hüsteeria sisimas pead tõstmas. Mõte saada teada, kes ta enne oli, hirmutas teda. „Te ei pane mitte mingil juhul seda asjandust mu näole!”

      Janson ei teinud temast välja ja rääkis valvuritega. „Vaadake, et ta poisile uinutit annaks.” Seejärel astus ta minema.

      Kaks valvurit tirisid Thomast ukse poole, poisil jalad järele lohisemas. Ta võitles, üritas käsi vabaks rabeleda, kuid valvuritel oli raudne haare ja viimaks andis Thomas alla, et jõudu hoida. Teda tabas mõistmine, et ta on võitluse võib-olla kaotanud. Ainsaks lootuseks jäi Brenda.

      Brenda seisis toas voodi kõrval. Tema näol oli kivistunud ilme. Thomas otsis tüdruku pilku, ent seda oli võimatu lugeda.

      Vangistajad tõukasid teda toas edasi. Ta ei mõistnud, miks Brenda oli siin, aitas MOOLOKil seda teha. „Miks sa neile töötad?” Thomase hääl kõlas talle endale nõrgalt.

      Valvurid pöörasid ta ümber.

      „Parem hoia suu kinni,” vastas Brenda. „Sa pead mind usaldama nagu Põlenuski. See on parim valik.”

      Thomas ei näinud Brendat, kuid tüdruku hääles oli midagi. Sõnadest hoolimata kõlas tema hääl soojalt. Kas ta võis olla tema poolel?

      Valvurid tirisid Thomase viimasele voodile reas. Seejärel lasi naisvalvur temast lahti ja sihtis poissi heitjaga, samal ajal kui mees hoidis Thomast vastu madratsi serva.

      „Heida pikali,” käskis valvur.

      „Ei,” urises Thomas.

      Valvur võttis hoogu ja lajatas Thomasele vastu põske. „Heida pikali! Kohe!”

      „Ei.”

      Mees tõstis Thomase õlgupidi üles ja rammis ta madratsile pikali. „See tehakse ära, nii et parem ära võitle.” Metallmask juhtmete ja torudega rippus tema kohal nagu hiiglaslik ämblik, valmis poissi lämmatama.

      „Te ei pane seda asjandust mu näole.” Thomase süda peksles nüüd juba ohtlikel sagedustel, hirm, mida ta oli vaka all hoidnud, väljus ja rahu, mis aitaks olukorrast väljapääsu leida, oli kadunud.

      Meesvalvur võttis Thomasel mõlemast randmest ja surus ta käed madratsile, vajudes kogu keharaskusega ettepoole, et Thomas ei saaks kusagile minna. „Andke talle uinutit.”

      Thomas sundis end rahulikuks, hoidis energiat veel viimaseks põgenemiskatseks. Brenda nägemine tegi peaaegu haiget; tüdruk oli saanud talle lähedasemaks, kui ta ise oli taibanud. Kui Brenda aitas sundida Thomast seda tegema, tähendas see, et ka tema oli vaenlane. Sellele oli liiga valus isegi mõelda.

      „Palun, Brenda,” ütles ta. „Ära tee seda. Ära lase neil seda teha.”

      Tüdruk astus talle lähedale ja puudutas õrnalt poisi õlga. „Kõik saab korda. Mitte kõik ei taha sinu elu halvaks muuta. Sa tänad mind hiljem selle eest, mida teen. Nüüd jäta vingumine ja lõõgastu.”

      Thomas ei saanud ikka veel Brendast sotti. „Muud midagi? Pärast kõike seda, mis Põlenus oli? Kui mitu korda me selles linnas peaaegu surma saime? Pärast kõike seda, mida koos läbi