Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

ta oli naastes kaasa võtnud. „Need, kes jäävad siia, on …” Ta ütles mõned nimed, sealhulgas Sonya ja Arise oma, kuid mitte Thomase või ühegi väluja oma. „Kui ma teie nime ei nimetanud, siis järgnege palun mulle.”

      Kogu olukord oli muutunud kummaliselt ebameeldivaks, tundudes toimuva tõsidust arvestades kuidagi liiga igapäevane ja tavaline. Nagu gängsterid, kes hõikavad nimesid välja, enne kui tapavad kamba ulguvaid reetureid. Thomas ei taibanud muud, kui kaasa minna, kuni saabub õige hetk.

      Nad läksid vaikides Rottmehe järel toast välja, mööda järjekordset pikka akendeta koridori, kuni peatusid järgmise ukse juures. Nende giid luges nimekirja uuesti ette ja seekord olid seal Frypan ja Newt.

      „Ma ei tee seda,” teatas Newt. „Ütlesid, et võime valida, ja see on minu paganama otsus.” Ta vahetas Thomasega tigeda pilgu, mis näis ütlevat, et nad peaksid ruttu midagi ette võtma või ta läheb hulluks.

      „Pole viga,” vastas Rottmees. „Küll varsti ümber mõtled. Jääd minuga, kuni oleme kõik ülejäänud ära jaganud.”

      „Aga sina, Frypan?” küsis Thomas, üritades varjata üllatust, millise lihtsusega oli Rottmees Newtile järele andnud.

      Kokk näis ühtäkki arglik. „Ma … vist lasen neil seda teha.”

      Thomas oli vapustatud.

      „Kas sa oled hull?” küsis Minho.

      Frypan raputas pead, käitudes pisut kaitsvalt. „Ma tahan mäletada. Tehke oma valik ja laske minul ka teha.”

      „Lähme edasi,” ütles Rottmees.

      Frypan kadus kiirustades ruumi, küllap selleks, et edasist vaidlust vältida. Thomas teadis, et peab poisil minna laskma – praegu pidi ta muretsema vaid iseenda pärast ja leidma väljapääsu. Loodetavasti suudab ta siis ka kõik ülejäänud päästa.

      Rottmees ei nimetanud Minhot, Teresat ja Thomast enne, kui nad seisid viimase ukse juures, nendega Harriet ja veel kaks B-rühma tüdrukut. Seni keeldus Newt ainsana protseduurist.

      „Ei, aitäh,” ütles Minho, kui Rottmees viipas kõiki ruumi sisenema. „Aga tänud kutse eest. Olgu teil seal tore.” Ta lehvitas mõnitavalt.

      „Mina ka ei lähe,” teatas Thomas. Temas tõstis pead ootusärevus. Nad pidid riskima, midagi üritama.

      Rottmees põrnitses Thomast tükk aega, näol mõistmatu ilme.

      „Kas kõik on korras, härra Rottmees?” küsis Minho.

      „Minu nimi on juhataja abi Janson,” vastas mees, hääl madal ja pingul, justkui valmistaks rahulikult kõnelemine talle raskusi. Tema pilk püsis ainiti Thomasel. „Õppige vanemate suhtes austust välja näitama.”

      „Ärge kohelge inimesi enam loomadena ja võib-olla ma kaalun seda,” ütles Minho. „Ja miks sa Thomast vahid?”

      Rottmees – Janson – pööras pilgu viimaks Minhole. „Sest mul on, mille üle mõelda.” Ta vaikis ja ajas end sirgu. „Aga heakene küll. Ütlesime, et saate ise valida, ja jääme endale kindlaks. Tulge kõik sisse ja me hakkame nendega pihta, kes soovivad osaleda.”

      Taas tundis Thomas, kuidas värin läbis tema keha. Nende aeg oli lähedal. Ta teadis seda. Ja Minho näoilme järgi otsustades teadis seda ka tema. Nad noogutasid teineteisele põgusalt ja astusid Rottmehe järel ruumi.

      See nägi välja täpselt samasugune nagu esimene, kuue voodi, rippuvate maskide ja muuga. Masin, mis nähtavasti kõike juhtis, surises ja särtsus. Iga voodi kõrval seisis keegi, kes oli riietatud samasugustesse rohelistesse riietesse nagu arstid esimeses toas.

      Thomas vaatas ringi ja hingas sisse. Rea lõpus seisis Brenda, üleni rohelises. Ta nägi välja palju noorem kui kõik teised, pruunid juuksed ja nägu puhtam kui kunagi Põlenus. Ta raputas Thomasele kähku pead ja pööras pilgu Rottmehe poole; seejärel, enne kui Thomas mõistis, mis toimub, jooksis tüdruk üle toa. Ta haaras Thomasest kinni ja tõmbas poisi enese embusesse. Thomas kallistas vastu, ise täielikus šokis, ega tahtnud lahti lasta.

      „Brenda, mida sa teed!” hüüdis Janson tüdrukule. „Kobi tagasi oma kohale!”

      Brenda surus huuled Thomase kõrvale ja sosistas nii vaikselt, et poiss vaevu kuulis: „Ära usalda neid. Ära usalda neid. Ainult mind ja kantsler Paige’i, Thomas. Alati. Ei kedagi teist.”

      „Brenda!” Rottmees peaaegu karjus.

      Siis lasi tüdruk lahti ja astus eemale. „Vabandust,” pomises ta. „Mul on lihtsalt hea meel näha, et ta elas kolmanda etapi üle. Unustasin end.” Ta kõndis tagasi oma kohale ja pöördus uuesti neid vaatama, nägu ilmetu.

      Janson noomis teda. „Meil pole sellisteks asjadeks aega.”

      Thomas ei saanud tüdrukult pilku ega teadnud, mida mõelda või tunda. Ta ei usaldanud MOOLOKit niigi, seega tähendasid Brenda sõnad, et nad olid samal poolel. Aga miks ta siis nendega töötas? Kas ta polnudki haige? Ja kes on kantsler Paige? Kas see oli järjekordne test? Järjekordne muutuja?

      Midagi võimsat oli läbistanud tema keha, kui nad kallistasid. Ta meenutas, kuidas Brenda oli temaga mõttes rääkinud, kui nad olid ta valgesse ruumi kinni pannud. Ta oli hoiatanud Thomast, et olukord muutub hulluks. Thomas ei mõistnud siiamaani, kuidas sai Brenda midagi sellist teha – kas ta oli tõesti temaga samal poolel?

      Teresa, kes oli olnud pärast esimesest ruumist lahkumist siiani vait, astus Thomase juurde, katkestades tema mõtted.

      „Mida tema siin teeb?” sosistas ta, ilmselge viha hääles. Iga pisemgi asi, mida see tüdruk nüüd tegi või ütles, käis Thomasele närvidele. „Ma arvasin, et ta on tölp.”

      „Ma ei tea,” pomises Thomas. Tema mõtetesse ilmusid mälestuspildid Brendaga veedetud ajast katkises linnas. Kummalisel kombel igatses ta seda paika. Igatses tüdrukuga kahekesi olemist. „Võib-olla ta … on minu jaoks lihtsalt muutuja.”

      „Arvad, et tema oli osa kokkumängust, saadetud Põlenusse appi?”

      „Võimalik.” Thomasel oli sisimas valus. Näis loogiline, et Brenda võis kuuluda algusest peale MOOLOKisse. Aga see tähendas, et ta oli poisile üha uuesti ja uuesti valetanud. Ta tahtis nii väga, et Brenda puhul oleks midagi teistmoodi.

      „Ta ei meeldi mulle,” ütles Teresa. „Ta tundub … kahepalgeline.”

      Thomas pidi end sundima, et mitte Teresa peale karjuda. Või tema üle naerda. Selle asemel rääkis ta tüdrukuga rahulikul toonil. „Mine lase neil oma ajuga mängida.” Võib-olla oli Teresa umbusk Brenda suhtes parim märk, et ta peaks Brendat usaldama.

      Teresa heitis talle terava pilgu. „Mõista mind hukka, kui tahad. Teen lihtsalt seda, mis tundub õige.” Seejärel astus ta eemale, jäädes Rottmehe juhtnööre ootama.

      Janson määras vabatahtlikud patsiendid vooditesse, samal ajal kui Thomas, Newt ja Minho tagaplaanile hoidsid ja pealt vaatasid. Thomas heitis pilke uksele, mõeldes, kas nad peaksid ehk jooksu pistma. Ta tahtis juba Minhot müksata, kui Rottmees rääkima hakkas, otsekui oleks Thomase mõtteid lugenud.

      „Teid, kolme mässulist, jälgitakse. Ärge isegi mõelge midagi üritada. Relvastatud valvurid on juba teel.”

      Thomast tabas rahutu mõte, et võib-olla loeb keegi tõepoolest tema mõtteid. Kas nad võisid eristada tema päris mõtteid ajumustritest, mida nad nii hoolikalt kogusid?

      „See on paras purts,” sosistas Minho, kui Janson pööras tähelepanu taas inimeste voodites paika seadmisele. „Ma arvan, et peaksime riskima, vaatama, mis juhtub.”

      Thomas ei vastanud ja vaatas hoopis Brenda poole. Tüdruk põrnitses põrandat, pealtnäha sügavalt mõttes. Thomas mõistis, et oli teda hirmsasti igatsenud, tundnud sidet, mida päriselt ei mõistnud. Ta ei tahtnud muud, kui Brendaga nelja silma all rääkida. Ja mitte ainult selle pärast, mida tüdruk oli talle öelnud.

      Koridorist kostsid kärmed sammud. Kolm meest ja kaks naist tormasid ruumi, kõik musta riietunud, seljal