Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

et lahvatusele mitteimmuunne kutt pole ainus, kellel siin veel aju toimib.”

      Thomas pöördus ja nägi uksel Newti.

      „Järgmine kord räägi lihtsalt asjast, mitte ära hakka nähvama,” ütles Minho, hääles mitte vähimatki kaastunnet. „Ma ei uskunud, et sa nii ruttu arust ära lähed, aga tore sind jälle näha. Võib-olla vajame üht tölpi, kes nuusiks teised tölbid välja, kui nad tõesti sisse murdsid.”

      Thomas kirtsutas terava märkuse peale nina ja vaatas Newti poole, et näha tema reaktsiooni. Too polnud rahul – seda võis tema ilmest selgelt näha. „Sa pole kunagi teadnud, millal mulk kinni pista, ega ju, Minho? Alati peab sinule paganama viimane sõna jääma.”

      „Tõmba oma suhkama lõust koomale,” vastas Minho. Tema hääl kõlas nii rahulikult, et Thomase arvates oli ka tema aru kaotamas. Pinget võinuks lausa käega katsuda.

      Newt astus aeglaselt Minho juurde ja peatus tema ees. Seejärel, kärmelt nagu ründav madu, lajatas ta poisile rusikaga näkku. Minho taarus tagasi ja rammis tühja relvariiulit. Seejärel tormas ta ettepoole ja lükkas Newti maha.

      Kõik juhtus nii kähku, et Thomas ei suutnud seda uskuda. Ta jooksis kohale ja hakkas Minhot särgist eemale sikutama. „Lõpeta!” hüüdis ta, kuid kaks välujat lajatasid endiselt teineteise pihta lööke, kõik kohad käsi-jalgu täis.

      Brenda tuli appi ja nad suutsid Thomasega viimaks piisavalt kõvasti kinni haarata, et Minho jalule sikutada, poisi rusikad ikka veel metsikult vehklemas. Juhuslik küünarnukihoop tabas Thomase lõuga ja ajas teda marru.

      „Kui loll saab olla?” karjus Thomas Minhol käsi selja taha väänates. „Me põgeneme vähemalt ühe, võib-olla ka kahe vaenlase eest ja teie hakkate kaklema?”

      „Tema alustas!” nähvas Minho, sülg Brendale pritsimas.

      Tüdruk pühkis näo puhtaks. „Mida, oled sa mingi kaheksane?” küsis ta.

      Minho ei vastanud. Ta püüdis veel mõne sekundi end vabaks rabeleda, enne kui alla andis. Thomast ajas see kõik iiveldama. Ta ei teadnud, kumb oli hullem: et Newt näis üha haigemaks jäävat või et Minho – kes pidi suutma end kontrollida – oli niisugune tohlapea.

      Newt ajas end püsti ja katsus ettevaatlikult punast laiku põsel, mida Minho oli löönud. „See on minu süü. Kõik ajab mind närvi. Teie mõelge välja, mida me peaksime tegema, mina vajan paganama puhkust.” Ja seejärel ta pööras ringi ja kõndis taas ruumist välja.

      Thomas hingas ärritunult välja, laskis Minho vabaks ja sättis endal särgi korda. Neil polnud aega, et raisata seda tühistele vaidlustele. Kui nad kavatsesid siit pääseda, pidid nad end kokku võtma ja koos töötama. „Minho, otsi veel heitjaid, mida saaksime kaasa võtta, ja siis võta mõned püstolid sellelt riiulilt seal. Brenda, kas sina saaksid panna kuhugi kasti nii palju laskemoona kui võimalik? Lähen otsin Newti üles.”

      „Olgu,” vastas tüdruk, pilk juba ringi vaatamas. Minho ei lausunud sõnagi, vaid hakkas lihtsalt riiulitel sobrama.

      Thomas astus koridori; Newt istus viis-kuus meetrit kaugemal põrandal, selg vastu seina.

      „Ära ütle paganama sõnagi,” rehmas ta, kui Thomas temaga ühines.

      Hea algus, mõtles Thomas. „Kuule, midagi imelikku toimub – MOOLOK kas testib meid või jooksevad siin hoopis tölbid vabalt ringi ja tapavad kõiki ettejuhtuvaid inimesi. Mis ka ei toimu, meil on vaja sõbrad üles leida ja siit jalga lasta.”

      „Ma tean.” See oli kõik. Muud ei midagi.

      „Aja end siis püsti ja tule meile appi. Sina ju läksid endast välja, käitudes, nagu meil poleks aega jampsida. Ja nüüd tahad siin koridoris istuda ja mossitada?”

      „Ma tean.” Sama vastus.

      Thomas polnud Newti veel kunagi sellisena näinud. Poiss näis olevat lõplikult lootuse kaotanud ja selline vaatepilt tekitas Thomases meeleheidet. „Me lähme siin kõik pisut hul–” Ta vakatas; midagi hullemat polekski saanud öelda. „Tähendab …”

      „Ole lihtsalt vait,” ütles Newt. „Ma tean, et minu peas on midagi alanud. Ma ei tunne ennast endiselt. Aga sa ei pea nii neetult palju muretsema. Anna mulle lihtsalt hetk aega ja kõik saab korda. Saame teid välja ja siis saan asjaga tegeleda.”

      „Mis mõttes, saame teid välja?”

      „Meid välja, vahet pole. Anna mulle lihtsalt üks paganama hetk aega.”

      Labürindist näis olevat möödas terve igavik. Seal oli Newt alati rahulik, tasakaalukas – ja siin ta nüüd oli, rühma lõhki käristamas. Ta näis ütlevat, et vahet pole, kas ta ise saab välja, peaasi et kõik teised pääsevad.

      „Olgu,” vastas Thomas. Ta mõistis, et tal ei jäänud üle muud, kui kohelda Newti nii nagu alati. „Aga sa tead, et me ei saa rohkem aega raisata. Brenda kogub laskemoona. Pead aitama tal seda mäe angaari tassida.”

      „Saab tehtud.” Newt tõusis kähku põrandalt püsti. „Aga esmalt pean midagi ära tooma – mul ei lähe kaua.” Ta hakkas kõndima tagasi vastuvõturuumi poole.

      „Newt!” hüüatas Thomas, imestades, mis ta sõbral küll plaanis oli. „Ära ole rumal – peame liikuma hakkama. Peame kokku hoidma.”

      Aga Newt astus edasi. Ta ei pööranud isegi ringi, et Thomasele otsa vaadata. „Mine relvi koguma! Mul kulub vaid mõni minut.”

      Thomas raputas pead. Ta ei saanud midagi teha või öelda, et tuua tagasi see mõistlik kutt, keda ta kunagi tundis. Ta pööras ringi ja suundus relvaruumi.

      Thomas, Minho ja Brenda kogusid kokku kõik, mida nad vähegi kolmekesi kanda jõudsid. Thomas tassis kummalgi õlal heitjat lisaks sellele, mis peos. Ta oli torganud kaks laetud püstolit esitaskutesse ja mitu pakki laskemoona tagataskutesse. Minho oli teinud sama ja Brenda tassis pappkasti, mis oli ääreni täis sinakaid granaate ja kuule, heitja kõige peal.

      „See näeb raske välja,” ütles Thomas kasti poole viibates. „Tahad –”

      Brenda katkestas ta jutu. „Ma saan hakkama, kuni Newt tagasi jõuab.”

      „Kes teab, mis sel plaanis on,” ütles Minho. „Ta pole kunagi niimoodi käitunud. Lahvatus õgib ta mõistust.”

      „Ta ütles, et on varsti tagasi.” Thomas oli tüdinud Minho suhtumisest – see tegi kõik vaid hullemaks. „Ja vaata ette, mida sa tema kuuldes ütled. Meil pole vaja, et sa teda jälle üles krutid.”

      „Kas sa mäletad, mida sulle selles veoautos rääkisin, kui linnas olime?” küsis Brenda Thomaselt.

      Ootamatu teemamuutus üllatas poissi ja see, et tüdruk mainis Põlenu aegu, veelgi enam. See tuletas vaid meelde tõsiasja, et Brenda oli talle valetanud.

      „Mida?” küsis Thomas. „Sa tahad öelda, et osa sinu jutust vastas tõele?” Ta oli tundnud tol õhtul selle tüdrukuga nii suurt lähedust. Ta taipas, et lootis kuulda Brendalt jaatavat vastust.

      „Vabandust, et valetasin põhjuse kohta, miks ma seal olin, Thomas. Ja et rääkisin, nagu tunneksin lahvatust oma aju hävitamas. Aga ülejäänu oli tõsi. Ma vannun.” Ta vakatas, pilk poisil, silmis anuv pilk. „Igatahes, me rääkisime sellest, kuidas ajutegevuse kõrgendatud tasemed kiirendavad hävingut – seda nimetatakse kognitiivseks hävinguks. Sellepärast see ravim – õndsus – ongi nii populaarne nende seas, kes saavad seda endale lubada. Õndsus aeglustab ajutegevust. See pikendab aega, enne kui segi keerad. Aga see on väga kallis.”

      Mõte inimestest, kes elasid maailmas, aga polnud osa eksperimendist või redutasid hüljatud hoonetes, nagu ta oli Põlenuski näinud, tundus Thomasele ebareaalne. „Kas inimesed funktsioneerivad – elavad oma elu, käivad tööl, mida iganes –, kui nad on ravimi mõju all?”

      „Nad teevad, mida peavad, aga nad on palju rohkem … lõõgastunud. Võid olla tuletõrjuja, kes päästab tulest kolmkümmend last, aga see ei lähe endast välja, kui mõni neist