Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

ülejäänud inimestele ruumis, pea ikka mõtteist paks. Üks välujatest – poiss nimega Jackson, keda ta polnud veel tundma õppinud – põrnitses tühjal pilgul eikuhugi, veel üks üritas pisaraid varjata. Ühel B-rühma tüdrukutest olid punased paistes silmad, mõned sõbrad kössitasid tema ümber ja üritasid teda lohutada.

      „Tahtsin sellega ühele poole saada,” selgitas Rottmees. „Peamiselt selleks, et saaksin teile isiklikult öelda ja meelde tuletada, et kogu meie ettevõtmise eesmärk on liikuda ravimi poole. Enamik teist, kes pole immuunsed, põevad lahvatuse esimesi etappe ja ma usun, et teie eest hoolitsetakse, enne kui see haigus liiga kaugele areneb. Kuid katsed nõudsid teie osalemist.”

      „Aga mis siis saab, kui te ei leia lahendust?” küsis Minho.

      Rottmees ei teinud temast välja. Ta kõndis lähima voodi juurde ja asetas käe kummalisele laest rippuvale metalsele riistapuule. „See on midagi, mille üle oleme siin väga uhked – teaduse ja meditsiini inseneritöö saavutus. Seda nimetatakse taanduriks ja sellega teemegi protseduuri. Taandur asetatakse teie näole – ma luban, et näete pärast, kui kõik on tehtud, ikka sama ilusad välja. Pisikesed juhtmed riistapuu sees sisenevad kõrvakanaleid pidi ajju ja eemaldavad sealt masinavärgi. Meie arstid ja õed pakuvad teile uinutit, et närve rahustada, ja midagi, et ebamugavust leevendada.”

      Ta vaikis, vaatamaks ruumis ringi. „Vajute transilaadsesse seisundisse, samal ajal kui närvid end parandavad ja mälestused naasevad, mis sarnaneb sellega, mida mõned teist labürindis muutumise nimetuse all läbisid. Aga see pole kaugeltki nii hull, ma luban. Paljugi oli vajalik selleks, et ajumustreid stimuleerida. Meil on veel palju selliseid ruume ja arstide meeskond, kes ootab, et saaks alustada. Ma olen kindel, et teil on miljoneid küsimusi, kuid enamik neist saavad vastuse teie enda mälestustest, nii et ma ootan järgmiste KKK-ga pigem protseduuri lõpuni.”

      Rottmees vaikis sekundi ja lõpetas siis: „Andke mulle vaid mõni hetk, et saaksin kindlaks teha, kas meditsiinimeeskonnad on valmis. Võite seda aega kasutada otsustamiseks.”

      Ta kõndis üle ruumi, valgete pükste sahin ainus heli ruumis, ja kadus läbi esimese metallukse, sulgedes selle enese järel. Seejärel mattus ruum lärmi, kuna kõik hakkasid korraga rääkima.

      Teresa tuli Thomase juurde, Minho otse tema taga. Poiss kummardus lähedale, et üle meeleheitliku jutumüra midagi kuulda. „Te, kängid, teate ja mäletate rohkem kui keegi teine. Teresa, ma pole seda kunagi salajas hoidnud – sa ei meeldi mulle. Aga ma tahan ikkagi kuulda, mida sa mõtled.”

      Thomas tundis samuti uudishimu Teresa arvamuse vastu. Ta noogutas tüdrukule ja ootas, et ta rääkima hakkaks. Väike osa temast lootis naiivselt, et tüdruk räägib lõpuks ometi vastupidiselt MOOLOKi soovidele.

      „Peaksime seda tegema,” ütles Teresa ega üllatanud sellega Thomast vähimalgi määral. Lootus temas suri lõplikult. „See tundub minu jaoks õige samm. Peame mälu tagasi saama, et saaksime nutikad olla. Otsustada, mida järgmisena teha.”

      Thomas oli segaduses ja üritas kõike tervikuks liita. „Teresa, ma tean, et sa pole rumal. Aga ma tean ka seda, et sa oled MOOLOKist sisse võetud. Ma ei tea, mis sa plaanid, aga ma ei usu sind.”

      „Mina ka mitte,” ütles Minho. „Nad võivad meiega manipuleerida, meie suhkaajuga mängida, kutt! Kuidas me saame teada, et nad annavad meile tagasi tõelised mälestused, mitte ei topi uusi asemele?”

      Teresa ohkas. „Te ei saa põhilisele pihta! Kui nad saavad meid kontrollida, kui nad võivad meiega teha ükskõik mida, panna meid ükskõik mida tegema, siis miks nad peaksid isegi vaevuma kogu seda tsirkust tegema ja andma meile valikuvõimalust? Pealegi, ta ütles, et nad võtavad selle osa välja, mis laseb meid kontrollida. Minule tundub kõik õige.”

      „No jah, ma ei ole sind niikuinii kunagi usaldanud,” ütles Minho ja raputas aeglaselt pead. „Ja igatahes ei usu ma neid. Olen Thomasega.”

      „Aga Aris?” Newt oli olnud nii vaikne, et Thomas polnud isegi märganud, et nad olid Frypaniga tema selja taha ilmunud. „Kas te ei öelnud, et ta oli teiega, enne kui labürinti tulite? Mida tema arvab?”

      Thomas vaatas toas ringi, kuni leidis Arise, kes rääkis mõnede B-rühma sõpradega. Ta oli nendega Thomase saabumisest saadik ninapidi koos ja Thomase arvates oli see igati loogiline – Aris elas koos nendega läbi enda labürindikogemuse. Kuid Thomas ei suutnud eales andestada poisile seda, kui too aitas Põlenus Teresat, meelitas Thomase mägedes kambrisse ja sundis teda sinna minema.

      „Lähen küsin tema käest,” pakkus Teresa.

      Thomas jälgis koos teistega tüdrukut lahkumas ning kuidas Teresa ja tema rühm hakkasid omavahel ägedalt sosistama.

      „Ma vihkan seda tšikki,” ütles viimaks Minho.

      „Ole nüüd, ta pole nii hull,” arvas Frypan.

      Minho pööritas silmi. „Isegi kui tema teeb seda, siis mina mitte.”

      „Mina ka mitte,” nõustus Newt. „Minul on ju väidetavalt see paganama lahvatus, nii et mul on palju rohkem kaalul. Aga ma ei kavatse järjekordsesse lõksu minna.”

      Thomas oli selles samuti otsusele jõudnud. „Kuulame, mis tal öelda on. Sealt ta tulebki.”

      Teresa jutuajamine Arisega ei kestnud kaua. „Aris oli veelgi kindlameelsem kui meie. Nad kõik kavatsevad seda teha.”

      „Noh, siis on minu jaoks asi selge,” vastas Minho. „Kui Aris ja Teresa on poolt, olen mina vastu.”

      Thomas poleks osanud seda ise paremini öelda. Tema sisetunne uskus igati, et Minhol on õigus, kuid ta ei öelnud oma arvamust välja. Ta jälgis selle asemel hoopis Teresa ilmet. Tüdruk pöördus ja vaatas Thomasele otsa. See oli pilk, mida Thomas tundis nii hästi – Teresa ootas, et poiss oleks tema poolel. Thomas polnud ainult kindel, miks Teresa seda nii väga soovis.

      Ta vaatas tüdrukule otsa, sundides ilme ükskõikseks – ja Teresa vajus näost ära.

      „Ise teate.” Ta raputas pead, pööras ringi ja kõndis minema.

      Hoolimata kõigest, mis oli juhtunud, jõnksatas Thomasel süda rinnus, kui tüdruk üle ruumi eemale sammus.

      „Oh paganamas,” kostis Frypani hääl, raputades Thomase tagasi reaalsusesse. „Me ei saa lasta neil niisuguseid asjandusi endale näkku toppida, ega ju? Ma oleksin hea meelega jälle kodukandi köögis, ausõna.”

      „Kas oled painajad juba unustanud?” küsis Newt.

      Frypan vaikis hetkeks ja ütles siis: „Köögis ei tulnud nad mind kordagi segama, kas polnud nii?”

      „Noh, jah, igatahes peame otsima sulle uue koha, kus saaksid süüa teha.” Newt haaras Thomasel ja Minhol käsivarrest ja juhatas nad rahvast eemale. „Olen kuulnud piisavalt palju paganama vaidlusi. Mina ei kavatse ühelegi neist vooditest jalga tõsta.”

      Minho sirutas käe välja ja pigistas Newti õlast. „Mina ka mitte.”

      „Sama siin,” teatas Thomas. Seejärel ütles ta lõpuks välja selle, mis oli temas juba nädalaid jõudu kogunud. „Jääme siia, mängime kaasa ja teeme head nägu,” sosistas ta. „Aga niipea, kui võimalus avaneb, võitleme välja.”

      7. PEATÜKK

      Rottmees naasis, enne kui Newt või Minho jõudis midagi vastata. Kuid hinnates nende näoilmeid, oli Thomas kindel, et nad on ühes paadis. Sada protsenti.

      Ruumi kogunes veel inimesi ja Thomas pööras nüüd tähelepanu sellele, mis toimuma hakkas. Kõik nendega liitunud kandsid kombinesoone, üpris lohvakaid rohelisi rõivatükke, rinnal kiri MOOLOK. Korraga jõudis Thomasele pärale, kui põhjalikult oli selle mängu – eksperimendi – iga pisiasi läbi mõeldud. Kas võis olla, et nimetus, mida nad oma organisatsiooni jaoks kasutasid, oli algusest peale üks muutujatest? Sõnana ilmselgelt kurjakuulutav, ent nähtus, mille kohta kinnitati neile, et see on hea? Küllap oli tegemist järjekordse suskega, vaatamaks, kuidas nende aju reageerib, mida nad tunnevad.

      See