Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

ilme oli kummaline segu vihast ja elevusest. Thomas valmistus tüdruku kõrval, heitja tugevasti peos. Ta teadis, et oli paras õnnemäng Brendat usaldada. Pea kõik sellest organisatsioonist olid teda haneks tõmmanud; ta ei saanud MOOLOKit alahinnata. Aga Brenda oli ainus põhjus, miks nad nii kaugele jõudsid. Ja kui Thomas kavatses tüdruku endaga kaasa võtta, ei tohtinud temas enam kahelda.

      Saabus esimene valvur, samuti mustades riietes, kuid teistsuguse relvaga, väiksema ja läikivamaga, mida ta hoidis tugevasti enese ees. Thomas tulistas, jälgis, kuidas granaat mehe rindkerre maandub; see saatis valvuri selili välguvõrgustikku väänlema ja tõmblema.

      Veel kaks inimest, mees ja naine, järgnesid esimesele, heitjad vinnas.

      Minho tegutses veel enne, kui Thomas jõudis midagi teha. Ta haaras naisel särgist ja sikutas teda enda poole, lennutas valvuri üle iseenda ja rammis ta vastu seina. Naine põikas lasust eemale, kuid hõbedane granaat lendas kahjutult põrandale ja saatis plaaditud põrandale põgusa kraksuva energiavoo.

      Brenda tulistas meest, tabades teda jalgu; pisikesest sakilised elektrijoad sööstsid mööda mehe keha ülespoole ja ta karjus, varisedes koridori. Tema relv kukkus maha.

      Minho oli naise relvituks teinud ja sundinud ta põlvili. Nüüd sihtis ta valvuri pead heitjaga.

      Uksest sisenes neljas mees, aga Newt lajatas tal relva käest ja lõi rusikaga näkku. Mees varises põlvili, käsi verisel suul. Valvur tõstis pilgu, justkui tahaks midagi öelda, kuid Newt astus sammu tagasi ja tulistas teda rindu. Nii väikese vahemaa pealt tõi kuul kuuldavale hirmsa plaksatuse, kui mehega kokkupõrkel plahvatas. Ilge karjatus väljus valvuri kõrist, kui ta põrandale varises, vääneldes elektrivõrgustikus.

      „See terapõrnikas vaatab pealt iga meie paganama liigutust,” ütles Newt. Ta noogutas millegi poole toa tagumises otsas. „Peame siit jalga laskma – neid tuleb muudkui juurde.”

      Thomas pööras vaatama pisikest robotsisalikku, olendit, kes kössitas paigal, punane tuli põlemas. Siis viis Thomas pilgu uksele, kus polnud kedagi. Ta vaatas naisele otsa. Minho relva ots jäi tema peast vaid sentimeetrite kaugusele.

      „Kui palju teid seal on?” küsis Thomas temalt. „Kas on veel tulemas?”

      Naine ei vastanud alguses, kuid Minho küünitas lähemale, kuni relv puutus valvuri põske.

      „Tööl on vähemalt viiskümmend,” ütles ta ruttu.

      „Kus nad on?” küsis Minho.

      „Ma ei tea.”

      „Ära valeta mulle!” hüüdis Minho.

      „Me … midagi muud on lahti. Ma ei tea, mis. Ma vannun.”

      Thomas silmitses naist hoolikalt ja nägi tema ilmes enamat kui ainult hirmu. Kas see oli ärritus? Tundus, et ta rääkis tõtt. „Midagi muud? Näiteks mis?”

      Naine vangutas pead. „Ma tean lihtsalt, et osa meist kutsuti mujale, muud midagi.”

      „On sul aimu, miks?” Thomas kõneles nii kahtlustaval toonil kui vähegi oskas. „Mul on seda raske uskuda.”

      „Vannun.”

      Minho haaras naisel särgiseljast ja tõmbas ta jalule. „Peame selle kena daami siis lihtsalt pantvangi võtma. Lähme.”

      Thomas astus Minhole ette. „Brenda peab juhtima – tema tunneb seda kohta. Siis mina, sina ja su uus sõber ning Newt kõige taga.”

      Brenda kiirustas Thomase kõrvale. „Ma ei kuule veel kedagi, aga nad ei saa kaugel olla. Lähme.” Ta piilus koridori ja astus siis ruumist välja.

      Thomas pühkis higiseid käsi teist korda pükstesse, haaras heitja pihku ja järgnes talle. Brenda pööras vasakule. Thomas kuulis teisi endale järgnemas; kiire pilk näitas, et Minho pantvang jooksis samuti kaasa, sentimeetrite kaugusel ähvardava elektrišokiohu tõttu näol mitte just kõige rõõmsam ilme.

      Nad jõudsid esimese koridori lõppu ja pöörasid peatumata paremale. Uus tee nägi välja täpselt samasugune nagu eelmine, beež bulvar, mis laius nende ees vähemalt viisteist meetrit, enne kui lõppes kahe uksega. Millegipärast viis seesugune vaatepilt Thomase mõtted labürindi viimasele sirgele enne kaljut, kui tema, Teresa ja Chuck jooksid väljapääsu juurde, samal ajal kui kõik teised võitlesid painajatega, et nad turvaliselt läbi pääseksid.

      Ustele lähenedes tõmbas Thomas Rottmehe kiipkaardi taskust välja.

      Pantvang hüüdis talle: „Ma ei teeks seda! Vean kihla, et teisel pool ootab teid vähemalt kakskümmend relva, valmis teid elavalt ära kärsatama.” Aga millegipärast kõlas tema hääles meeleheide. Kas võis olla, et MOOLOK oli turvameetmetes liialt enesekindlaks ja lõdvaks muutunud? Ainult 20−30 teismelist veel järel, polnud neil kindlasti enamat kui iga subjekti kohta üks valvur – kui sedagi.

      Thomas ja tema sõbrad pidid leidma Jorge ja mäe, kuid oli vaja ka kõik ülejäänud üles otsida. Ta mõtles Frypanile ja Teresale. Ta ei kavatsenud neid maha jätta vaid põhjusel, et nad olid otsustanud mälestused tagasi saada.

      Thomas jäi uste ees seisma ja pööras Minho ja Newti poole. „Meil on ainult neli heitjat ja võib uskuda, et teisel pool neid uksi ootab meid rohkem valvureid. Kas oleme valmis?”

      Minho astus kiipkaardipaneeli juurde, lohistades valvurit särkipidi. „Sa teed selle meile lahti, et saaksime sinu semudele keskenduda. Seisad sealsamas ega tee midagi, enne kui lubame. Ära proovigi minuga jännata.” Ta pööras Thomase poole. „Hakka tulistama kohe, kui uks praotub.”

      Thomas noogutas. „Mina kükitan. Minho, sina küünitad üle minu õla. Brenda on vasakul ja Newt paremal.”

      Thomas kükitas ja suunas relva täpselt sinna, kus uksed keskel kokku said. Minho tema kohal tegi täpselt sama. Newt ja Brenda võtsid kohad sisse.

      „Avame kolme peal,” ütles Minho. „Ja valvurineiu, kui üritad midagi või jooksed ära, võin ma vanduda, et üks meist saab su kätte. Thomas, sina loetled numbreid.”

      Naine võttis kiipkaardi välja, kuid ei lausunud sõnagi.

      „Üks,” alustas Thomas. „Kaks.”

      Ta vakatas, lubades endale hetke, et sügavalt hinge tõmmata, kuid enne kui ta jõudis viimase numbri öelda, hakkas kostma sireeni üürgamist ja tuled kustusid.

      14. PEATÜKK

      Thomas pilgutas kärmelt silmi, et pimedusega harjuda. Häirekell kostis kiledate kõrvulukustavate intervallidena.

      Thomas tajus Minhot tõusmas ja kuulis teda ringi sahmimas. „Valvur on läinud!” hüüatas tema sõber. „Ma ei leia teda!”

      Niipea kui ta oli viimase sõna lausunud, täitis elektriline särin vaikushetked sireeni vahel, millele järgnes granaadi plõksatus, mis maapinnal plahvatas. Elektrijoad täitsid ruumi valgusega; Thomas märkas varjulist kogu nende juurest tagasi koridori jooksmas, tasapisi hämarusse kadumas.

      „Minu süü,” pomises Minho vaevu kuuldavalt.

      „Tagasi oma kohtadele,” ütles Thomas, peljates, mida sireen võis tähendada. „Otsige kobamisi uksepilu, kui see avaneb. Kasutan Rottmehe kiipkaarti. Olge valmis!”

      Ta kobas seina, kuni leidis õige koha ja kasutas kaarti; kostis klõpsatus ning üks uks hakkas sissepoole vajuma.

      „Tulistage!” hüüdis Minho.

      Newt, Brenda ja Minho hakkasid üle ukseläve pimedusse granaate laskma. Thomas võttis ettevaatlikult koha sisse ja järgnes, tulistades tantsisklevasse elektripilve, mis prõksus ustest kaugemal. Laadimiseks kulus pisut aega, kuid peagi olid nad loonud pimestava valguse ja plahvatuste vaatepildi. Kusagil polnud märkigi inimestest, keegi ei vastanud nende tulele.

      Thomas langetas relva küljele. „Lõpetage!” hüüdis ta. „Ärge raisake enam laskemoona!”

      Minho tulistas veel ühe granaadi, kuid seejärel nad kõik lihtsalt seisid ja ootasid, et energia lahtuks ja nad saaksid turvaliselt