Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

mida nad väitsid, vastas tegelikkuses tõele, ei tahtnud ta oma minevikku näha, isegi kui saaks. Ta ei mõistnud seda inimest, kes ta väidetavalt enne oli. Veel enam, talle ei meeldinud see inimene.

      Ta jälgis, kuidas Rottmees avas ukse ja lahkus ruumist. Niipea kui ta oli lahkunud, küünitas Thomas Minho ja Newti poole, nii et ainult sõbrad teda kuulsid. „Me ei tee seda mingil juhul. Mitte mingil.”

      Minho pitsitas Thomase õlga. „Aamen selle peale. Isegi kui ma usaldaksin neid känke, siis miks ma peaksin tahtma mäletada? Nägite ise, mida see Benile ja Albyle tõi.”

      Newt noogutas. „Varsti peame oma paganama sammu astuma. Ja kui seda teeme, kavatsen nii mõnegi pea omavahel kokku lüüa, et end pisut paremini tunda.”

      Thomas nõustus, kuid teadis, et nad peavad olema ettevaatlikud. „Aga mitte liiga vara,” ütles ta. „Me ei saa seda metsa keerata – peame ootama parimat võimalust.” Sellest oli nii kaua, kui Thomas niimoodi tundis, et teda üllatas, kuidas jõud hakkas temas tasapisi pead tõstma. Ta oli taas oma sõpradega ja katsed olid läbi – lõplikult. Nii või teisiti polnud enam vaja teha seda, mida MOOLOK tahtis.

      Nad tõusid üheskoos püsti ja sammusid ukse poole. Aga kui Thomas pani käe lingile, et uks lahti tõmmata, peatus ta. See, mida ta kuulis, kukutas ta südame saapasäärde. Ülejäänud rühm rääkis ikka veel ja enamik neist oli otsustanud mälu tagasi saada.

* * *

      Rottmees ootas auditooriumi ukse taga. Nad pöörasid akendeta koridoris tema juhatusel ümber mitme nurga, kuni jõudsid viimaks suure raudukseni. See oli kõvasti lukustatud ja pealtnäha tihe, et väljast õhk sisse ei saaks. Nende valgesse riietunud juht asetas ukse nelinurksesse pilusse kiipkaardi ja mõne kliksatusega libises hiiglaslik metallplaat lahti, taustaks krigisev hääl, mis meenutas Thomasele uksi labürindis.

      Sellele järgnes veel üks uks ja kui rühm oli kogunenud väikesesse vestibüüli, sulges Rottmees esimese ukse ja tegi sama kaardiga järgmise lahti. Teisel pool ust asus suur ruum, kus polnud midagi erilist – samasugused plaaditud põrandad ja beežid seinad nagu koridoris. Palju kappe ja tasapindu. Voodid tagaseina juures reas, igaühe kohal rippumas kurjakuulutav, võõra välimusega läikivast metallist ja plasttorudest maskikujuline riistapuu. Thomas ei kujutanud ette, et laseks kellelgi midagi sellist oma näole asetada.

      Rottmees viipas voodite poole. „Niimoodi eemaldame pühkija teie ajust,” teadustas ta. „Ärge muretsege, ma tean, et need riistapuud näivad ohtlikud, kuid kogu protseduur ei tee üldse nii palju haiget, kui arvata võite.”

      „Üldse nii palju?” kordas Frypan. „Mulle ei meeldi, kuidas see kõlab. Nii et see teeb haiget, tahad sa tegelikult öelda.”

      „Loomulikult kogete kerget ebamugavust – tegu on ju operatsiooniga,” ütles Rottmees, astudes vooditest vasakule jääva masinavärgi juurde. Seal oli tosinaid plinkivaid tulukesi, nuppe ja ekraane. „Eemaldame pisikese seadme sellest aju osast, mis on seotud pikaajalise mäluga. Aga see ei ole pooltki nii hull, kui kõlab, ma vannun.” Ta asus nuppe vajutama ja ruum täitus suriseva üminaga.

      „Oota,” sõnas Teresa. „Kas see eemaldab ka selle, millega te meid kontrollida saate?”

      Kujutluspilt Teresast Põlenu kuuris tuli Thomase silme ette. Albyst rähklemas kodukoha voodis. Gallyst, kes tapab Chucki. Nad olid kõik MOOLOKi kontrolli all. Hetke murdosa kõhkles Thomas oma otsuses – kas ta laseb tõesti endal nende mõjuvõimu alla jääda? Kas ta ei peaks lihtsalt laskma operatsiooni ära teha? Aga siis kahtlused haihtusid – asi oli usaldamatuses. Ta ei kavatsenudki alla anda.

      Teresa jätkas. „Ja mis saab …” Ta kõhkles ja vaatas Thomase poole.

      Poiss teadis, mida Teresa silmas pidas. Nende võimet telepaatiliselt suhelda. Rääkimata sellest, mis niisuguse oskusega kaasnes – kummaline tunnetus teineteise kohalolust, kui kõik toimis, justkui jagaksid nad mingil moel ajusid. Thomas sattus ühtäkki vaimustusse ideest see igaveseks kaotada. Võib-olla kaoks siis ka tühjustunne, et Teresat pole.

      Teresa kogus end ja jätkas. „Kas te võtate kõik ära? Kõik?”

      Rottmees noogutas. „Kõik peale pisikese seadme, mis võimaldab teie lõpuala mustreid kaardistada. Polnud vaja öelda, mida sa silmas pidasid, sest ma näen seda sinu silmist – ei, sina, Thomas ja Aris ei saa enam mõnda aega oma väikest trikki kasutada. Me lülitasime selle ajutiselt välja, kuid siis oleks see igaveseks kadunud. Aga see-eest saate tagasi pikaajalise mälu ja me ei saa enam teie ajudega manipuleerida. Tuleb tunnistada, et see on tingimustega pakkumine. Võtke või jätke.”

      Kõik sahmerdasid ringi ja sosistasid üksteisele küsimusi. Peadest käis läbi küllap miljoneid mõtteid. Mõelda oli nii paljust; nii palju oletusi. Nii palju põhjusi tunda MOOLOKi vastu viha. Kuid tundus, et võitlusvaim oli lahtunud ja asendunud kibelusega saada juba kõigega ühele poole.

      „See ei nõua ajult eriti pingutust,” sõnas Frypan. „Saite pihta? Ajult pingutust?” Ainsaks vastuseks oli üks või paar oiatust.

      „Olgu, ma arvan, et oleme valmis,” teadustas Rottmees. „Aga on veel üks, viimane asi. Miski, mida pean teile ütlema, enne kui mälu tagasi saate. Parem kuulete seda minult … kui testimist mäletate.”

      „Millest sa räägid?” küsis Harriet.

      Rottmees viis käed seljale, ilme ootamatult tõsine. „Mõned teist on lahvatusele immuunsed. Aga … mõned pole. Kavatsen teile nimekirja ette lugeda – andke endast parim, et seda rahulikult võtta.”

      6. PEATÜKK

      Ruumi sigines vaikus, mida lõhkus vaid masina mürin ja vaevukuuldav piiksumine. Thomas teadis, et oli immuunne – vähemalt nii talle väideti –, aga ta ei teadnud teiste kohta ja oli selle juba unustada jõudnud. Iiveldama ajav hirm, mida ta teada saades tundis, tuli tagasi.

      „Et eksperimendil oleksid täpsed tulemused,” selgitas Rottmees, „on vaja kontrollrühma. Andsime parima, et hoida teist viirust eemal nii kaua kui võimalik. Aga see kandub õhu teel ja on väga nakkav.”

      Ta vakatas, silmitsedes kõigi nägusid.

      „Lase lihtsalt käia, pagana päralt,” ütles Newt. „Me arvasime niikuinii kõik, et meil on see neetud haigus. Sa ei murra meil südant.”

      „Jep,” lisas Sonya. „Lõpeta draama ja ütle juba.”

      Thomas märkas, et Teresa niheles ta kõrval. Kas temale oli juba samuti midagi teatatud? Thomas eeldas, et tüdruk oli immuunne nagu temagi – MOOLOK poleks neid muidu välja valinud.

      Rottmees köhatas hääle puhtaks. „Olgu siis. Enamik teist on immuunsed ja aidanud meil hindamatuid andmeid koguda. Vaid kaks teist sobivad veel kandidaatideks, kuid sellest räägime hiljem. Asume nimekirja kallale. Järgnevad isikud pole immuunsed. Newt …”

      Jõnksatus tabas Thomase rinda. Ta vajus kössi ja põrnitses põrandat. Rottmees hüüdis välja veel mõne nime, kuid Thomas ei teadnud neist kedagi – ta vaevu kuulis nimesid läbi peadpööritava surina, mis näis täitvat tema kõrvad ja hägustavat mõistuse. Teda üllatas enda reaktsioon, ta polnud taibanud, kui väga Newt talle korda läks, kuni ta kuulis poisi kohta sellist infot. Talle turgatas midagi pähe – varem oli Rottmees väitnud, et kontrollsubjektid on nagu liim, mis hoiab projekti andmestikku koos, teeb selle kõik sidusaks ja tõsiselt võetavaks.

      Liim. See nimetus anti Newtile – tätoveering, mis oli tema nahal ikka veel nagu must arm.

      „Tommy, võta end kokku.”

      Thomas tõstis pilgu ja nägi Newti seismas, käed rinnal risti, sunnitud naeratus huulil. Thomas ajas end sirgu. „Võta kokku? See vana känk ütles just, et sa pole lahvatusele immuunne? Kuidas sa saad –”

      „Ma ei muretse selle paganama lahvatuse pärast. Ma ei arvanud kunagi, et selleks neetud hetkeks veel elus olen – ja elamine pole niigi suurem asi olnud.”

      Thomas ei saanud aru, kas tema sõber mõtles seda tõsiselt või üritas lihtsalt tugev näida. Kuid hirmuäratav naeratus polnud Newti