Pool kuningat. Joe Abercrombie

kollaseid juukseid. „Kuninglik vanne.”

      Yarvi avastas, et tal on suur rõõm tüdrukut seal näha. Ta soovis, et nad oleksid seal vaid kahekesi, siis oleks ta saanud teda uuesti suudelda ja ilmselt paremini hakkama saanud. Kuid nüüd võis ta vaid naeratada ja kohmakalt hüvasti jättes oma poolikut kätt pooleldi tõsta.

      Küll neil on järgmine kord kohtudes suudlemiseks aega.

      „Mu kuningas.” Näis, et ema Gundringi silmad, mis igas suitsus ja tolmus alati kuivaks jäid, olid nüüd pisarais. „Saatku jumalad sulle ilmaõnne ja veel paremat relvaõnne.”

      „Ära muretse, minister,” ütles Yarvi. „Alati on võimalus, et ma jään ellu.”

      Tema pärisema pisaraid ei valanud. Ta tõmbas vaid Yarvi viltu kiskuva keebipandla uuesti kinni ja ütles: „Seisa nagu kuningas, Yarvi. Võitle nagu kuningas.”

      „Ma olengi kuningas,” vastas Yarvi, ehkki see tundus kangesti valetamise moodi, ja ta pressis oma kokkupitsitatud kõrist välja: „Ma teen sind uhkeks,” ehkki ta polnud kunagi teadnud, kuidas seda teha.

      Kuigi õrnalt suunav käsi tal õlal puhkas, heitis Yarvi edasi minnes pilgu selja taha, vaatas veepiiri poole suunduvate sõdalaste säravast terasest moodustunud madusid, ja nägi, kuidas ta ema Hurikul turvisest haaras ja ta endale ligi tõmbas, ehkki tegu oli tugeva mehega.

      „Vaata mu poja järele, Hurik,” kuulis Yarvi teda lämbuval häälel ütlemas. „Kedagi teist mul pole.”

      Siis läks kuldne kuninganna koos oma valvurite, teenrite ja paljude orjadega linna tagasi ning Yarvi sammus läbi värvitu koidiku laevade poole, mille mastimets kõikus sinetava taeva taustal. Ta püüdis käia nagu tema isa seda tegi, varmalt võitlusesse tõtates, ehkki tal olid põlved nõrgad, kurk kähe ja silmad punased ning südamel lasusid kõhklused. Ta tundis ikka suitsu lõhna.

      Ta jättis rahuisa tuha sees sorima ja kiirustas sõjaema raudsesse embusesse.

      MEESTE TÖÖ

      Iga mereema sünnitatud laine tõstis teda, keeras teda, sikutas ta ligunenud rõivaid, pani ta kügelema ja nihelema, otsekui tahaks ta püsti tõusta. Iga tagasivajuv laine vedas laiba kaugemale kaldale ja jättis kuivale, puistas juuksed merevahtu ja liiva täis, keha sama lõtv nagu vetikad kiviklibul.

      Yarvi põrnitses teda ja mõtles, kes too on. Või oli. Poiss või mees? Kas ta suri põgenedes või võitles vapralt?

      Mis vahet seal enam on?

      Kiil krigises liival, tekk võpatas, Yarvi komistas ja pidi püsti püsimiseks Huriku käsivarrest haarama. Mehed tõmbasid kolinal aerud sisse, haarasid konksude otsast kilbid ja kargasid üle parda lainemurdu, näod sünged, sest olid viimased randujad ning jäid hiljaks, ilma kuulsushetkedest ja võtmist väärt röövsaagist. Kuningas Uthriku valitsusajal oleks kuninga laeva meeskonnas olemine olnud uhkuseasi.

      Kuningas Yarvi ajal polnud uhkusest juttugi.

      Mõned mehed haarasid vööriotsast ja vinnasid laeva loksuvast laibast mööda kõrgemale rannale, teised võtsid relvad kätte ning kiirustasid Amwendi linnakese poole. See põles juba.

      Yarvi näris huult ja valmistus mingisugusegi kuningliku enesevalitsusega üle parda ronima, kuid kullatud kilp vabises ta nõrgukese käe haardes, jäi keebihõlma taha kinni ja ta oleks äärepealt näoli soolasesse vette lartsatanud.

      „Jumalad needku seda asjandust!” Yarvi tiris rihmad lahti, tõmbas kilbi kärbunud käe küljest ära ja viskas santsukastide vahele, millel mehed aerutades istusid.

      „Mu kuningas,” ütles Keimdal, „sa peaksid kilbi alles jätma. See on ohtlik …”

      „Sa oled ju minuga võidelnud. Sa tead küll, mis kasu mul sellest kilbist on. Kui keegi mind ründab ja ma ainult mõõgaga hakkama ei saa, siis on mul targem jalga lasta. Ilma kilbita jooksen ma kiiremini.”

      „Aga, mu kuningas …”

      „Tema on kuningas,” urises Hurik ja tõmbas jämedate sõrmedega läbi oma halliseguse habeme. „Kui tema ütleb, et me paneme kõik kilbid käest, siis nii saagu.”

      „Kellel on kaks tervet kätt, hoidku aga kilp alles,” vastas Yarvi, libistas end lainemurdu ja vandus, kui järjekordne külm voog ta vööni märjaks kastis.

      Seal, kus liivast sai hein, oli kokku seotud paar värsket orja, kes ootasid, et neid mõnele laevale aetaks. Nad olid kühmus ja tahmased, pärani silmad täis hirmu, valu ja uskumatust selle üle, mis oli merest välja kihutanud ja nende elu röövinud. Kõrval mängis paar Yarvi sõdalast nende riiete peale täringuid.

      „Sinu onu Odem kutsub sind, mu kuningas,” ütles üks neist, ajas end püsti ja lõi nuuksuvale vanamehele jalaga näkku.

      „Kus?” küsis Yarvi, kellel keel äkki väga kuiva kurgulakke kleepus.

      „Kindlusetornis.” Mees osutas linna kohal kaljul kõrguva kivist torni poole, mille jalamit tagusid ühest küljest raevukad lained, teisel küljel aga oli vahune abajas.

      „Kas nad väravaid ei sulgenud?” küsis Keimdal.

      „Sulgesid, aga pealiku kolm poega jäid linna, Odem lõikas ühel kõri läbi ja ütles, et kui väravat ei avata, teeb sama järgmisega.”

      „Avati,” tähendas üks teine sõdalane ja rõõmustas, kui täringud langesid. „Uued sokid!”

      Yarvi ajas silmad pärani. Ta polnud iial osanud arvata, et tema naeratav onu on selline jõhkard. Kuid Odem oli kasvanud samast seemnest kui Yarvi isagi, kelle raevu märke ta tänini kandis, ja nende uppunud vend Uthil, kelle võrreldamatust mõõgaosavusest vanad sõdalased harjutusväljakul ikka veel heldinult lugusid rääkisid. Mõnikord peidab vaga vesi siiski tugevaid hoovusi.

      „Ole sa neetud!”

      Üks naine oli orjarivist nii kaugele välja vankunud, kui köis lubas, tema ühele näopoolele kleepusid verised juuksed.

      „Värdjariigi värdjakuningas, et mereema su neelaks …!”

      Üks sõdalane lõi ta pikali.

      „Lõika tal keel suust,” ütles teine, rebis naise pea juukseidpidi kuklasse, sellal kui kolmas noa tõmbas.

      „Ei!” karjatas Yarvi. Mehed vaatasid kulmu kortsutades talle otsa. Kui nende kuninga aus kaheldi, siis kaheldi ka nende aus, ja halastus polnud mingi seletus. „Keelega koos saab tema eest parema hinna.” Yarvi keeras selja, raske turvis kraapis ta õlgu ja ta vantsis kindluse poole.

      „Sa oled oma ema poeg, mu kuningas,” ütles Hurik.

      „Kelle oma siis veel?”

      Kui ta isa ja vend kunagistest röövkäikudest, suurtest tegudest ja uhketest saakidest rääkisid, siis põlesid neil silmad peas, Yarvi aga peitis end laua tagumises otsas hämaruses ning soovis, et saaks samuti tõelise mehena meeste tööd teha. Selline see siis oligi, ja koht röövretkel ei tundunud enam üldse kadestamisväärne.

      Võitlus oli lõppenud, kui seda üldse olnud oli, kuid Yarvi pidi end siiski läbi tõeliste õuduste pressima, turvis pani ta higistama, ta hammustas põske ja võpatas valjemate helide peale. Karjed ja naer, tulekahjuhämus ringisööstvad väänlevad inimkujud, suits kriipis ta kurku. Varesed nokkisid, tiirlesid ja kraaksusid võidukalt. Võit oligi peamiselt nende päralt. Sõjaema, varesteema, kes kogub kokku surnud ja teeb avatud pihust rusika, lööb täna tantsu, ent rahuisa peidab näo ja nutab. Siin, Vanstrimaa ja Göötimaa selgelt määramata piiri ääres, nuttis rahuisa sageli.

      Kindlusetorn mustas nende kohal ja alt kostis kahelt poolt vastu selle jalamit peksvate lainete valju kõma.

      „Seis,” ütles Yarvi, sest ta hingeldas, ta pea käis ringi ja näolt tilkus higi. „Aita mind turvisest välja.”

      „Mu kuningas,” ehmatas Keimdal, „ma pean vastu vaidlema!”

      „Vaidle pealegi. Seejärel tee, nagu ma ütlesin.”

      „Minu kohus on sind kaitsta