Pool kuningat. Joe Abercrombie

halastasid ta armetusele ja saatsid soodsa tuule. Siis naeratas Shadikshirram oma kuldset naeratust, manas näole kannatliku ema ilme, kes ka parima tahtmise korral oma tänamatud lapsed ära hellitab, andis käsu aerud seisma jätta ja vabastada nahkrihmadest kohmakad purjed ning kuulutas siis ülevoolavalt, et halastus on tema suurim nõrkus.

      Yarvi naaldus nutuse tänutundega selja taga seisma jäänud aeru najale, vaatas, kuidas puri ta pea kohal laksus ja paisus ning hingas sisse enam kui saja higistava, lootusetu ja kannatava mehe haisu.

      „Millal me pesta saame?” küsis Yarvi ühel sellisel õndsal tegevusetusehetkel pominal.

      „Kui mereema selle käsile võtab,” urises Rulf.

      Seda juhtus üsna sageli. Jäised lained, mis vastu laevakülgi laksusid, pritsisid, piserdasid ning kastsid nad korrapäraselt üdini üle, mereema pesi laevatekki ja ujutas jalapakkude alused üle, kuni kõik oli soolast kange.

      „Tõmme!”

      Kõik kolmesed rühmad olid ühe lukuga pingi külge aheldatud ning võtmed olid ainult Triggil ja kaptenil. Aeruorjad sõid oma napid portsjonid igal õhtul sama pingi külge aheldatult. Nad kükitasid igal hommikul lömmis ämbri kohal ikka pingi külge aheldatult. Nad magasid oma pingi külge aheldatult, kattes end haisvate tekkide ja karvutute nahkadega, õhku täitsid nende oiged, norskamine, korin ning hingeaur. Kord nädalas istusid nad oma pingi külge aheldatuna paigal, kuni keegi raskel käel nende päid ja habemeid pügas – kaitseks täide vastu, ehkki see tillukesi kaasreisijaid sugugi ei peletanud.

      Ainus hetk, kui Trigg vastumeelselt võtme välja otsis ja ühe luku lahti tegi, saabus siis, kui köhiv vansterlane ühel külmal hommikul surnult leiti. Ta lohistati ilmetu näoga aerukaaslaste vahelt välja ja visati üle parda.

      Ainuke, kes tema surma kohta midagi ütles, oli Ankran, kes lausus hõredat habet näppides: „Meil on uut meest vaja.”

      Hetkeks muretses Yarvi, et ellujäänud peavad nüüd tibake kõvemini vaeva nägema. Seejärel lootis ta, et ehk saab nüüd natuke rohkem süüa. Seejärel hakkas tal halb, et ta üldse niiviisi mõtlema on hakanud.

      Aga mitte nii halb, et ta poleks võtnud vansterlase toiduportsu, kui seda oleks pakutud.

      „Tõmme!”

      Ta ei teadnud enam, kui palju öid oli ta veetnud kurnatult ja täiesti omadega läbi olles ning kui palju hommikuid oli ta ärganud eelmise päeva pingutuste tõttu niutsudes, aga ainult selleks, et piits sunniks teda veel enam andma, ja kui palju päevi ei mõelnud ta millelegi peale järgmise tõmbe. Aga viimaks saabus õhtu, kui ta ei vajunudki otsemaid unenägudeta unne. Kui ta lihased olid tugevamaks muutunud, esimesed valusad villid olid purunenud ja piits oli tema peale langenud harvem.

      Lõunatuul seisis abajas ja loksus vaikselt. Sadas tugevat vihma, seepärast olid purjed alla lastud ja teki kohale suureks telgiks sätitud ning piisad rabisesid valjusti vastu seda katet. Kes oskas kala püüda, olid saanud õnge, Rulf nende seas, ja ta küürutas nüüd pimedas tulli juures ja rääkis pominal kaladega.

      „Ühe käega mehe kohta aerutasid sa täna hästi,” ütles Jaud ning ahel kolises, kui ta ühe suure ja palja jala aeru peale tõstis.

      „Hmh.” Rulf sülitas läbi tulliaugu välja ja kuuisa valgusekilluke näitas, et tema laial näol oli naeratus. „Sinust võib veel aerumees saada.”

      Ning ehkki üks neist oli sündinud paljude miilide kaugusel ja teine palju aastaid enne teda ja ehkki Yarvi teadis neist väga vähe sellist, mida neil näost välja ei lugenud, ja ehkki kaubagaleeri külge aheldatuna aeru tõmmata ei olnud Göötimaa kuninga Uthriku poja jaoks vääriline töö, tulvas üle Yarvi nii võimas uhkuselaine, et tal tõusid peaaegu pisarad silmi, sest aerukaaslaste vahel tekib omamoodi tugev side.

      Kui sa oled mehe kõrvale aheldatud, jagad temaga toitu ja ebaõnne, ülevaataja hoope ja mereema lööke, sobitad oma rütmi tema omaga ning tõmbad temaga ühte ja sama suurt tala, jagad temaga jäisel ööl soojust või seisad üksinda hoolimatu pakasega silmitsi – siis sa õpidki meest tundma. Kui ta oli nädal aega Rulfi ja Jaudi vahel istunud, mõtles Yarvi, kas tal on iial kaht paremat sõpra olnud.

      Ehkki see ütles pigem midagi tema varasema elu, mitte praeguste seltsiliste kohta.

      Järgmisel päeval sõitis Lõunatuul sisse Thorlby sadamasse.

      Sellal kui Sumael vöörikajuti laelt sõimates, suunates ja sundides paksu galeeri mööda faarvaatrit rahvarohke kai äärde juhtis, suutis Yarvi vaevu uskuda, et elab samas maailmas, kus ta oli kuningas olnud. Ometi ta elas. Kodus.

      Tuttavad hallid majad tõusid astmetena, kobardusid järsul rannal ning muutusid üha vanemaks ja suuremaks, sedamööda, kuidas Yarvi pilk kõrgemale liikus, kuni lõpuks kükitas käike täis uuristatud kalju otsas valge taeva taustal must kindlus, kus ta oli üles kasvanud. Ta nägi kuuekandilist torni, kus asus ema Gundringi kamber, kus Yarvi oli temalt tunde saanud, mõistatusi lahendanud ning kavandanud meeldivat tulevikku ministrina. Ta nägi jumalatekoja vaskset kuplit, mille all ta oli nõbu Isriuniga kihlatud, kus nende käed oli kokku seotud ja kus Isriuni huuled olid riivanud tema omi. Ta nägi mäekülge, kus ta oli esivanemate kääbaste ees ning jumalate ja inimeste kuuldes andnud vande maksta kätte oma isa tapjatele.

      Kas kuningas Odem istus nüüd mõnusasti mustal troonil ning kas teda armastasid ja kiitsid alamad, kes said ometi kord kuninga, kes vääris imetlust? Muidugi.

      Kas ema Gundring seisis ministrina tema kõrval ja sosistas talle kõrva oma sisukaid tarkusi? Väga tõenäoline.

      Kas uus õpilane asus Yarvi asemel tema järeltulija kohale, istus Yarvi pingil, toitis tema tuvisid ja tõi igal õhtul auravat teed? Kuidas siis teisiti?