Pool kuningat. Joe Abercrombie

arvukatest seinte äärde laotud puuridest, need tuvid, ja ka üks suur pronksikarva sulgedega kotkas, kes oli ilmselt toonud sõnumi Skekenhusi suurkuningalt. Ainsalt inimeselt kõigis Purumere maades, kel oli nüüd õigus Yarvilt midagi nõuda. Aga tema istus siin sitaplekilise seina ääres, nokkis oma kärbunud käe küünte kallal ja oli mattunud terve hunniku nõudmiste alla, mida ta ei suutnud iial täita.

      Ta oli alati nõrk olnud, ent täiesti võimetuna tundis ta end alles siis, kui nad ta kuningaks tegid.

      Ta kuulis astmetel lohisevaid samme ja ema Gundring tuli raskelt hingeldades madalast uksest sisse.

      „Ma mõtlesin, et sina ei käi kunagi siin,” ütles Yarvi.

      „Mu kuningas,” vastas vana minister, kui jälle hingata sai. „Sind oodati jumalatekoja ees.”

      „Kas käigud polegi siis selleks, et kuningas põgeneda saaks?”

      „Relvastatud vaenlaste eest. Mitte oma perekonna, alamate ja tulevase mõrsja eest.” Ta kiikas kuppellae poole, kuhu olid maalitud säravasse taevasse tõusvad linnukujulised jumalad. „Kas sa mõtlesid minema lennata?”

      „Vahest Kataaliasse või aljukkide maale, või siis mööda Püha jõge Kaliivi.” Yarvi kehitas õlgu. „Aga mul pole kaht tervet kätt, rääkimata siis kahest tervest tiivast.”

      Ema Gundring noogutas. „Viimaks peame me kõik olema need, kes me oleme.”

      „Ja kes olen mina?”

      „Göötimaa kuningas.”

      Seepeale Yarvi neelatas, teades, kui pettunud naine temas on. Kui pettunud ta ise endas oli. Lauludes ei pugenud vägevad kuningad kunagi omaenda inimeste eest peitu. Ta märkas tohutut kotkast, kes suure ja tüünena oma puuris istudes pilgu kõrvale pööras.

      „Kas vanaema Wexen saatis sõnumi?”

      „Sõnum,” kordas üks tuvidest kähedal ja kummalisel häälel. „Sõnum. Sõnum.”

      Ema Gundring vaatas süngelt kotkast, kes istus liikumatult nagu topis. „See tuli viis päeva tagasi Skekenhusist. Vanaema Wexen saatis ta küsima, millal sa läbikatsumisele lähed.”

      Yarvile meenus, kuidas ta peaministrit esimest korda nägi, see oli paar aastat tagasi, kui suurkuningas Thorlbys käis. Suurkuningas oli morn ja ahne vanamees, kes kõige peale solvus. Yarvi ema pidi teda rahustama, kui keegi ei kummardanud päris täpselt nii, nagu tema oleks tahtnud. Yarvi vend oli naernud, et selline väike ja nõder valgepäine mees valitseb Purumere üle, kuid ta naer vaikis, kui ta nägi suurkuningat saatvate sõjameeste hulka. Yarvi isa oli raevus, sest suurkuningas võttis küll kingitusi vastu, aga ei toonud ise ühtki. Ema Gundring naksutas keelt ja ütles: „Mida rikkam mees, seda rohkem rikkusi ta ihkab.”

      Vanaema Wexen ei lahkunud hetkekski oma kohalt suurkuninga kõrval ja naeratas vahetpidamata nagu heatahtlik vanavanem. Kui Yarvi tema ette põlvitas, vaatas ta tema vigast kätt, kummardus ette ja sosistas: „Mu prints, kas sa pole mõelnud ministeeriumi astuda?” Hetkeks nägi Yarvi tema pilgus näljast helki, mis hirmutas teda rohkem kui kõik suurkuninga sünged sõdalased kokku.

      „Millest selline huvi peaministri poolt?” küsis ta ja surus toonase hirmu järelmaitse alla.

      Ema Gundring kehitas õlgu. „Ministeeriumis ei ole kuigi palju kuninglikku verd printse.”

      „Kahtlemata on ta koos kõigi teistega pettunud, et ma selle asemel mustale troonile istusin.”

      „Vanaema Wexen on küllalt tark, et leppida sellega, mida jumalad talle annavad. Ja seda peame me kõik tegema.”

      Yarvi pilk libises mõnd teist teemat otsides üle ülejäänud puuride. Lindude silmavaates polnud küll halastust, ent neid oli siiski lihtsam taluda kui mõnd pettunud alamat.

      „Milline tuvi tõi sõnumi Grom-gil-Gormilt?”

      „Lähetasin ta Vanstrimaale tagasi. Saatsin tema ministrile ema Scaerile sinu isa nõusoleku asuda läbi rääkima.”

      „Kus see kohtumine pidi toimuma?”

      „Piiril, Amwendi linna lähedal. Su isa ei jõudnudki sinna.”

      „Kas teda rünnati Göötimaal?”

      „Nii see näib.”

      „Pole üldse minu isa moodi näha vaeva, et sõda lõpeks.”

      „Sõda,” kraaksatas üks tuvi. „Sõda lõpeb.”

      Ema Gundring kortsutas hallilaigulist põrandat vaadates kulmu. „Mina andsin talle nõu minna. Suurkuningas nõudis, et kõik mõõgad püsiksid tupeks, kuni ta lõpetab oma Ainujumala templi ehitamise. Ma ei osanud arvata, et isegi Grom-gil-Gormi-sugune metslane püha sõna murraks.” Ta surus käe rusikasse, nagu tahaks iseennast lüüa, ent lasi sõrmedel siis aeglaselt lahti rulluda. „Ministri ülesanne on siluda teed rahuisale.”

      „Aga kas mu isal polnud siis mehi kaasas? Kas ta …?”

      „Mu kuningas.” Ema Gundring saatis talle altkulmupilgu. „Me peame alla minema.”

      Yarvi neelatas, kõht kerkis kurku ja suu täitus kibeda süljega. „Ma ei ole valmis.”

      „Keegi pole kunagi valmis. Su isa ka ei olnud.”

      Seepeale lasi Yarvi kuuldavale heli, mis oli pooleldi naer ja pooleldi nuukse ning pühkis sandi käe seljaga pisaraid. „Kas mu isa nuttis, kui ta minu emaga kihlati?”

      „Tegelikult küll,” vastas Ema Gundring. „Mitu aastat. Aga su ema see-eest …”

      Yarvi pidi tahtmatult naerma. „Ema on pisaratega veel kitsim kui kullaga.” Ta vaatas selle naise otsa, kes oli olnud tema õpetaja, kellest pidi nüüd saama tema minister, seda heatahtlike joontega kaetud nägu, säravaid murelikke silmi, ja märkas, et oli sosistanud: „Sina olid mulle ema eest.”

      „Ja sina mulle poja eest. Mul on kahju, Yarvi. Mul on kõige pärast kahju, aga … Aga see on suurema hea nimel.”

      „Vähema kurja nimel.” Yarvi näppis oma sõrmekönti ja vaatas siis silmi pilgutades lindude poole. Palju tuvisid ja üks suur kotkas. „Kes neid nüüd toitma hakkab?”

      „Ma leian kellegi.” Ning Ema Gundring sirutas oma kondise käe, et teda püsti aidata. „Mu kuningas.”

      LUBADUSED

      See oli uhke sündmus.

      Paljud võimsad perekonnad Göötimaa kaugetes nurkades saavad vihaseks, kuna uudised kuningas Utrhiku surmast jõudsid vaevu nendeni, kui ta juba ära põletati, jättes nad nii ilma võimalusest toonitada oma tähtsust sündmusel, mis jääb mälestustesse kauaks püsima.

      Pole kahtlustki, et kõikvõimas suurkuningas oma Skekenhusi kõrgel troonil, rääkimata tema kõrval seisvast kõiketeadjast vanaema Wexenist, ei ole üldse rõõmsad, et nad kutset ei saanud, nagu ema Gundring innukalt osutas. Aga Yarvi ema surus läbi kokkupigistatud hammaste: „Nende viha on mulle kui tolm.” Laithlin ei olnud küll enam kuninganna, aga ükski teine sõna tema kohta ei sobinud ning Hurik seisis endiselt suure ja vaikivana tema kõrval, sest oli vandunud igavesti tema teenistuses olla. Kui Laithlin midagi ütles, siis oli see asi tehtud.

      Rongkäik läks jumalatekoja juurest läbi kindluseõue, mille muru oli näinud Yarvi paljusid äpardusi, läbi suure seedri alt, mille otsa ta ei suutnud ronida ja mille pärast oli vend teda alati narrinud.

      Yarvi läks muidugi kõige ees, ehkki tema kõrval kõndiv ema jättis ta igas mõttes varju, ja ema Gundring luukas sauale toetudes vaevaliselt järele. Onu Odem tuli kuninga majakondsete ees, sõdalased ja naised olid end üles löönud. Orjad sammusid kõige järel, nende kaelavõrud kolisesid ja pilk oli suunatud maha, kus oli selle õige koht.

      Kui nad ainsast sissepääsutunnelist läbi läksid, tõstis Yarvi närviliselt pilgu ja vaatas pimedas helkiva Ulguvärava alumist serva, mis oli valmis alla langema ning kindlust vaenlase eest kaitsma. Räägiti, et seda oli alla lastud vaid üks kord, ja sedagi ammu enne tema sündi, kuid tema neelatas alt läbi minnes