.

Yarvi poole. Ta oleks võinud sellest kinni haarata. Oleks tema asemel olnud tema isa, vend või vapper Keimdal, kes suri, kui püüdis kaitsta oma kuningat, oleks ta terariista poole sööstnud, selle Grom-Gil-Gormile kõhtu surunud ning täitnud oma pühaliku kättemaksuvande.

      „Tahad seda ehteasjakest?” Gorm tõmbas noa välja ja ulatas, helkiv tera ees, Yarvile. „Võta siis. Aga arvesta, et sõjaema hingas minu peale, kui ma hällis lamasin. Ennustuse järgi ei tapa mind ükski mees.”

      Ta näis valge taeva taustal nii suur, ta juuksed lehvisid, turvis helkis ja lahingutes karastunud näol oli soe naeratus. Kas Yarvi oli selle hiiglase vastu kättemaksu vandunud? Tema, poolinimene, ühe kõhna ja valge käega? Ta oleks oma ülbuse üle naernud, kui poleks külmast ja hirmust värisenud.

      „Ta tuleks rannal teibasse ajada ja ta soolikad varestele nokkida jätta,” ütles Gormi minister, kelle siniste silmade pilk oli Yarvile suunatud.

      „Nii ütled sa alati, ema Scaer.” Gorm libistas noa vöö vahele tagasi. „Aga varesed ei tule mind tänama. See on lihtsalt üks väike poiss. See ülekohus siin polnud ometi tema mõte.” Tõesem, kui ta oskas arvatagi! „Erinevalt üllast kuningas Odemist ei ole mul tarvidust end lõbustada nõrgukeste tapmisega.”

      „Aga õiglus?” Minister vaatas kortsus kulmul surilinadega kaetud laipu ja ta pöetud pea külgedel liikusid lihased. „Lihtrahvas januneb kättemaksu.”

      Gorm ajas huuled prunti ja tegi peeruhäält. „Lihtrahva asi ongi januneda. Kas sa pole Göötimaa kuldselt kuningannalt, targalt ja kaunilt Laithlinilt midagi õppinud? Miks tappa seda, mille saab maha müüa? Pange talle võru kaela ja visake teiste sekka.”

      Yarvi kääksatas, kui üks mees ta püsti tiris ja teine talle raskest rauast võru ümber kaela surus.

      „Kui noa osas ümber mõtled, võid mind üles otsida!” hüüdis Gorm talle järele, endal nägu naerul. „Aga seniks ela hästi, endine kokapoiss!”

      „Oota!” sisistas Yarvi, kui aru sai, mis teda ees ootab, otsides meeleheitlikult mingit nippi sellest pääsemiseks. „Oota!”

      „Mida?” küsis ema Scaer. „Vaigistage see inin.”

      Yarvi sai jalaga kõhtu ja see võttis ta hingetuks. Nad surusid ta õhku ahmivana vana puutüve peale pikali, üks hoidis teda kinni ja teine tõi ääsilt kollaselt hõõguva poldi, mille tangide abil läbi kaelavõru aasade pani. Ta lõi vasaraga, et seda kinni vajutada, kuid ei saanud hakkama, tabas polti küljetsi ja piserdas Yarvi kaelale sulametalli.

      Yarvi polnud iial sellist valu tundnud ning kisendas nagu keeva vee kann, ulgus, ilastas ja väänles puutüvel, kuni üks meestest tal särgist kinni haaras ja ta haisvasse tiiki viskas, nii et raud sisinal maha jahtus.

      „Üks kokapoiss vähem.” Ema Scaeri nägu oli kahvatu nagu piim ja sile nagu marmor ning ta silmad olid sinised nagu talvine taevas, ilma vähimagi halastusekübemeta. „Üks ori rohkem.”

      II

      LÕUNATUUL

      ODAVAIM KAUP

      Yarvi kükitas haisvas pimeduses, katsus sõrmega paranemata põletushaavu kaelal ning värskeid kärnasid oma kohmakalt pöetud peanahal, higistas päeval ja värises öösel, kuulates tosinas keeles kuuldavale toodud oigeid, hädaldusi ja vastamata palveid. See tuli teda ümbritseva inimrämpsu kõridest. Kõige valjemini tema enda omast.

      Ülemisel korrusel hoiti parimat kaupa puhtana ja hästi toidetult, neid rivistati poleeritud orjavõrudes tänavale, et ostjaid ligi meelitada. Poe tagumises otsas olid vähem tugevad, vähem oskajad ja vähem kaunid torude külge aheldatud ja neid peksti, kuni nad ostjale naeratasid. Siin pimedas hoiti vanu, haigeid, ogaraid ja sante, kes pidid sigade kombel toidujäänuste pärast kisklema.

      Siin Vanstrimaa pealinna Vulsgardi suurel orjaturul oli igaühel oma hind ning nende peale, kes raha sisse ei toonud, seda ka ei raisatud. Lihtne kulude ja tulude arvestus, ilma ülearuste tunneteta. Siin mõistis inimene, mis ta tegelikult väärt on, ja Yarvi sai teada, mida ta oli ammu kahtlustanud.

      Ta oli peaaegu väärtusetu.

      Esmalt täitsid ta pead võtted, salaplaanid ja fantaasiad kättemaksu kohta. Teda vaevas miljon asja, mida ta oleks võinud teisiti teha. Aga mitte ühtki sellist, mida ta oleks saanud nüüd teha. Keegi ei usuks teda, kui ta purskaks välja, et on Göötimaa õigusjärgne kuningas. Ta oli seda ka ise vaevu uskunud. Ja kui ta ka leiaks viisi, kuidas neid uskuma panna? Nende asi oli inimesi müüa. Muidugi vahetaksid nad ta lunaraha vastu välja. Kas kuningas Odem naerataks, kui kadunud vennapoeg tagasi tema kaitsva käe alla jõuaks? Pole kahtlustki. Ta naeratus oleks rahulik ja sile nagu äsja sadanud lumi.

      Nii istus Yarvi selles talumatus viletsuses ja avastas, et on lausa hämmastav, millega inimene kõik harjuda võib.

      Teiseks päevaks ei pannud ta haisu enam õieti tähelegi.

      Kolmandaks päevaks puges ta öise külma eest tänulikult oma jumalast hüljatud kaaslaste külje alla sooja.

      Neljandaks päevaks soris ta sama agaralt kui teisedki kõntsa sees, kui söötmisajal neile solki visati.

      Viiendaks päevaks ei mäletanud ta õieti kõige lähedasemate inimeste nägusidki. Tal läksid sassi ema ja ema Gundring, reetlik onu ja surnud isa sulasid üheks, Hurikul ja Keimdalil ei õnnestunud enam vahet teha, Isriun hajus kummitusena laiali.

      Lausa veider, kui kiiresti saab kuningast loom. Või poolest kuningast pool looma. Vahest ei tõuse isegi need, keda me kõige kõrgemale tõstame, porist kuigi kaugele.

      Oli tema seitsmes päev selles inimkätega tehtud põrgus, päike oli alles tõusnud ning surnud mehe turvist kandva kaupmehe hüüded olid alles hakanud merelindude kisa segama, kui Yarvi kuulis väljast häält.

      „Me otsime mehi, kes suudaksid aeru tõmmata,” ütles see sügav ja enesekindel hääl. See kuulus mehele, kes oli harjunud sirge jutu ja lihtsa äriga.

      „Üheksa paari käsi.” Esimese järel kõlas pehmem ja kõrgem hääl. „Vabinatõbi on meie pinkidele tühje kohti jätnud.”

      „Muidugi, sõbrad!” Poe – ja ka Yarvi – omaniku hääl oli libe ja magus nagu soe mesi. „Vaadake, see on Namev shendide maalt, oma rahva kangelane, kes lahingus vangi võeti. Näete, kui pikk ta on? Vaadake neid õlgu. Ta jaksaks teie laeva üksinda aerutada. Kõrgemat kvaliteeti te ei …”

      Esimene klient lasi kuuldavale sea moodi norsatuse. „Kui me kvaliteeti taga ajaksime, oleksime tänava teises otsas.”

      „Ega vankritelge siis parima õliga määrita,” lisas teine hääl.

      Ülalt kostsid sammud, tolmu rabises alla ja varjud liigutasid Yarvi pea kohal laudade vahelt paistvas valguses. Orjad tema ümber kangestusid ja hingasid vaiksemalt, et kõike kuulda. Poeomaniku hääl kostis nende kõrvu summutatult ja see oli nüüd natuke vähem mesine.

      „Siin on kuus hea tervisega inglingi. Meie keelt nad eriti ei oska, aga piitsa keelt mõistavad küll. Hea valik raskeks tööks ja hea hinnaga …”

      „Vankritelge ei määrita ka maitsva soustiga,” tähendas teine hääl.

      „Näita meile oma paska ja põhjakaapeid, lihamüüja,” urises esimene.

      Roostes hinged krigisesid, astmete lõpus olev luuk tehti lahti ja kõik orjad lõid nõrgas valgusvoos vaistlikult judisema, Yarvi nende seas. Orjanduses võis ta ju võhik olla, aga judisemises olid tal pikad kogemused. Lihamüüja ajas nad kõvasti vandudes ja kepiga pekstes ühte vabisevasse ja õhku ahmivasse rivisse ning kettide kõlin oli sellele haledaks muusikaliseks saateks.

      „Käsi peitu,” sisistas ta ja Yarvi tõmbas käe räbaldunud varrukasse. Tema ainuke eesmärk oli saada ostetud ja omandatud, et pääseda sellest haisvast põrgust päikeseema palge ette.

      Kaks klienti tulid ettevaatlikult trepist alla. Esimene oli kiilanev ja kerekas, ta nagadega kaetud vöö vahel oli piits ning ta põrnitses oma jämedate kulmude alt pilguga, mis tegi selgeks,