Pool kuningat. Joe Abercrombie

reeglid ei kehti,” ütles Yarvi, meenutades oma isa sõnu ajast, kui see oli purjus ja koerte peale karjumisest tüdinud.

      „Just nimelt.” Odem asetas oma tugeva käe Yarvi õlale ning Yarvi mõtles, et ta elu oleks olnud palju õnnelikum, kui tema onu oleks olnud tema isa. „Kuningas peab võitma. Muu on tühi-tähi.”

      JUMALATE JA INIMESTE VAHEL

      „… päikeseema ja kuuisa, saatke oma kuldsed ja hõbedased kiired Laithlini poja Yarvi ja Odemi tütre Isriuni liidu peale …”

      Kuue suure jumala hiigelkujud põrnitsesid neid oma halastamatute granaatsilmadega. Nende kohal kuppellage ümbritsevates niššides helkisid väikeste jumalate merevaigust kujud. Kõik nad vaagisid Yarvi väärtust ja leidsid kahtlemata, nagu ta isegi, tohutuid puudujääke.

      Ta kägardas oma kärbunud käe kokku ja püüdis seda sügavamale varrukasse peita. Jumalatekojas teadsid kõik niigi hästi, mis tal seal käsivarre otsas oli. Või mis tal seal polnud.

      Ometi püüdis ta seda ikka peita.

      „Mereema ja maaisa, andke neile oma lõikused ja rikkused, saatke neile head ilmaõnne ja head relvaõnne …”

      Saali keskel seisis poodiumil must troon. See oli haldjate töö, pärit aegadest enne jumalapurustamist, sepistatud tundmatute kunstide abil ühestainsast musta metalli tükist, võimatult habras ja võimatult tugev, ja loendamatud aastad polnud sellele kriimugi jätnud.

      Kuningate troon, jumalate ja inimeste vahel. Kaugelt liiga kõrge, et selline armetu olend nagu Yarvi sellel istuda võiks. Talle tundus sobimatu seda isegi vaadata.

      „Sõjaema ja rahuisa, andke neile tugevust seista silmitsi kõigega, mida saatus toob …”

      Ta oli eeldanud, et temast saab minister. Ta oli kavatsenud hetkekski mõtlemata loobuda naisest ja lastest. Suudelda pärast läbikatsumist vanaema Wexeni eakat põske – see pidi olema tema armuseikluste tipp. Nüüd aga pidi ta oma elu, olgu see milline tahes, jagama tüdrukuga, keda ta vaevu tundis.

      Isriuni käsi ta peos oli niiske, nende kokkusurutud käte ümber oli kohmaka puntrana mässitud püha riie. Nad hoidsid teineteisest kinni ja olid teineteise külge seotud, kokku surutud oma vanemate soovil, ühendatud Göötimaa vajadusi mööda, ometi tundus, et nende vahel haigutas ületamatu lõhe.

      „Oo, Seemnete Idandaja, anna neile terve järelkasv …”

      Yarvi teadis, mida kõik külalised mõtlesid. Mitte sant järelkasv. Mitte ühekäeline järelkasv. Ta heitis silmanurgast pilgu väikesele ja haprale kollasejuukselisele tüdrukule, kellest oli pidanud saama tema venna naine. Tüdruk näis hirmunud ja tal oli vist kergelt halb olla. Aga kellel poleks, kui teda sunnitakse abielluma pooliku mehega?

      See oli kõigi teine valik. Pidupäev, mida kõik leinavad. Traagiline kompromiss.

      „Oo, lukkude vardja, kaitse nende majapidamist …”

      Üksnes palvepunuja Brinyolf tundis hetkest mõnu. Ta oli valmis sepitsenud erakordselt põhjaliku palve, kui Isriun kihlati Yarvi vennaga, ja nüüd – enda, ehkki mitte Isriuni rõõmuks – sai ta võimaluse koostada veel teinegi. Ta hääl vuras edasi, manitsedes suuri ja väikeseid jumalaid andma viljakust nende põldudele ja kuulekust nende orjadele, ning keegi poleks imestanud, kui ta järgmiseks oleks neile küsinud korrapärast seedetegevust. Yarvi küürutas selga, millel lasus üks tema isa rasketest kasukatest, ja mõtles hirmuga, kui võimsalt Brinyolf veel päris pulmas esineda võtab.

      „Oo, veekannu hoidja, vala õitsengut sellele kuninglikule paarile, nende vanematele ja alamatele ning kogu Göötimaale!”

      Palvepunuja astus tagasi, rahulolev nagu värske lapsevanem, endal lõug rasvavoltidesse uppumas.

      „Ma teen lühidalt,” ütles ema Gundring, heites Yarvile põgusa arusaava pilgu. Yarvi surus alla muige, ent märkas siis ema pilku, mis oli külm nagu talvine meri, ja uut tal enam alla suruda ei tulnud.

      „Kuningriik seisab kahel sambal,” lausus vana minister. „Tugev kuningas on meil juba olemas.” Keegi ei naernud. Imetlusväärne enesevalitsus. „Kui jumalad tahavad, on meil peatselt ka tugev kuninganna.” Yarvi nägi, et Isriuni kahvatu kõri jõnksatas neelatades.

      Ema Gundring osutas Yarvi ema ja onu Odemi poole, kes näis ainsana rõõmu tundvat, et saavad kohal viibida ja nende ühteseotud käsi õnnistada. Siis tõstis ema Gundring jõupingutusega oma saua, mille torukesed ja vardad olid tehtud samast haldjametallist nagu läikiv must troongi, ja hüüdis: „Nad on teineteisele lubatud!”

      Nii oligi asi tehtud. Isriunilt tema arvamust ei küsitud, samuti mitte Yarvilt. Kuningate arvamus ei paistnud kedagi huvitavat. Kindlasti mitte selle kuninga arvamus. Kohalviibijad, sadakond või enam, plaksutasid tagasihoidlikult. Mehed – Göötimaa tähtsaimate perekondade pead, mõõgatuped ja keebipandlad kullaga kaetud – tagusid heakskiidu märgiks raske rusikaga vastu laia rinda. Saali teisel poolel seisvad naised, juuksed värskest õlist läikimas ja majapidamise võtmed parimate kalliskividega kaunistatud kettide otsas rippumas, patsutasid sõrmedega viisakalt oma lõhnastatud peopesi.

      Ema Gundring mähkis püha riide lahti ning Yarvi tõmbas oma terve käe eemale, see oli niiskelt roosa ja surises. Onu haaras tal õlgade ümbert kinni ning sosistas talle kõrva sisse: „Tubli töö!”, ehkki Yarvi polnud teinud midagi peale selle, et seisis paigal ja andis mingeid lubadusi, millest ta õieti arugi ei saanud.

      Külalised valgusid välja ning Brinyolf sulges saali uksed kajava plaksuga, jättes Yarvi ja Isriuni jumalate, musta trooni, ebakindla tuleviku taaga ning meretäie ebamugava vaikusega omapead.

      Isriun hõõrus kergelt kätt, millega ta oli Yarvi käest kinni hoidnud, ja vaatas põrandale. Yarvi heitis samuti pilgu põrandale, mitte et seal oleks midagi väga huvitavat olnud. Ta köhatas kurgu puhtaks. Ta sättis oma mõõgavööd. See rippus tal ikka kummaliselt küljes. Tal oli tunne, et see jääbki imelikuks. „Ma vabandan,” ütles ta viimaks.

      Isriun tõstis pilgu, silm sünges pimeduses säramas. „Miks sa vabandad?” Siis talle meenus ja ta lisas ebakindlalt: „… mu kuningas?”

      Yarvi oleks äärepealt vastanud seepärast, et sind pannakse poolikule mehele, aga leppis siiski vastusega: „Sellepärast, et sind antakse minu peres käest kätte nagu võidukarikat.”

      „Võidupäeval on igaühel hea meel karikat saada.” Ta naeratas kergelt ja kibedalt. „Mina olen see, kes peaks vabandama. Mõelda, mina ja kuninganna!” Ning ta turtsatas, nagu rumalamat nalja ei saaks tehagi.

      „Mõelda, mina ja kuningas.”

      „Sa oledki kuningas.”

      See võttis Yarvi silmi pilgutama. Ta oli nii ametis oma puudujääkidest mõtlemisega, et talle ei tulnud pähegi, nagu võiks Isriun tegeleda enda omadega. See mõte, nagu teiste hädad ikka, tegi tema olemise natuke kergemaks.

      „Sa juhid oma isa majapidamist.” Ta vaatas tüdruku rinnal rippuvat kuldset võtit. „See pole üldsegi väike ülesanne.”

      „Aga kuninganna juhib riigi äriasju. Kõik ütlevad, et sinu ema on selles kõige osavam. Laithlin, kuldne kuninganna!” Ta ütles seda nime nagu võlusõna. „Räägitakse, et talle ollakse võlgu tuhandeid teeneid, et võlg tema ees on uhkuse asi. Öeldakse, et tema sõna on kaupmeeste seas kõrgemas hinnas kui kuld, sest kulla väärtus võib langeda, kuid tema sõna mitte. Öeldakse, et mõned kauge põhja kaupmehed ei palveta enam jumalate poole, vaid kummardavad hoopis teda.” Ta rääkis üha kiiremini, näris küüsi ja näppis ühe kahvatu käega teist, silmad pärani. „Räägitakse isegi, et ta muneb hõbemune.”

      See ajas Yarvi naerma. „Ma olen üsna kindel, et see ei vasta tõele.”

      „Aga ta on püstitanud toiduaitu, lasknud kaevata kanaleid ning rajada rohkem põllumaad, nii et kunagi ei tule enam sellist nälga, kui inimesed peavad liisku tõmbama, kes peab endale meretagusel maal uue kodu otsima.” Isriuni õlad kerkisid rääkides ja jõudsid lõpuks kõrvuni. „Ja kogu