Pool kuningat. Joe Abercrombie

et kõik kaubad tehtaks tema näoga ning see teeks ta rikkamaks kui Skekenhusi suurkuninga! Kuidas … mina seda teen?” Isriuni õlad vajusid alla, ta sõrmitses rinnal rippuvat võtit ja pani selle keti otsas kõikuma. „Kuidas saab minusugune …”

      „Alati on mingi võimalus.” Yarvi püüdis Isriuni käe kinni, enne kui tüdruk jõudis küüned uuesti hammaste vahele haarata. „Mu ema aitab sind. Ta on ju sinu tädi, kas pole?”

      „Tema aitab mind?” Isriun ei tõmmanud kätt ära, vaid sikutas hoopis Yarvit lähemale. „Sinu isa võis olla suur sõdalane, aga minu meelest oli ta su vanematest see vähem hirmuäratav.”

      Yarvi naeratas, aga ei hakanud vastu vaidlema. „Sinul vedas rohkem. Minu onu on alati rahulik nagu seisev vesi.”

      Isriun vaatas närviliselt ukse poole. „Sa ei tunne minu isa nagu mina.”

      „Siis … Siis mina aitan sind.” Ta oli pool päeva Isriunil käest kinni hoidnud ning samahästi oleks ta niiskes pihus võinud olla surnud kala. Nüüd aga tundus see hoopis teistsugune: tugev ja jahe ning vägagi elus. „Kas see polegi siis abielu mõte?”

      „Mitte ainult seda.” Äkki tundus tüdruk väga lähedal olevat, vahaküünlad heitsid valgust tema silmanurkadesse ja hambad särasid paokil huulte vahelt.

      Tal oli oma lõhn, mitte magus ja mitte hapu, Yarvi ei tundnud seda. See oli nõrk, kuid pani ta südame puperdama.

      Ta ei teadnud, kas peaks ehk silmad sulgema, aga siis pani Isriun silmad kinni ja siis pani Yarvi ka silmad kinni ja nende ninad põrkasid kohmakalt kokku.

      Tüdruku hingeõhk kõdistas Yarvi põske ja pani ta naha õhetama. Hirmuäratavalt õhetama.

      Isriuni huuled riivasid imekergelt tema suud ja Yarvi tõmbus eemale – sama väärikalt nagu ehmunud jänes, nii et säär takerdus mõõga taha ja ta oleks äärepealt pikali kukkunud.

      „Vabandust,” ütles Isriun, tõmbus tagasi ja pööras pilgu põrandale.

      „Hoopis mina pean vabandama.” Kuninga kohta veetis Yarvi hämmastavalt palju aega vabandades. „Ma olen kõige hädisem mees Göötimaal. Ma ei kahtlegi, et mu vend suudles sind paremini. Tal oli ilmselt … rohkem kogemusi.”

      „Sinu vend ei teinud muud, kui rääkis lahinguist, mis ta kunagi võidab,” pomises Isriun.

      „Minu puhul seda ohtu pole.” Ta ei teadnud, miks ta seda tegi, kas selleks, et Isriuni ehmatada, äpardunud suudluse pärast kätte maksta või lihtsalt selleks, et aus olla, aga ta sirutas välja oma sandi käe ja raputas varruka maha, nii et see jäi kogu oma inetuses nende vahele.

      Ta eeldas, et tüdruk võpatab, kahvatab, astub eemale, aga selle asemel vaatas too kätt mõtlikult. „Kas see on valus ka?”

      „Mitte eriti … Ainult mõnikord.”

      Siis sirutas Isriun oma käe, libistas sõrmed ta muhklike nukkide vahele ning pigistas pöidlaga kägardunud peopesa, nii et Yarvil jäi hing kinni. Keegi polnud kunagi katsunud seda kätt nii, nagu oleks see lihtsalt käsi. Lihatükk, millel on tunded nagu kõigel muulgi.

      „Ma kuulsin, et sa tegid Keimdalile harjutusväljakul sellegipoolest ära,” ütles Isriun.

      „Mina andsin ainult käsu. Sain juba ammu aru, et ausas võitluses pole minust eriti asja.”

      „Sõdalane sõdib,” ütles tüdruk talle silma vaadates. „Kuningas käsib.” Ning ta tõmbas Yarvi naeratades poodiumile. Yarvil oli kõhe, sest ehkki see oli tema saal, tundis ta end iga sammuga järjest enam nagu sissetungija.

      „Must troon,” pomises ta, kui nad selleni jõudsid.

      „Sinu troon,” ütles Isriun ja sirutas Yarvi kohkumuseks käe ning libistas sõrmeotstega mööda käsitoe täiuslikku metalli, nii et kostis judinaid tekitav sahin. „Raske uskuda, et see on siin kõige vanem asi. Haldjad valmistasid selle veel enne maailma lõhkumist.”

      „Kas sind huvitavad haldjad?” küsis Yarvi kähinal, kartes, et tüdruk sunnib teda seda puudutama või, mis veel hullem, sellele istuma, ja ta püüdis meeleheitlikult juttu mujale juhtida.

      „Ma olen lugenud kõiki raamatuid, mis ema Gundringil nende kohta on,” ütles Isriun.

      Yarvi ajas silmad pärani. „Sa oskad lugeda?”

      „Ma hakkasin kunagi ministriks õppima. Olin enne sind ema Gundringi õpilane. Ette nähtud eluks täis raamatuid, taimi ja leebet sõna.”

      „Ta ei ole sellest kunagi rääkinud.” Näis, et neil on rohkem ühist, kui ta oli arvanud.

      „Mind lubati sinu vennale ja oligi kõik. Me peame tegema seda, mis on Göötimaale parim.”

      Nad ohkasid üsna üheaegselt ja üsna ühtmoodi. „Nii nad kõik räägivad,” ütles Yarvi. „Me mõlemad jäime ministeeriumist ilma.”

      „Aga saime teineteise. Ja selle siin.” Isriuni silmad särasid, kui ta viimast korda musta trooni käsitoe täiuslikku kõverust silitas. „Pole üldsegi kehv pulmakink.” Ta kerged sõrmeotsad tõusid metallilt ja naasid Yarvi käeseljale ning Yarvi leidis, et talle meeldib väga, kui need seal on. „Me pidime arutama, millal me abiellume.”

      „Niipea, kui ma tagasi tulen,” vastas Yarvi kergelt kähedal häälel.

      Isriun pigistas tema kärbunud kätt viimast korda ja lasi sel siis langeda. „Pärast võitu ootan ma paremat suudlust, mu kuningas.”

      Yarvi vaatas talle järele ja oli peaaegu rõõmus, et kumbki neist ministeeriumi ei astunud. „Ma püüan mitte mõõga otsa komistada!” hüüdis ta ukseni jõudnud tüdrukule järele.

      Isriun naeratas talle üle õla ja libises välja, päikesevalgus juustes säramas. Uksed sulgusid tema taga kergelt. Yarvi jäi üksi poodiumile, keset vaikset ruumi, kõhklused korraga suuremad kui suured jumalad seal üleval. Läks tarvis hirmuäratavat pingutust, et pilku tagasi mustale troonile pöörata.

      Kas tema võiks tõesti istuda seal jumalate ja inimeste vahel? Tema, kes suutis vaevu oma naeruväärset kärbunud kätt puudutada? Ta sundis end kätt sirutama ja hingeldas seejuures vaevaliselt. Ta puudutas väriseva sõrmeotsaga metalli.

      Väga külm ja väga kõva. Täpselt nagu kuningas peab olema.

      Täpselt nagu Yarvi isa oli olnud ja seal istunud, kuningavõru kortsus kulmude peal. Ta armilised käed hoidsid relvi ja mõõgapide polnud iial väljaspool käeulatust. See mõõk rippus nüüd Yarvi vööl ja vaevas teda oma harjumatu raskusega.

      Mina ei palunud poolt poega.

      Yarvi tõmbus tühjast troonist eemale veel vähema väärikusega kui siis, kui ta isa kunagi seal istus. Mitte jumalatekoja uste poole, kus ootas rahvasumm, vaid eemale, rahuisa kuju poole, pressis end seal vastu kivi ning surus sõrmed ministrite kaitsejumala hiiglasliku jala kõrval olevasse prakku. Salauks kargas vaikselt lahti ja Yarvi libistas end ootavasse pimedusse nagu kuriteopaigalt lahkuv varas.

      Kindlus oli salakäike täis, aga siin jumalatekoja all oli neid iseäranis tihedalt. Käigud jooksid selle põranda all, seintes ja isegi kuplis. Vanade aegade ministrid kasutasid neid selleks, et näidata jumalate tahet mõne väikese lihtsa imega: allapudenevad suled või kujude tagant kerkiv suits. Ükskord oli Göötimaa tõrksate sõdalaste peale isegi verd piserdatud, kui kuningas sõtta tahtis minna.

      Käigud olid pimedad ja neis kostsid helid, kuid Yarvi ei kartnud. Need tunnelid olid juba ammu tema kuningriik. Siin pimeduses oli ta end peitnud isa lõõskava raevu eest. Venna karmikäelise armastuse eest. Ema jäise pettumuse eest. Ta oskas minna kindluse ühest otsast teise ilma kordagi päevavalguse kätte astumata.

      Siin teadis ta kõiki teid, nagu ühele heale ministrile kohane.

      Siin oli ta kaitstud.

      TUVID

      Tuvila asus kindluse ühe kõige kõrgema torni tipus, seda katsid nii seest kui ka väljast sajanditega ladestunud väljaheited ning külm