Pool kuningat. Joe Abercrombie

küsisin, kuidas nad surid,” ütles ta ema.

      „Nad läksid Grom-gil-Gormiga rahust rääkima.”

      „Nende neetud vansterlastega ei saa mingit rahu olla,” kostis ta ema kilbimehe Huriku hääl.

      „Me peame kätte maksma,” otsustas Yarvi ema.

      Ta onu püüdis tormi vaigistada. „Esmalt tuleb ikka leinata. Suurkuningas on keelanud sõdida kuni …”

      „Kättemaks!” Yarvi ema hääl lõikas teravalt nagu klaasikild. „Välkkiirelt ja tulikuumalt.”

      Yarvi pööras pilgu oma venna surnukehale. See seal oli kiire ja kuum, või vähemalt oli olnud. Tugeva lõuaga, jämeda kaelaga, juba kerge tumeda habemega nagu isagi. Täpselt nii vähe Yarvi moodi, kui võimalik. Vend vist ikka armastas teda, mõtles Yarvi. Karmi sorti armastus, kus iga patsutus oli peaaegu et kõrvakiil. Armastus endast madalama vastu.

      „Kättemaks,” urises Hurik. „Vansterlased peavad selle eest tasuma.”

      „Olgu neetud need vansterlased,” ütles Yarvi ema. „Meie oma inimesed tuleb panna teenima. Neile tuleb näidata, et uus kuningas on rauast tehtud. Kui nad kord õnnelikult põlvili on, siis võid mereema oma pisaratega paisutada.”

      Yarvi onu ohkas raskelt. „Olgu siis kättemaks. Aga on ta selleks valmis, Laithlin? Ta pole kunagi olnud võitleja …”

      „Ta peab võitlema, olgu valmis või mitte!” nähvas ta ema. Inimesed olid alati Yarvist rääkinud nii, nagu poleks ta mitte üksnes sant, vaid ka kurt. Näis, et tema äkiline võimule tõusmine ei olnud neid sellest kombest terveks ravinud. „Hakake tegema ettevalmistusi suureks sõjakäiguks.”

      „Keda me ründame?” küsis Hurik.

      „Loeb ainult see, et me ründame. Jäta meid omavahele.”

      Yarvi kuulis ukse sulgemist ja ema kergeid samme kivipõrandal.

      „Lõpeta nutt,” ütles ta. Yarvi märkas alles siis, et tal on silmad vees, ja ta pühkis need kuivaks, luristas ninaga ja tundis häbi. Tal oli alati häbi.

      Ema haaras tal õlgadest. „Seisa sirgelt, Yarvi.”

      „Vabandust,” ütles ta ja üritas rinda kummi ajada, nagu ta vend oleks seda teinud. Ta vabandas alati.

      „Sa oled nüüd kuningas.” Ema keeras ta valepidi keebipandla õigeks, püüdis siluda ta heleblonde juukseid, mis olid küll lühikeseks lõigatud, kuid alati sassis, ning puudutas viimaks jahedate sõrmeotstega tema põske. „Ära kunagi vabanda. Sa pead kandma oma isa mõõka ja juhtima sõjakäiku vansterlaste vastu.”

      Yarvi neelatas. Mõte sõjakäigust oli talle alati õuduse peale ajanud. Aga seda juhtida?

      Odem ilmselt nägi hirmu. „Ma olen sinu kõrval, mu kuningas, alati sinu juures, kilp valmis. Ma aitan, kuidas vaid saan.”

      „Ma tänan,” pomises Yarvi. Ta ei tahtnud muud abi kui minna Skekenhusi ja teha ministrieksam, istuda varjus ja mitte saada lükatud valguse kätte Aga see lootus oli nüüd põrmuks varisenud. Tema unistused olid määratud murenema nagu halvasti segatud mört.

      „Sa pead Grom-gil-Gormile selle eest kannatusi valmistama,” ütles ema. „Ja siis oma nõoga abielluma.”

      Yarvi suutis vaid tema raudhallidesse silmadesse vaadata. Pisut üles, sest ema oli temast ikka veel veidi pikem. „Mida?”

      Pehmest puudutusest sai vastuvaidlemist mittesalliv haare ümber ta lõua. „Kuula mind, Yarvi, ja kuula hoolega. Sina oled kuningas. See ei ole ehk see, mida me kumbki tahtsime, aga nii see on. Sinul püsivad nüüd meie kõigi lootused ja sa seisad nendega kuristiku serval. Sind ei austata. Sul pole eriti liitlasi. Sa pead meie perekonna ühendama ja võtma naiseks Odemi tütre Isriuni, mida pidi tegema sinu vend. Me oleme sellest rääkinud. See on kokku lepitud.”

      Onu Odem kiirustas jääd soojusega tasakaalustama. „Miski ei teeks mulle suuremat rõõmu kui olla sinu äiapapa, mu kuningas, et meie perekonnad oleksid igavesti seotud.”

      Isriuni tundeid ei mainitud, täheldas Yarvi. Nagu temagi omi. „Aga …”

      Ema kulm tõmbus kortsu. Silmad läksid pilukile. Yarvi oli näinud kangelasi selle pilgu all värisemas, ja tema polnud mingi kangelane. „Mina olin kihlatud sinu onu Uthiliga, kelle mõõgatööst sõdalased tänini sosistavad. Sinu onu Uthiliga, kellest pidi saama kuningas.” Ta hääl murdus, otsekui oleks need sõnad valulised. „Kui mereema ta alla neelas ning merekaldale püstitati tühi kääbas, naitusin ma tema asemel sinu isaga. Ma lükkasin oma tunded kõrvale ja täitsin oma kohust. Nii pead tegema ka sina.”

      Yarvi pilk libises tagasi oma venna nägusale surnukehale ning ta imestas, et ema suudab nii rahulikult plaane teha, kui ta surnud mees ja poeg siinsamas lebavad. „Sa ei nutagi nende pärast?”

      Äkiline kramp raputas ema nägu, kogu ta hoolikalt sätitud ilu kadus, huuled kõverdusid üle hammaste, silmad läksid pahupidi ning kortsud kaelal torkasid teravalt silma. Ühe hirmsa hetke vältel ei teadnud Yarvi, kas ema peksab ta läbi või vajub nuuksudes põrandale, ja ta ei osanud öelda, kumb oleks hirmsam. Siis tõmbas ema kähinal hinge, lükkas ühe kuldse kihara õigele kohale tagasi ja oli taas tema ise.

      „Vähemalt üks meist peab mees olema.” Ning selle kuningliku kingituse järel pööras ta ringi ja pühkis minema.

      Yarvi surus käed rusikasse. Õigemini ühe, teisel käel pigistas ta pöidla vastu ainsa sõrme väändunud könti.

      „Tänan julgustavate sõnade eest, ema.”

      Ta oli alati vihane. Niipea, kui oli juba liiga hilja, et sellest mingit kasu oleks olnud.

      Ta kuulis onu lähenemas ja rääkimas pehmel toonil, mida kasutatakse perutava varsa rahustamiseks. „Sa ju tead, et ema armastab sind.”

      „Tean või?”

      „Ta peab olema tugev. Sinu pärast. Riigi pärast. Sinu isa pärast.”

      Yarvi pööras pilgu isa surnukehalt onule. Nad olid nii sarnased, ent ometi nii erinevad. „Jumal tänatud, et sina siin oled,” ütles ta, ja need sõnad kõlasid ta kurgus kähedalt. Vähemalt üks perekonnaliige hoolis temast.

      „Tunnen kaasa, Yarvi. Tõesõna.” Odem haaras Yarvil õlgade ümbert kinni ja tema silmades sädelesid pisarad. „Aga Laithlinil on õigus. Me peame tegema nii, nagu Göötimaale kõige parem on. Oma tunded peame kõrvale jätma.”

      Yarvi ohkas. „Ma tean.”

      Tema tunded olid kõrvale jäetud sestpeale, kui ta mäletas.

      KUIDAS VÕITA

      „Keimdal, sina võitled kuningaga.”

      Yarvi pidi alla suruma tobeda naeruturtsatuse, kui relvameister teda niiviisi kutsus. Ka neli tosinat noort sõdalast tema ees muhelesid ilmselt omaette. Kindlasti teevad nad seda aga siis, kui oma uut kuningat võitlemas näevad. Pole kahtlust, et siis on Yarvi ise naerust kaugel.

      Nüüd olid nad muidugi tema alamad. Tema teenijad. Tema mehed, kõik vandunud tema soovi järgi surema. Ometi tundusid nad veel rohkem põlglike vaenlastena kui siis, kui ta poisikesena nende vastu astus.

      Ta tundis end endiselt poisikesena. Võib-olla isegi rohkem kui iial varem.

      „Mul on see au.” Keimdal ei näinud eriti aupaklik välja, kui ta oma kaaslaste seast esile astus ja harjutusväljakule sammus, astudes rõngasrüüs sama kergelt kui neitsi suvekleidis. Ta haaras kätte kilbi ja puidust harjutusmõõga ning pani õhu paari hirmuäratava vibutusega vihisema. Ta võis Yarvist vaid aastakese vanem olla, kuid nägi välja nagu viis: pool pead pikem, palju kerekam ja õlakam ning tema kandilist lõuga kattis juba punakas habemetüügas.

      „Valmis, mu kuningas?” pomises Odem Yarvile kõrva.

      „Selgelt mitte,” sisistas Yarvi, kuid pääsu polnud. Göötimaa valitseja peab olema sõjaema ustav poeg, ükskõik kui sobimatu ta selleks ka pole. Ta pidi väljaku ümber kogunenud