Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

murda, Bill. Sa tead, millised on Lake Edeni inimesed. Kui nad saaksid teada, et petsin kellegi usaldust, siis ei usaldaks neist mind enam keegi.”

      “See ei meeldi mulle, aga peame vist siis lihtsalt sinu reeglite järgi mängima.” Billi hääl oli rahunenud. “Sa saad ju selle naisega uuesti rääkida, kui meil teda vaja on, eks?”

      “Muidugi saan. Ta oli koostööaldis ja väga tänulik, et ma tema isikut saladuses hoian.”

      “Saad temalt tõenäoliselt rohkem teada, kui ta mõtleb sinust kui oma sõbrast. Pea aga meeles, Hannah, ma ei taha, et sa räägiksid kellelegi, et oled uurimises osaline. Sa võid Andreaga rääkida, aga see on ka kõik. Ma ei lisa su nime oma raportitele. Viitan sinule lihtsalt kui oma koputajale.”

      “Oma koputajale?” Hannah võttis lonksu oma mitte-kvaliteetveinist.

      “Koputaja on inimene, kelle isikut uurija kaitseb. Sa oled seda kindlasti õppinud nendest detektiivisarjadest, mida kogu aeg vaatad.”

      Hannah pööritas Moishe poole silmi. “Ma tean, kes koputaja on. Miks ma ei võiks olla su salaagent?”

      “Minu salaagent?” See ajas Billi naerma, ent kui ta taipas, et Hannah ei naera, siis muutis ta kiiresti tooni. “Olgu. Ole mu salaagent. Mis sul mulle veel rääkida on?”

      “Roosa huulepulgaga naine rääkis mulle, et Ron kakles eile õhtul Twin Pinesi kasiinos. Ta arvab, et Ronil mõranes kakluse käigus üks hammas, sest ta põsk läks pärast paiste. Mäletad, ma ütlesin sulle, et nägin teda hommikul käega põske toetamas?”

      “Jah. Ütlesid, et sinu arvates mõtles ta millegi olulise üle. See on mul siin sinu intervjuu märkmetes kirjas.”

      “Igatahes, ma eksisin. Ta hammas valutas ja seepärast hoidis ta kätt vastu põske.”

      Tekkis vaikusehetk ja Hannah kuulis pliiatsiga kirjutamise kribinat. Bill tegi märkmeid. Lõpuks ütles ta: “See on loogiline. Kas see naine teadis, kellega Ron kasiinos kakles?”

      “Ei, see juhtus enne, kui ta sinna jõudis. Üritan seda teada saada, Bill.”

      “Tean, et palusin sul ringi nuhkida, aga see ei ole mäng, Hannah.” Billi hääl kõlas murelikuna. “Ron mõrvati külmavereliselt ja tapja ei kõhkleks ka sind kõrvaldamast, kui arvab, et oled talle jälile jõudmas.”

      Hannah neelatas raskelt, Roni elutu keha pilt mäluekraanil heiastumas. “Sa hirmutad mind, Bill. Arvad sa tõesti, et see võib nii ohtlik olla?”

      “Muidugi võib. Luba, et oled ettevaatlik, Hannah. Ja helista mulle kohe, kui midagi teada saad, kas või kell neli hommikul.”

      “Helistan. Head ööd, Bill.” Hannah kehast käis telefonitoru hargile asetades läbi värin. Ta oli mõelnud Roni mõrvast kui lahendust ootavast mõistatusest, kuid Bill oli talle meelde tuletanud, et tapja paljastamise katsega kaasnes oht. Hannah otsustas veini lõpetades, et on tulevikus palju ettevaatlikum.

      Diivanilaua poolt kostis kaeblik huile ja Hannah nägi, et Moishe oli ametis ühe oma uskumatult laia kiisuhaigutusega. Uneaeg oli kohe kindlasti käes. Hannah krahmas kassi sülle, tassis ta magamistuppa ja asetas voodile.

      Kui Hannah voodisseminekuks valmis sai, ronis ta teki alla ja tõmbas oma toakaaslase kallistuseks lähemale. Ent Moishe oli liiga kaua üksik hunt olnud. Armastavad sõnad, kõrvasügamised ja kiisumaiused ei suutnud teda kunagi taltsaks ja kuulekaks kodukassiks muuta. Ta lubas end mõned korrad paitada, kuid läks siis Hannah teist patja oma valdusesse võtma ning ignoreeris Hannah’t kohe uinudes täielikult.

      Kaheksas peatükk

      Hannah ärkas ehmunult. Ta oli näinud õudusunenägu, kus Norman Rhodes, hull hambaarst, kelle hambapuur piiksus tagurdava prügiauto moodi, oli ta hambaid puurinud. Kuna Hannah oli keeldunud suud avamast, siis oli Norman oma kurja hambaarstitööd otse läbi Hannah’ põse toimetanud. Kui Hannah silmad avas, taipas ta kergendustundega, et see oli kõigest Moishe, kes perenaise äratamiseks ta põske oma liivapaberisarnase keelega lakkus.

      Äratuskell laulis ärritavat elektroonilise piiksumise serenaadi ja Hannah tõstis Moishe kõrvale, et saaks käe välja sirutada ja kella kinni panna. Väljas oli ikka veel pime, kuid maja küljel asuv õuelamp põles. Kuna see reageeris igale liikumisele, siis arvas Hannah, et tule liikumisandur oli reageerinud mõnele linnule, kes oli sööstnud tema akna taha, et nokkida toidupalli, mille Hannah oli sinna riputatud.

      “Olgu, tõusen üles. Tean küll, et käes on kiisutoidu aeg.” Hannah kangutas pea padja soojast mõnususest ja tõusis voodis istukile. Ta lasi jalad üle voodiääre rippu ja otsis varvastega susse, mida ta voodi ees hoidis. Ta nabis kinni ühe, siis teise ja vingerdas varvaste abil jalad hallidesse sussidesse, mis olid kunagi olnud kahvatusinised.

      Kui Hannah kööki jõudis, oli kohv juba valmis, ja ta tänas taimerit, mille ta oli köögi pistikupesa külge monteerinud. Mõned vanemad Lake Edeni naised kutsusid kanget musta kohvi Rootsi plasmaks ja Hannah nõustus selle definitsiooniga. Ta ei suutnud mõelda, veel vähem funktsioneerida, enne kui oli vähemalt ühe tassi kurgust alla kallanud. Ta valas aurava tassitäie kofeiinist küllastunud tõmmist, puistas veidi kassikrõbinaid Moishe kaussi ja istus laua taha.

      Tänases päevakorras oli midagi väga olulist. Hannah võttis suure lonksu kohvi, lootes et see ajab laiali hommikused udupilved, mis olid öösel tema mõistusesse kogunenud. Asi ei olnud uues toitlustustöös. Hannah’ selle nädala ajakava oli paigas.

      Vali närimishääl äratas Hannah’ tema zombiolekust ja ta pöördus, et Moishe poole vaadata. Moishe kassikrõbinad käitusid vastavalt oma nimele. Kass näris neid nii valjusti, et tundus, nagu võiks ta selle käigus hamba murda … “Ongi käes! Roni hammas!”

      Moishe vaatas ehmunult Hannah’ poole ja surus siis pea tagasi toidukaussi. Hannah naeratas laialt. Kass arvas tõenäoliselt, et ta on hulluks läinud, et kõva häälega karjub, kuid Hannah’le oli just meenunud, mida Tracey rääkis, enne kui Hannah oli Roni surnukeha avastanud. Tracey oli öelnud, et ta lehvitas Ronile ja et mees oli talle naljakalt vastu naeratanud. Inimesed, kes hambaarsti juurest naasid, naeratasidki naljakalt, eriti siis, kui arst oli neile novokaiinisüsti teinud. Ja Danielle oli öelnud, et utsitas Roni, et too hambaarsti juurde läheks.

      Hannah sirutas käe kollase märkmepaberi järele, mida ta köögilaual hoidis ja kirjutas endale meelespea. Helista igale linna hambaarstile. Kas nad nägid eile hommikul Roni? Siis kiskus ta suu kirjapandu pärast naerule. Igale hambaarstile? Lake Edenis oli ainult kaks hambaarsti, Doc Bennett ja Norman Rhodes. Doc Bennett oli juba pensionil, kuid hoidis ikka veel mõne oma vana patsiendi hambaid korras ja Hannah lootis, et ka Ron kuulus nende mõne hulka. Ta ei oodanud kohe üldsegi seda, et peab Normanile helistama. Mees võib arvata, et Hannah jätkab oma ema ponnistust nende vahel suhet luua, kuigi tegelikkuses oli asi hoopis vastupidine.

      Hannah vajas veel teistki tassitäit kohvi, kuid vähemalt tundis ta pärast seda, et on valmis hommikule vastu astuma. Ta lisas teisegi meelespea – Käi Twin Pinesi kasiinos, et turvamehe asja uurida – ja lükkas tooli lauast eemale. Oli aeg end tööleminekuks valmis sättida.

      Kuna Hannah ei söönud kunagi hommikust, kulus tal enda valmispanekuks vähe aega. Ta käis kiiresti duši alt läbi, tõmbas selga kulunud teksad ja lillelise pusa ning kiirustas tagasi kööki, et automaatvastaja sõnumid edasi kerides ruttu üle kuulata. Kõik sõnumid olid emalt. Kiiresti ettemängitult kõlas Delores nagu rääkiv vöötorav ja see lõbustas Hannah’t. Ta teadis, et peab millalgi emale tagasi helistama, aga sellega võis Cookie Jari jõudmiseni oodata.

      “Näeme õhtul, Moishe.” Hannah haaras telefoni kõrval asetsevalt korktahvlilt oma võtmed ja heitis lauast möödudes pilgu säntpooliale. Lille lehed olid hakanud kollakaks tõmbuma ja näis, et taime ähvardab peatne kõdunemine. Hannah libistas lendurijope selga, haaras potitaime kätte ning kandis selle endaga uksest välja. Lisa oli taimedega tõeline osavkäpp. Ta võis osata taime taas elule turgutada.

      Alles siis, kui Hannah meiereile lähenes, jõudis kogu juhtunu