Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

üksteist,” vastas Danielle kiiresti. “Koridori kappkell lõi just siis, kui ma uksest sisse astusin.”

      “Ja Ron jäi sinu juurde?”

      “Ei, ta ootas mind nurga taga. Olin omadega päris läbi, Hannah. Kriimustasin garaaži sisse sõites peaaegu oma Lincolni külge.”

      Hannah noogutas ja ootas, et Danielle oma juttu jätkaks. Ta võis Danielle’ile ju kaasa tunda, kuid praegu ei olnud selleks õige aeg. Hannah’l oli vaja temalt veel informatsiooni kätte saada.

      “Läksin sisse, et veel kord automaatvastajat kontrollida, ja kõndisin siis kõrvaltänavale Roniga kohtuma. Ta sõidutas mind oma korterisse ning istusime terve öö kohvitassi taga. Just nii see kõik juhtuski, Hannah. Vannun seda!”

      “Miks sa koos temaga tööle läksid?”

      “Ron oli hiljaks jäämas ja tal ei olnud aega, et mind varem koju viia. Käisin koos temaga eraklientide kaubaringil ja läksime siis tagasi meiereisse, kus ta laadis peale äriklientide kauba. Käisin koos temaga ainult ühte kohta kaupa viimas. Kohe pärast kooli külmkambri täitmist viis ta mu koju.”

      “Mis kell Ron sind koju tõi?”

      “7.20. Vaatasin enne veokist väljumist oma käekella. Arvasin, et mu naabrid võivad selleks kellaajaks juba üleval olla, seega põikasin kõrvaltänavasse ja läksin läbi garaaži tuppa.”

      “Kas arvad, et oleksid märganud, kui keegi oleks Roni veokit jälitanud?”

      “Ma ei tea.” Danielle’i näol peegeldus hirm. “Olen selle peale kogu päeva mõelnud, aga ma ei mäleta, et oleksin kedagi meie taga näinud.”

      Hannah kummardus ettepoole. Kui Danielle teadis, kuhu Ron oli kavatsenud pärast naise koju viimist edasi sõita, siis võis see olla suureks abiks. “Mõtle hoolikalt järele, Danielle. Kas Ron ütles midagi selle kohta, kuhu ta kavatses sinu juurest lahkudes edasi sõita?”

      “Ta ei öelnud peale head aega midagi,” Danielle’i hääl värises ja ta tupsutas taas oma silmi. “Proovisin teda veenda, et ta oma hamba pärast hambaarsti juurde läheks, aga ma ei usu, et ta läks. Roni jaoks oli see ülitähtis, et ta oleks täiesti usaldusväärne ja viiks oma kauba õigel ajal kohale.”

      Hannah’ kulmud tõusid imestusest. “Hammas? Mis ta hambal viga oli?”

      “Ma arvan, et see oli mõranenud. Ta oli kakelnud ühe kasiino turvamehega, kui oli üritanud kasiinos brošüüre jagada. Ta põsk oli paistes ja see oli väga valus. Käskisin tal sellele jääd panna. See on paistetuse vastu hea.”

      Hannah meenutas viimast korda, kui oli Roni elavana näinud. Ta oli seisnud oma veoki kõrval ja toetanud käega põske. Hannah oli mõelnud, et mees näeb mõtlik välja, ent ta võis hoida kätt mõranenud hamba kohal. “Danielle, kas Roni mõranenud hammas oli vasakul pool?”

      “Jah!” Danielle ahmis õhku ja jõllitas Hannah’t, nagu oleks too just kübarast küüliku välja tõmmanud. “Kuidas sa seda teadsid?”

      “Kui ma hommikul tööle sõitsin, siis nägin, kuidas ta veoki laadimise ajal käega vasakut põske toetas. Aga sind ma ei näinud.”

      “Sest ma olin surunud end vastu istet. Ma ei tahtnud, et keegi mind koos Roniga märkaks ja valesid järeldusi teeks.”

      See oli loogiline. Hannah teadis, et kohalikel keelepeksjatel oleks olnud pidupäev, kui nad oleksid Danielle’i koos Roniga näinud. “Kas sa oskad Roni löönud turvameest kirjeldada?”

      “Mind ei olnud siis seal. See juhtus umbes tund enne seda, kui kasiinosse jõudsin. Aga ma arvan, et sa võid talle jälile saada. Ron ütles, et sai mehele ka ise paar head lööki vastu anda, ja oli päris kindel, et lõi turvamehel silma siniseks.”

      “Ja see on kõik, mida sa tead?”

      “See on kõik, Hannah.” Danielle ohkas sügavalt. “Sa ei pea sellest ju Billile rääkima, ega ju? Boyd arvab, et ma olin kogu öö kodus ja ma tõesti ei taha, et ta sellest teada saaks.”

      Hannah võttis vastu ühe oma äkkotsustest ja lootis, et ei pea seda hiljem kahetsema. “Räägin Billile, mis juhtus, aga ma ei maini su nime, Danielle. Pole ühtki põhjust, miks ta peaks seda teadma.”

      “Oh, aitäh, Hannah! Sa ei suuda ette kujutada, kui väga ma seda hindan. Ma tahtsin juba varem midagi öelda, aga …”

      “Ma mõistan,” katkestas Hannah teda. “Sa ei saanud midagi öelda, ilma et Boyd oleks teada saanud, et olid koos Roniga.”

      Danielle langetas noogutuses pea. Ta nägi ikka veel kaunis välja, kuigi ta meik oli laiali ja ripsmed valatud pisarate tõttu üksteise külge kleepunud. Hannah’t hämmastas enda ja Danielle’i vaheline erinevus. Iga kord kui Hannah nuttis – seda ei juhtunud küll tihti – muutus ta nina sama punaseks kui Billi patrullauto katusele kinnitatud vilkur ning silmaümbrused paistetasid üles. Oli päris selge, et Danielle’i ja Andrea sugused naised olid kaunidusgeenide jagamise ajal oma jao kindlalt kätte saanud.

      “Jää veel mõneks minutiks siia ja tee oma meik korda.” Hannah kinkis talle julgustava naeratuse. “Su ripsmetušš on nüüd kohe kindlasti laiali.”

      Danielle’i ilme muutus taas kartlikuks. “Aga Boyd tuleb mind otsima, kui ma kohe varsti välja ei tule.”

      “Otsin ta üles ja ütlen, et sul on mingi tolmukübe silmas.” Hannah aitas Danielle’i püsti ja lükkas teda peegli poole. “Ära muretse, Danielle. Su saladus on kindlas kohas.”

      “Tean, Moishe. Olin kaua ära.” Hannah krahmas kohe pärast korteri ukse avamist oma pahkluude poole tuhiseva oranži kera sülle. Näis, et see samm rahustas puudustkannatava kaslase esmavajaduse, sest ta hakkas sügaval kurguhäälel nurruma. Kass lakkus Hannah’ kätt ning Hannah hakkas selle peale naerma. “Olen nüüd kodus, et siia jääda. Las ma teen ühe telefonikõne ja siis näksime midagi, enne kui põhku poeme.”

      Moishe järgens Hannah’le kööki ja jälgis, kuidas perenaine külmkapi põhjas seisvast rohelisest, terve galloni mahutavast plastanumast endale klaasi valget Chablis’d valas. See oli heast veinist kaugel ja Hannah sai sellest erinevusest aru, kuid see oli odavam kui Sominexi või Bayeri unetabletid. Hannah avas kapiukse, et võtta sealt üks vanaaegsetest magustoidukaussidest, mille ema oli talle jõuluks kinkinud, ja täita see Moishe’ lemmikvanillijogurtiga. Ema tunneks õudu, kui saaks teada, et ainsana kasutab tema kristallist magustoidukausse seesama kass, kes ta sukad lõhki tõmbas.

      “Nonii, olemegi valmis.” Hannah kustutas köögis tule ja lasi Moishel enda ees elutuppa kõndida. Kass hopsas diivanilauale ja ootas, et Hannah magustoidukausikese lauale asetaks. “Sa võid alustada, Moishe. Joon oma veini Billiga rääkides.”

      Hannah vaatas, kuidas Moishe hakkas oma jogurtit limpsima. Kuna Hannah ei olnud kunagi varem oma kodu kassiga jaganud, siis ei teadnud ta, kas tegu oli kassidele tavapärase käitumisega, ent Moishe oli suutnud simultaanse söömise ja nurrumise kunsti täiuseni arendada.

      Kui Hannah oli lõpetanud peol asjade kokkupakkimise, polnud Bill sinna veel jõudnud ning naine oletas, et õemees oli ikka veel töölaua taga ja maadles viimatise paberimajandust vähendava määruse kohaselt kõigist dokumentidest nelja duplikaadi tegemisega. Ta toksis telefoni jaoskonna numbri ja tänutäheks vastas Bill kohe esimese helina peale.

      “Bill?” Hannah kortsutas kulmu. Tema lemmiku ja ainsa õemehe hääl kõlas väsinu ja tusatsevana. “Hannah siin. Sain teada, kes see roosat huulepulka kandev naine on, aga ma ei saa seda sulle öelda.”

      Bill reageeris sellele valjult ja ootuspäraselt ning Hannah asetas telefonitoru lauale. Ta teadis, et oleks pidanud selle väikese infokillu edastamise viisis ettevaatlikum olema, kuid ta oli oma päevase taktitundekvoodi juba ületanud.

      Kui raevukate kraaksatuste häälekus oli mõningal määral vaibunud, tõstis Hannah telefonitoru taas kõrva juurde. “Kuula nüüd, Bill. Sel naisel ei ole mõrvaga mingit pistmist. Võin seda vanduda. Ja tema ja Roni teed läksid kohe pärast kooli külmkambri