Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

Mu naaber ütles, et ta istub koos isaga, kuni ma koju tulen. Pealegi on mul tõeliselt tore.”

      “Sinu meelest on poliitilisel, rahaliste toetajate kogumise üritusel kohvi ja küpsiste serveerimine tore?”

      “See on suurepärane. Kõik tulevad minu juurde, et juttu rääkida, ja nad on väga sõbralikud. Mine ja suhtle, Hannah. Saad võib-olla uusi kliente juurde meelitada.”

      “Olgu, aga arvesta, et sa teed ületunnitööd.” Hannah suunas Lisale pika, ainitise pilgu. Kui suupistete serveerimine oli Lisa arvates tore, siis oli tal tõesti vaja tihemini kodust välja saada. “Ma pean Billiga rääkima. Oled sa teda näinud?”

      “Mitte veel. Su õde ütles, et ta jääb hiljaks. Oletan, et tal oli täna vaja kole palju paberitööd teha. Tahad, ma ütlen talle, et sa otsisid teda, kui ta siia jõuab?”

      “Jah, aitäh.” Hannah’l oli vaja Billile Danielle Watsonist rääkida, aga seniks võis ta kasutada aega, et uurida välja, miks oli Danielle koos Roniga, kui mees kooli külmkambrisse kaupa tõi. “Aga treener Watsoni naine? Kas tema on siin?”

      “Nad olid mõlemad mõned minutid tagasi siin. Treener Watson ütles, et jõudis just korvpallikoolituselt tagasi. Ta oli kolm päeva ära.”

      Hannah’ pea oli täis igasuguseid mõtteid, kui ta Andread otsima suundus. Treener Watson oli olnud ära ja Danielle oli olnud hommikul vara koos Roniga. Hannah ei tahtnud uskuda, et Ron oli selline inimene, kellel oli teise mehe naisega armuafäär, kuid asjaoludest võis järeldada hetkel just seda.

      Andrea kõneles proua Rhodesiga, kuid Hannah’t märgates vabandas ta end. “Mis sinuga juhtunud on? Sa näed fantastiline välja!”

      “Aitäh, Andrea. On sul hetk aega?”

      “Muidugi on.” Andrea juhatas teed saalinurka, kus oli vähem rahvast. “Miks sa meigitud oled?”

      “Luanne Hanks tegi mulle meiki ja mul ei olnud aega, et seda maha pesta. Seepärast tahtsingi sinuga rääkida. Kui olin Luanne’i juures, siis märkasin, et ta tütrel ei ole just palju asju. Mõtlesin lihtsalt, et äkki on sul mõningaid selliseid Tracey vanu mööblitükke ja mänguasju, mida tahaksid talle anda?”

      “Muidugi on. Olen hoidnud alles kõik asjad, millest ta on välja kasvanud. Annaksin need kõik kohe Luanne’ile, aga ma tean, kuidas ta annetustesse suhtub.”

      “Pole probleem. Ütlesin talle, et kavatsed mõned Tracey vanad asjad prügimäele vedada, ja küsisin, ega tal poleks midagi selle vastu, kui sa need hoopis tema koju viiksid.”

      “Ja ta oli sellega nõus?”

      “Alles pärast seda, kui ütlesin, et sul ei ole kastide sorteerimiseks aega ja kui kahju, et kõik need kenad asjad peavad lihtsalt prügimäel kõdunema. Ta sorteerib välja asjad, mida saab kasutada ja viib ülejäänud komisjonikauplusesse.”

      “Tubli töö, Hannah!” Andrea sirutas käe, et õde õlale patsutada. “Ma ei osanud arvatagi, et sinus on peidus selline kavalus, aga oletan, et sa oled emalt midagi ikkagi õppinud.”

      Hannah märkas saali teises otsas Danielle Watsonit. Ta oli seltskonnas, kuhu kuulusid tema abikaasa, Marge Beeseman, isa Coultas, Bonnie Surma ja Al Percy. Danielle’il oli seljas akvamariinsinine kleit ja tema heleblondid juuksed olid keeratud kuklas moekasse sõlme. Mitu sulgjalt langevat lokki ääristasid ta põski, et soeng ei paistaks jäik, ning tema huultel oli värvitoon, milles Hannah oskas nüüd Pretty Girli Pink Passioni huulepulga ära tunda.

      Hannah liikus lähemale ja ühines ääri-veeri seltskonnaga. Vestlusteemaks oli Ron LaSalle ja see ei üllatanud teda. Roni mõrv oli suurim Lake Edenit tabanud uudis pärast seda, kui väike Tony Bensen oli oma ema Ford Escorti käsipiduri vabastanud ja autoga First Mercantile’i panga vaateaknasse sisse põrutanud.

      “Minu Herbie ütleb, et teda tulistati otse südamesse,” pakkus proua Beeseman omapoolset kuulujutukübet. “Max peab nüüd kõik veoki istmekatted välja vahetama, sest kogu kabiin oli verd täis.”

      Treener Watsoni ilme oli kurb. “See on Gullsi meeskonnale väga suur kaotus. Ron käis igas trennis ja oli kõigile suureks eeskujuks.”

      “Kas sa arvad, et see oli mingisugune spordivendeta?” küsis Al Percy, kelle tumedad puhmaskulmud puutusid kulmukortsutuses peaaegu kokku. “Ron oli ju ikkagi kolm aastat järjest Gullsi staarmängija.”

      Isa Coultas raputas pead. “See ei ole loogiline, Al. Ron meeldis kõigile, isegi vastasmeeskondade poistele.”

      “Sul on õigus, isa,” nõustus treener Watson kärmesti. “Ron oli populaarne, sest ta mängis ausalt.”

      Al kortsutas aga kulmu edasi ja Hannah tajus, et mees ei olnud valmis oma spordivendeta teooriat veel kõrvale jätma. “Võib-olla ei olnud sel keskkoolispordiga midagi pistmist. Niipalju kui mina kuulnud olen, tapeti ta hukkamist meenutaval viisil ja see paistab minule küll arveteõiendamise moodi.”

      “Arveteõiendamine?” Bonnie Surma läks turri ja Hannah’le meenus, et ta neiupõlvenimi oli olnud itaaliapärane Pennelli. “Kas sa räägid maffiast?”

      Al noogutas. “See pole võimatu, Bonnie. Kõik teavad, et maffia korraldab spordikihlvedusid ja nad võisid Roni värvata, et ta piimatellimuste varjus ka kihlvedusid sõlmiks. Kui Ronil hakkasid puudujäägid tekkima, siis võisid nad ta mõrva tellida.”

      “Sa oled hull, Al.” Marge Beeseman uskus ilmselgelt otsekohestesse ütlustesse. “Ron oli üks meie hulgast ja ta ei oleks kunagi midagi sellist teinud. Pealegi ütleb minu Herbie, et maffia palgamõrtsukad tapavad oma ohvreid alati lasuga kuklasse. Või kasutavad nad seda traatasjandust, et ohvreid ära kägistada, nagu tehti “Ristiisas”.”

      Hannah jälgis, kuidas Danielle’i loomulikult kahvatu nägu tõmbus haiglaselt hallikaks. Viisakas naeratus ta näol hääbus ja tundus, et ta pidi end väevõimuga tagasi hoidma, et mitte nutma puhkeda. Ta pöördus oma mehe poole, sosistas talle paar sõna ja lahkus siis seltskonnast. Hannah vaatas, kuidas ta endale läbi rahvast tulvil saali teed tegi ja naiste tulettruumi viivasse koridori suundus.

      Hannah’ võimalus oli käes ja ta ei kavatsenud lasta sel käest lipsata. Ta järgnes Danielle’ile nii kiiresti, kui suutis. Koridori jõudes suundus Hannah otse naiste tualeti poole, mõttes mõlkumas vaid üks eesmärk. Ta pidi välja uurima, mida Danielle tegelikult Roni mõrva kohta teadis.

      Seitsmes peatükk

      Hannah kuulis naiste tualettruumist summutatud nuukseid. Võib-olla ei olnud õige Danielle’i tema leinas ära kasutada, kuid õige käitumine ei olnud nii oluline kui aidata Billil Roni mõrvale lahendus leida.

      Hannah lükkas ukse lahti ja nägi valamute kohal asetseva pika peegli ees seisvat Danielle’i. Naine tupsutas parasjagu oma silmi vettinud salvrätikuga ja ta olek peegeldas abitust ja hirmu. Kui Hannah roosade kahhelkividega vooderdatud tualetti astus, tundis ta end nagu Elizale lähenev Simon Legree5.

      “Danielle?” Hannah tuletas meelde vana, kurja asemel hea kasutamist propageeriva vanasõna ja lisas häälele kogu kaastunde, mida suutis endast välja pigistada. “Mis juhtus?”

      Danielle pöördus kiiruga ringi, näol äärmiselt süüdlaslik ilme. “Ei midagi. Ma lihtsalt … ah … mul läks midagi silma, ongi kõik.”

      “Mõlemasse silma?” Hannah kõneles mõtlematult ja kahetses seda kohe. Ta ei jõua ju kuskile, kui tõukab Danielle’i enne esimese küsimuse esitamist endast eemale. “Tõenäoliselt on see tolm. Täna on nii tuuline olnud. Tahad, ma vaatan lähemalt?”

      “Ei! Oh … aga aitäh ikkagi, Hannah. Arvan, et sain selle kätte.”

      “See on hea.” Hannah kinkis Danielle’ile oma parima sõbraliku naeratuse. Ta teadis, et Danielle’i vabandus oli olnud sulaselge vale, kuid oli valmis seda ignoreerima, kui Danielle rääkis talle, mida ta tahtis teada. “Kas sa ei arva, et see on

5

Tegelased Harriet Beecher-Stowe’i romaanist “Onu Tomi onnike” (Eliza – põgenev ori, Simon Legree – julm orjapidaja). (Tlk.)