Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

magamistubadest. Tuba oli värvitud säravkollaseks ja akende ees olid valged satsilised kardinad. Suzie häll oli toa tagumise seina ääres ning teise seina ääres seisis üheinimesevoodi, mis kuulus Hannah’ oletuse järgi Luanne’ile. Toa nurgas asetsesid kaks plastist pesukorvi, milles olid mõned mänguasjad. Lastelaual oli virnas kolm lasteraamatut ja Hannah märkas, et vanas valgendinõus, mille ülemine osa oli pliiatsikarbi meisterdamise tarbeks maha lõigatud, oli peotäis rasvakriite.

      “See on Suzie nurk,” selgitas Luanne, viibates käega laua poole. “Teen nädalavahetusel seintele trafaretiga siniseid ja valgeid jänkusid ning värvin siis ka ta laua siniseks.”

      Hannah märkas, et laud oli pikem kui enamik tavalisi lastelaudu. See oli Suzie vanuse väikelapse jaoks täpselt paraja kõrgusega ning seal oli tegutsemiseks palju ruumi. “See laud on täiuslik. Traceyl oli varem üks väike ruudukujuline lauake. See nägi kena välja, aga seal oli värviraamatugi jaoks vähe ruumi.”

      “Suziei oma oli enne vana diivanilaud. Saagisin lihtsalt jalad lühemaks. Pean nüüd vaid leidma midagi, mida ta saaks toolina kasutada.”

      Hannah’le meenusid õe garaažis olevad asjad, kõik need riided, mänguasjad ja väikelapse mööbel, millest Tracey oli välja kasvanud. “Andreal võib olla Suzie jaoks sobiv tool. Ma küsin talt.”

      “Ei.” Luanne raputas pead. “Ma tean, et sa soovid vaid head, Hannah, aga meil ei ole annetusi vaja. Me saame täiesti kenasti hakkama.”

      Hannah oleks pidanud taipama, et Luanne on kingituse vastuvõtmiseks liiga uhke. Ent uhkusest oli võimalik teisi vahendeid kasutades võitu saada ning Hannah’le tuli lauda silmitsedes pähe üks idee.

      “Usu mind, see ei ole annetus.” Hannah ohkas ja lootis, et ohe väljendas ikka piisavat meeleheidet. “Lubasin sel nädalavahetusel Andread garaaži koristamisel aidata ja kõik asjad, millest Tracey on juba välja kasvanud, prügimäele vedada.”

      Luanne’i oli šokeeritud. “Prügimäele? Hannah, sa peaksid need komisjonikauplusesse viima. Olen kindel, et on inimesi, kes oleksid õnnelikud, kui saaksid neid asju osta.”

      “Ma tean, aga need asjad on juba mitu aastat seal seisnud ja Andreal on liiga kiire, et neid sorteerima hakata. Tema jaoks on lihtsam need lihtsalt minema visata.”

      Luanne’i näol oli mõtlik ilme. “Kahju on mõelda, et kõik need asjad lähevad lihtsalt raisku. Ma võiksin Andrea eest need ära sorteerida. Helping Hands vajab alati annetusi.”

      “Kas sa tõesti teeksid seda? Võiksime kogu kupatuse siia vedada ja siis saaksid sa neid kast kasti haaval sorteerida. Aga sa pead lubama, et jätad kõik asjad endale, mida Suziel võiks vaja minna. Oled selle kogu töö tegemise eest välja teeninud.”

      “Teen seda hea meelega.” Luanne’i häälest oli kuulda, et ta oli selle võimaluse üle õnnelik. “Istu tualettlaua taha, Hannah.”

      Luanne viipas käega vanaaegse peeglilaua suunas, mis oli värvitud ilusat sinist tooni. Peegel oli täis tumedaid, ajahamba puudutusest tekkinud laike ja laua peale olid laotud Pretty Girli kosmeetika näidised. Peeglilaua ees seisis kulunud väljanägemise ja lauaga samasugust värvikuube kandev klapptool ning Luanne haaras sellelt sinna unustatud pehme jänese. Ta naeratas, kui Hannah oli istet võtnud. “Ütlesid, et sul on ühte huulepulka vaja?”

      “Jah, on küll.” Hannah kinnitas endale, et tegelikult ta ju ei valetanud. Ta oli juba otsustanud, et ostab Luanne’ilt kosmeetikat. Kui keegi töötas nii suure hoolega, et oma ema ja tütart ülal pidada, siis vääris ta kohe kindlasti Hannah’ abi.

      “Mis värvi peale sa mõtlesid?” küsis Luanne.

      “Selle värvi peale.” Hannah pistis käe käekotti ja tõmbas välja plasttopsikuga kilekoti. “Kas sul on midagi, mis oleks sama värvi?”

      Luanne piidles hetke topsi ja ohkas siis. “Hannah, sa ei saa seda värvi kanda. See ei lähe su juustega kokku.”

      “Oi, aga ma ei tahagi seda endale.” Hannah asus hooga oma varem valmismõeldud loo juurde. Bill oli teda hoiatanud, et ta ei mainiks uurimist, kuid Hannah oli leidnud viisi, kuidas seda piirangut rikkumata end välja keerutada. “Mu ema lihtsalt jumaldab seda tooni. Ta aitas mul ühel päeval prügi välja viia ja märkas siis selle huulepulga jäljega topsi.”

      Luanne’i näolt peegeldus kergendus. “See on siis su emale?”

      “Just nii. Ta rääkis mulle, et ta kasutas kunagi varem niisugust huulepulka, kuid ta ei suuda seda nüüd enam linnas kuskilt leida. Mõtlesin, et üllatan teda sellega, kui talle järgmisel süsivesikuteisipäeval külla lähen.”

      “Süsivesikuteisipäeval?”

      “Mina kutsun seda niimoodi. Söön igal teisipäeval koos emaga õhtust ja ta on maiustuste järele hull. Sõime eile õhtul Havai hautist ananassiviilude ja karamellistatud bataadiga.”

      Luanne’i nägu tõmbus naerule. “Saan aru, miks sa seda süsivesikuteisipäevaks kutsud!”

      “Sa pole kogu lugu veel kuulnudki. Kõrvalroaks olid meil praetud banaanid ja magusroaks šokolaadikattega pähklikook. Ema lisas oma tükile veel ka jäätist.”

      “Tundub, et su ema on tõeline suhkruhoolik. Kas ta sööb maiustusi otse pakist ka?”

      “See ei üllataks mind.” Hannah naeris. “Ma tean, et tal on sügavkülmas varu eriti šokolaadiseid brownie’sid ja terve sahtel täis suuri šokolaaditahvleid. Oletan, et peaksin olema tänulik, et ta kutsus õhtusöögile ka Carrie Rhodesi ja tema poja. Norman on hambaarst.”

      Luanne suunas Hannah’le kavala pilgu. “Kuulsin, et Norman kolis pärast isa surma siia. Kas ema üritab sind temaga paari panna?”

      “Muidugi üritab. Sa ju tead Delorest. Ta tahab mind meeleheitlikult mehele panna ja ta ei jäta selle nimel mitte ühtki vallalist, lahutatud ega lesestunud meest kahe silma vahele.”

      “Ja sa ei taha abielluda?”

      “Olen endaga rahul lihtsalt nii, nagu ma olen. Minu ümberveenmiseks läheks vaja Harrison Fordi ja Sean Connery ühiseid jõupingutusi.”

      “Mina ka,” ütles Luanne. “Mul on väga hea meel, Hannah, et see huulepulk ei ole sulle. Ma ei oleks tahtnud müügist loobuda, aga ma olin juba otsustanud, et ei luba sul lahkuda huulevärviga, mis on sinu jaoks vale. Peaksid valima nende ilusate punaste juuste juurde mõne naturaalsema tooni.”

      “Aga kas sul siis on seda tooni huulepulka?”

      “On küll. Ja su emal on õigus. Mina olen Lake Edenis ainuke, kes seda värvi müüb. Selle nimi on Pink Passion ja ma tellin seda ühele naisele.”

      “Suurepärane, Luanne. Minu väärtus tõuseb tänu sellele ema silmis mitme pügala võrra.” Hannah oli enda üle uhke. Ta oli saanud teada, kust huulepulk oli tulnud. Nüüd pidi ta vaid Luanne’i veenma, et ta ütleks talle seda huulepulka kandva naise nime. “Räägi mulle sellest teisest naisest, kes ka seda tooni kannab. See häirib ema, kui ta kohtab kedagi, kes kannab temaga samasugust mütsi või kleiti. Tõenäoliselt tunneb ta sama ka huulevärvi suhtes.”

      “Oh, see pole mingi probleem. Ma usun, et su ema ja Danielle ei kuulu samadesse ringkondadesse.”

      Hannah võttis mõtteis nime sihikule. Ainuke Danielle, keda ta teadis, oli abielus Boyd Watsoniga, Jordani keskkoolile läbi aegade kõige enam võite toonud treeneriga. “Kas sa pead silmas treener Watsoni naist?”

      “Just nii. Kui ta seda esimest korda tellis, siis pidin peaaegu otsad andma, aga see näeb tema peal tegelikult hea välja. Selle värvi kandmiseks on vaja loomulikku heleblondi. Ja Danielle’i juuksed on nii blondid, et on peaaegu valged.”

      “Oled sa kindel, et Danielle Watson on linnas ainus naine, kes Pink Passioni huulepulka kannab?”

      “Täiesti kindel. Mitte keegi teine ei ole seda minult tellinud ja ma olen siin piirkonnas ainus Pretty Girli edasimüüja.”

      “Aitäh, Luanne.” Hannah oli tänulik,