Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

kokku. Ma pean nüüd minema, Hannah.”

      “Sa ju alles jõudsid siia.” Hannah liikus veidi ühele poole, et Danielle’i teed blokeerida. “Jää natukeseks veel, Danielle. Mina teeks sinu asemel oma meigi korda. Su ripsmetušš läheb kohe laiali.”

      “Ei lähe. Ma kontrollisin just seda. Ma pean tõesti minema. Boyd ootab mind ja talle ei meeldi, kui ma liiga kauaks ära jään.”

      “Miks mitte?” Hannah tunnetas Danielle’i paanikat ja see ei olnud üldsegi loogiline.

      “Ta … ah … ta muretseb minu pärast, kui ma temaga koos ei ole.”

      Danielle seisis otse laevalgusti all ja Hannah märkas, et tema näo üks pool oli kaetud palju paksema meigikihiga kui teine. Kas meik peitis seda nahaprobleemi, millest Luanne oli Hannah’le rääkinud?

      “Võime hiljem rääkida, Hannah. See ei meeldi Boydile, kui ma kohe tagasi välja ei lähe.”

      “Mitte veel.” Hannah sirutas käe, et Danielle’i käsivarrest haarata, kui too üritas temast mööduda. Kurja asemel hea kasutamise taktika ei olnud töötanud ja oli aeg võtta kasutusele karmid võtted. “Ma tean, et sa olid täna hommikul koos Roniga ja ma pean saama teada, miks?”

      Danielle’i silmad läksid süütut mängida püüdes suureks, aga ta põskedele tõusis reetlik puna. “Roniga? Sa eksid, Hannah. Ütlesin, et pole teda nädalaid näinud.”

      “See on vale ja sa tead seda. Miks sa olid koos Roniga koolis, kui ta külmkambrisse kaupa viis?”

      “Kes ütles, et ma olin?” Danielle pööras näo otse Hannah’ poole ja tema silmis helkis vääramatu väljakutse. Oli selge, et ei olnud nõus informatsiooni ilma võitluseta avaldama.

      “Mitte keegi ei öelnud, aga tean, et sa olid seal. Sinu kohvitopsik jäi leti peale ja sa jätsid sellele oma huulepulga jälje. Danielle, sa oled Lake Edenis ainuke, kes seda värvitooni kannab. Kas sul oli Roniga armusuhe?”

      “Armusuhe?” Danielle näis olevat tõeliselt šokeeritud. “See on naeruväärne, Hannah! Tõsi, ma olin koos Roniga, aga me olime lihtsalt sõbrad. Ta … ah … ta aitas mul teatud rasketest asjadest jagu saada.”

      Danielle’i näol peegeldus täpselt samasugune ilme, mida Hannah oli kord lõksu sattunud küüliku näol näinud. Hannah oli tookord küüliku vabadusse päästnud, kuid ta ei kavatsenud lasta Danielle’il põgeneda enne, kui kuuleb temalt mõne tõese vastuse. “Vaatame siis, kas saan asjast õigesti aru. Su abikaasa oli linnast ära, sa veetsid öö koos nägusa mehega, kes on lihtsalt su sõber, ja juhtus lihtsalt nii, et see sõber mõrvati täna hommikul vaid mõni minut pärast seda, kui olite koos kohvi joonud?”

      “Ma tean, et see kõlab halvasti.” Danielle ohkas ja näis, nagu oleks kogu bravuur temast välja valgunud. “Sa pead mind uskuma, Hannah. Täpselt nii see juhtuski.”

      “Kas Boyd teab, et sa veetsid öö koos Roniga?”

      “Ei!” Danielle’i ilme oli valulik. “Palun ära ütle talle! Boyd ei mõistaks seda kunagi!”

      “Ma ei pea talle midagi ütlema, kui sa mulle tõtt räägid. Kui sul ei olnud Roniga armusuhet, miks te siis koos olite?”

      Danielle heitis kiire pilgu ukse poole ja vaatas siis oma käsivart, mida Hannah’ sõrmed oma haardes hoidsid. Ta kehast jooksis läbi värin ja ta noogutas. “Olgu, Hannah. Räägin sulle, aga sa pead mu privaatsust austama. Ma … Boyd ei tohi teada saada, kus ma eile õhtul olin.”

      “Olgu nii,” nõustus Hannah. “Aga kui sa tead midagi Roni mõrva kohta, siis pean seda infot Billiga jagama.”

      “Sellel ei ole Roni mõrvaga mitte mingit pistmist! Vähemasti ma ei arva, et sel oleks. Ma valetasin sulle, Hannah … Ron ja mina olime enamat kui lihtsalt sõbrad. Ta oli mu AM-i tugiisik.”

      “AM-i?”

      “Anonüümsete mängurite. Saame igal teisipäeva õhtul kohaliku kolledži ruumides kokku.”

      See ülestunnistus vapustas Hannah’t. “Sa oled hasartmängusõltlane?”

      “Jah, aga Boyd ei tea seda.” Danielle surus käe vastu seina, et end toetada. “Kas võiksime istuda? Ma ei tunne end eriti hästi.”

      Hannah juhatas ta tualettruumi nurka diivani ja toolide juurde. Kui Danielle oli diivanil istet võtnud, tõmbas Hannah üle toolidest lähemale. “Sa ütlesid, et Boyd ei tea sinu sõltuvusest?”

      “Ei. Temaga ei ole lihtne, Hannah. Ta nõuab oma naiselt täiuslikkust. Arvan, et ta lahutaks end minust, kui ta kunagi tõe jälile jõuaks.”

      Hannah kahtlustas, et Danielle’il oli õigus. Treener Watson nõudis kõigilt ümbritsevatelt inimestelt täiuslikkust. Ta oli karm meeskonna vastu, kui nood tegid mänguväljakul vigu, ja tõenäoliselt oli ta oma naise suhtes veelgi karmim. Danielle võis liialdada, kui ütles, et mees nõuaks temalt lahutust, ent Hannah oli valmis kihla vedama, et mees oleks äärmiselt endast väljas. “Ütlesid, et käid igal teisipäeva õhtul AM-i koosolekul. Kas Boyd ei küsi, kus sa käid?”

      “Ütlesin talle, et käin kolledžis kunstikursusel. Ma pidin talle valetama, Hannah.”

      Oli aeg Danielle’i pitsitavat silmust lõdvemale lasta ja Hannah teadis seda. “Saan sellest aru. Teeksin ise sinu olukorras tõenäoliselt sama. Kas sa käisid ka eile õhtul AM-i koosolekul?”

      “Jah, olin seal.”

      “Aga Ron?”

      “Ron oli ka seal. Ta ei puudunud üheltki koosolekult.”

      Hannah seadis sihiku asja tuumale. “Kas sa läksid pärast koosolekut temaga koos koju?”

      “Muidugi mitte. Arvasin, et Boyd on selleks ajaks juba kodus, ja me pidime sõitma koos The Hubi, et koos hilist õhtusööki süüa. Boydile meeldivad väga sealsed biifsteegid. Ta ütleb, et sportlased ei saa kanalihast ja kalast piisavalt valku, ning käsib poistel treeninguperioodil alati palju punast liha süüa.”

      Hannah oli näinud, kuidas treener Watsoni meeskondadesse kuuluvad poisid Hal & Rose’si kohvikus hamburgereid alla kugistasid, ja uskus, et poisid ei saanud kuidagi valgupuuduse all kannada. Aga Danielle hakkas teemast kõrvale kalduma ja Hannah pidi ta tagasi õigele rajale juhtima. “Su abikaasa ei tulnud eile õhtul koju, ega ju?”

      “Ei. Kui ma koju jõudsin, oli automaatvastajas Boydilt teade. Ta ütles, et oli otsustanud ema juurde jääda ja et jõuab koju täna pärastlõunaks. Ta ei näe ema nii tihti ja oleksin pidanud sellesse täiesti rahulikult suhtuma, aga ma ootasin teda koju ja … ja see lõi mind lihtsalt rööpast välja.”

      Hannah naeratas talle julgustavalt. “Muidugi lõi. Mis siis juhtus?”

      “Avasin saabunud kirju ja seal oli minu ema saadetud tšekk. Olime koos aktsiaid ostnud ja teenisime nende müügist päris hea kasumi. Kui see tšekk ei oleks just siis saabunud, siis arvan, et oleksin hakkama saanud. Ent lihtsalt selle raha nägemine tekitas minus mänguisu.”

      “See on mõistetav. Mida sa tegid?”

      “Helistasin Ronile. Me peame kohe oma tugiisikule helistama, kui tunneme, et oleme hädas. Aga Ron ei olnud kodus ja…” Danielle neelatas raskelt. “Ma ei ole uhke selle üle, mida ma järgmisena tegin, Hannah.”

      Hannah arvas, et teadis, mida Danielle oli teinud, kuid küsis siiski üle. “Sa läksid mängima?”

      “Jah.” Pisar veeres mööda Danielle’i põske alla ja ta pühkis selle oma vettinud salvrätiga ära. “Kasutasin pangaautomaati, et tšekk arvele panna ja osa sularahana välja võtta. Ja sõitsin siis indiaanlaste kasiinosse. Seal ma Roniga kokku sattusingi.”

      “Ron mängis Twin Pinesi kasiinos?”

      “Ei.” Danielle raputas kiiresti pead. “Ron oli tõeline tugisammas. Ta oli oma sõltuvusest täielikult vabanenud. Ta rääkis mulle kord, et tal ei ole enam isegi kiusatust hasartmänge mängida.”

      “Mida