Põlenu katsed. James Dashner

oli näinud magamistoa akende taga, ja korraga tahtis ta joosta vannituppa ning oma käed ja suu puhtaks küürida. Sel tüübil oli õigus – neil oli kõigil põhjust tahta järgmist osa läbi teha.

      „Aga nüüd aitab sellest ajalootunnist ja aja raiskamisest,” jätkas Rottmees. „Me tunneme teid nüüd. Teid kõiki. Pole vahet, mida räägin mina või mis on MOOLOKi missiooni taga. Te annate endast kõik. Selles pole meil kahtlustki. Ning tehes nii, nagu meie tahame, päästate ennast, sest saate ravimi, mida paljud nii meeleheitlikult ihkavad.”

      Thomas kuulis Minhot enda kõrval oigamas ja pelgas, et poiss pillab mõne järjekordse nipsaka märkuse. Thomas ütles talle ennetavalt: „Tšš.”

      Rottmees heitis pilgu kaustast paistvale lohakale paberikuhjale, tõmbas välja ühe vaba lehe ja pööras selle ümber, vaevu selle sisu silmitsedes. Ta köhatas kõri puhtaks. „Teine osa. Põlenu katsed. Ametlik algus on homme hommikul kell kuus. Sisenete sellesse ruumi ja leiate minu selja tagant seinast lapatuse. Teile paistab lapatus helendava halli seinana. Peate kõik sellest läbi minema viie minuti jooksul pärast täistundi. Nii et kordan, see avaneb kell kuus ja sulgub viis minutit hiljem. Kas on arusaadav?”

      Thomas põrnitses ainiti Rottmeest. Talle tundus, justkui jälgiks ta lindistust – nagu võõrast polekski tegelikult seal. Teised välujad arvasid küllap sama, sest keegi ei vastanud lihtsale küsimusele. Pealegi, mis asi oli lapatus?

      „Ma olen üsna kindel, et te kõik kuulete,” sõnas Rottmees. „Kas … on … aru … saadav?”

      Thomas noogutas; mõned poisid tema ümber pobisesid vaikselt jep ja jah.

      „Tore.” Rottmees võttis hajameelselt pihku järgmise paberilehe ja pööras selle teisipidi. „Siis algavad Põlenu katsed. Reeglid on väga lihtsad. Otsige väljapääs ja suunduge sada kuuskümmend kilomeetrit põhja poole. Jõudke kahe nädalaga turvaliselt kohale ja oletegi teise osa läbi teinud. Siis ja ainult siis ravitakse teil lahvatust. Selleni on täpselt kaks nädalat – hetkest, mil astute läbi lapatuse. Kui te kohale ei jõua, surete lõpuks lihtsalt ära.”

      Tuba oleks pidanud täituma vaidluste, küsimuste, paanikaga. Ent keegi ei lausunud sõnagi. Thomasele tundus, nagu oleks tema keel kuivanud vanaks, koorikuga juureks.

      Rottmees lõi kärmelt kausta kokku, väänates sisu veelgi rohkem kui enne, pistis selle sahtlisse tagasi, tõusis, astus kõrvale ja lükkas tooli laua alla. Viimaks ristas ta rinnal käed ja pööras tähelepanu uuesti välujatele.

      „Tegelikult on kõik väga lihtne,” teatas ta nagu muuseas, jättes mulje, justkui oleks õpetanud, kuidas vannitoas dušš tööle panna. „Reegleid pole. Juhtnööre pole. Saate pisut varusid, kuid teel ei aita teid midagi. Minge ettemääratud ajal läbi lapatuse. Otsige väljapääsu. Minge sada kuuskümmend kilomeetrit otse põhja poole, jõudke turvalisse pelgupaika. Kas see või surm.”

      Viimane sõna näis viimaks kõiki unest äratavat ning poisid hakkasid üheaegselt rääkima.

      „Mis on lapatus?”

      „Kuidas me lahvatusse nakatusime?”

      „Kui kaua läheb, enne kui sümptomid avalduvad?”

      „Mis on saja kuuekümne kilomeetri lõpus?”

      „Mis laipadest sai?”

      Küsimus küsimuse järel, ühtse koorina, sulandumas segaduses möirgeks. Thomas aga ei vaevunud. Võõras ei kavatsenudki neile rääkida. Kas nad siis ei saanud aru?

      Rottmees ootas kannatlikult, tegemata küsimustest välja, tumedad silmad välkumas ühelt kõnelevalt välujalt teisele. Tema pilk jäi viimaks pidama Thomasel, kes istus vaikselt ja põrnitses talle vastu, vihkas teda. Vihkas MOOLOKit. Vihkas maailma.

      „Kängid, möla maha!” hüüdis viimaks Minho. Küsimused lakkasid sedamaid. „See suhka ei kavatsegi vastata, nii et ärge raisake aega.”

      Rottmees noogutas Minhole, justkui teda tänades. Või tema nutikust tunnustades. „Sada kuuskümmend kilomeetrit. Põhja. Loodetavasti jõuate kohale. Pidage meeles – te olete kõik lahvatusse nakatunud. Meie nakatasime teid, et anda teile kindel põhjus seda teha. Ja pelgupaika jõudmine tähendab ravimit.” Ta pööras selja ja liikus seina poole, justkui kavatseks sellest läbi kõndida. Aga siis ta peatus ja vaatas neile uuesti otsa.

      „Ah jaa, üks asi veel,” sõnas ta. „Ärge arvakegi, et väldite Põlenu katseid, kui otsustate homme hommikul kella kuue ja kuus null viie vahel lapatusse mitte siseneda. Need, kes jäävad maha, hukatakse kohemaid eriti … ebameeldival moel. Parem riskida välismaailmaga. Õnn kaasa teile kõigile.”

      Sellega pöördus ta taas ja asus seletamatult seina poole kõndima.

      Aga veel enne, kui Thomas nägi, mis juhtus, hakkas nähtamatu sein nende vahel hägustuma, valgenedes vaid sekunditega tuhmiks uduks. Ja seejärel kadus kogu kupatus, paljastades ühisruumi vastasseina.

      Kuid lauast ja toolist polnud märkigi. Ja Rottmehest samuti.

      „Mida suhkat,” sosistas Minho Thomase kõrval.

      12. PEATÜKK

      Õhk täitus uuesti välujate küsimuste ja vaidlustega, ent Thomas lahkus. Ta vajas ruumi ja teadis, et vannituba on ainus koht, kuhu põgeneda. Nii ei läinud ta poiste magamisruumi, vaid suundus vannituppa, mida Teresa ja seejärel Aris olid kasutanud. Ta toetus kraanikausile, käed risti, ja põrnitses põrandat. Õnneks polnud keegi talle järgnenud.

      Ta ei teadnud, millest info seedimisel alustada. Laest rippuvad laibad, lehkamas surma ja mäda järele, seejärel vaid minutitega justkui õhku haihtunud. Võõras – koos lauaga! – ilmub ei kusagilt, võimatuna näiv kilp teda kaitsmas. Ja seejärel nad kaovad.

      Ning need olid veel sootuks väikesed mured. Nüüdseks teadis ta, et labürindist päästmine oli olnud pettus. Aga kes olid need etturid, keda MOOLOK oli kasutanud, et välujad loojate kambrist ära päästa, nad bussi peale panna ja siia tuua? Kas need inimesed teadsid, et nad tapetakse? Kas nad üleüldse tapetigi? Rottmees ütles, et ei tasu oma silmi või mõistust uskuda. Kuidas nad said siis enam üldse midagi uskuda?

      Ja mis kõige hullem, jutt sellest, et nad on nakatunud lahvatusse, ning et katse läbimisega on võimalik ravimit saada …

      Thomas pigistas silmad kinni ja hõõrus laupa. Teresa oli temalt ära võetud. Mitte kellelgi neist polnud peret. Järgmisel hommikul peavad nad alustama mingisuguse naeruväärse teise osaga, mis tõotas kirjelduse järgi tulla hullem kui labürindis. Kõik need hullumeelsed – tölbid. Kuidas nad nendega toime tulevad? Korraga rändasid tema mõtted Chuckile ja sellele, mida poiss oleks öelnud.

      Midagi lihtsat arvatavasti. Midagi sellist nagu see sakib.

      Sul oleks õigus, Chuck, mõtles Thomas. Kogu see maailm sakib.

      Sellest oli vaid mõni päev, mil ta nägi, kuidas tema sõpra südamesse pussitati; vaene Chuck oli surnud Thomase käte vahel. Ja nüüd ei saanud Thomas parata, et olgu nii hirmus kui tahes, aga võib-olla oli selline lahendus Chucki jaoks parem. Võib-olla oli surm parem kui see, mis ees ootas. Tema mõtted rändasid tätoveeringule ta kaelal …

      „Kutt, kaua võib pasandada?” See oli Minho.

      Thomas tõstis pilgu, nähes poissi seismas vannitoa ukseavas. „Ma ei suuda seal olla. Kõik räägivad kõigist üle nagu titekari. Öelgu nad, mida tahes, aga me teame nii või naa, mida edasi teeme.”

      Minho astus talle ligi ja toetas õla seinale. „Oled sina ikka härra Rõõmsameelne! Vaata, need kängid on sama julged nagu sinagi. Me läheme kõik sellest läbi … kuidas ta seda nimetaski … homme hommikul. Keda huvitab, kui nad tahavad end sellest oimetuks vadrata?”

      Thomas pööritas silmi. „Ma pole kunagi öelnud, et ma pean ennast teistest julgemaks. Mul on lihtsalt inimeste häältest kõrini. Sinu omast sealhulgas.”

      Minho itsitas. „Tohlapea, kui sa üritad õel olla, on see lihtsalt kuradima naljakas.”

      „Aitäh.”