Põlenu katsed. James Dashner

karjus Minho.

      Thomas oiatas ja prahvatas kõik välja. „Tema pea polnud enam pea. See oli nagu … suur … metallist kuul. Ma ei tea, aga nii see tundus. Nagu oleks mingisugune suur kuul tema suhkama pea alla neelanud!”

      „Millest sa räägid?” küsis Minho.

      Thomas ei teadnud, kuidas teda või teisi veenda. „Kas te ei kuulnud seda eemale veeremas, kohe pärast seda, kui Frankie enam ei karjunud? Ma tean, et see –”

      „See on siinsamas!” hüüdis keegi. Newt. Thomas kuulis taas häälekat kahinat ning pingutusest ähkivat Newti. „Ma kuulsin seda siia veeremas. Ja see on üleni märg ja kleepuv – tundub nagu veri.”

      „Mida purtsu,” ütles Minho pooleldi sosinal. „Kui suur see on?” Ülejäänud välujad ühinesid küsimustega.

      „Möla maha!” hüüdis Newt. Kui kõik olid vait jäänud, sõnas ta lihtsalt: „Ma ei tea.” Thomas kuulis teda ettevaatlikult palli kompimas, et sellest paremini sotti saada. „Suurem kui tavaline neetud pea. See on täiesti ümmargune – täiuslik kera.”

      Thomas oli hämmingus, tundis vastikust, ent suutis mõelda vaid väljapääsemisele. Pimedusest välja. „Peame jooksma,” ütles ta. „Peame minema. Kohe.”

      „Võib-olla peaksime tagasi minema.” Thomas ei tundnud seda häält ära. „Mis see kuulivärk ka pole, see lõikas Frankiel pea maha, täpselt nagu vana känk ette hoiatas.”

      „Ei tule kõne allagi,” vastas Minho tigedalt. „Ei mingil juhul. Thomasel on õigus. Ei mingit passimist enam. Hargnege üksteisest pisut eemale ja pistke jooksu. Liikuge küürakil ja kui miski teie pea lähedale tuleb, andke selle pihta hagu.”

      Keegi ei vaielnud. Thomas leidis kärmelt oma toidu ja vee üles; seejärel oleks kogu rühm justkui sõnatult kokku leppinud. Nad hakkasid jooksma, üksteisest piisavalt kaugel, et mitte otsa koperdada. Thomas polnud enam täitsa lõpus ega tahtnud aega korrastamisele raisata. Ta jooksis, jooksis sellise tempoga, nagu polnud labürindiski eales jooksnud.

      Ta tundis higilõhna. Ta hingas sisse tolmu ja sooja õhku. Tema käed olid verest niisked ja kleepuvad. Otsatu pimedus.

      Ta jooksis ega jäänud kordagi seisma.

      Surmakuul leidis veel ühe ohvri. Seekord juhtus kõik Thomasele veelgi lähemal – surma sai poiss, kellega ta polnud kunagi sõnakestki vahetanud. Thomas kuulis kauget metalli kokkupuute häält, mõnd tugevamat kolksu. Seejärel summutasid karjed kõik muu.

      Keegi ei peatunud. Selles oli midagi hirmsat, võib-olla tõesti. Tõenäoliselt. Aga keegi ei peatunud.

      Kui karjed viimaks korisemise saatel vaibusid, kuulis Thomas häälekat kolksatust, kui metallkuul kõvale põrandale kukkus. Ta kuulis seda veeremas, vastu seina põrkamas ja veel pisut edasi veeremas.

      Ta jooksis edasi. Ta ei võtnud hoogugi maha.

      Tema süda peksles; rind valutas sügavatest ragisevatest hingetõmmetest, kui ta meeleheitlikult tolmust õhku sisse ahmis. Thomas kaotas ajataju, tal polnud aimugi, kui kaugele nad olid jõudnud. Aga kui Minho hüüdis, et kõik seisma jääksid, poleks ta osanud tänulikum ollagi. Kurnatus oli viimaks saanud võitu õõvastusest, mida tekitas see miski, mis oli tapnud kaks inimest.

      Ruumikitsikuses kostis hingeldamist ja lehkas halva hingeõhu järele. Frypan oli esimene, kes suutis sõna võtta. „Miks me peatusime?”

      „Sest ma murdsin peaaegu oma jalad ära!” hüüdis Minho vastuseks. „Minu meelest on siin trepp.”

      Thomas tundis elevust, ent surus selle sedamaid alla. Ta oli endale vandunud, et ei looda enam kunagi midagi. Mitte enne, kui see kõik on möödas.

      „Noh, lähme siis üles!” ütles Frypan liigagi rõõmsalt.

      „Arvad?” vastas Minho. „Mida me küll sinuta teeksime, Frypan? Tõsiselt.”

      Thomas kuulis Minho sammude raskeid mütsatusi, kui poiss trepist üles jooksis – need kõlasid heleda plaksatusega, justkui oleksid astmed õhukesest metallist. Vaid mõni sekund ja temaga ühinesid järgmised sammud, kuni peagi järgnesid juba kõik Minhole.

      Kui Thomas jõudis esimese astmeni, komistas ta ja kukkus, lüües põlve vastu järgmist astet. Ta viis käed tasakaalu saamiseks alla – peaaegu purustades oma veekoti – ja ajas end uuesti püsti, jättes mõne astme vahele. Kes teab, millal järgmine metallese võis rünnata, ning lootus või mitte, aga Thomas oli rohkem kui valmis minema kusagile, kus ei valitsenud pilkane pimedus.

      Ülevalt kostis kõlksatus ja valjem mütsatus kui sammud, ent kõlal oli metalli hääl.

      „Õuu!” hüüatas Minho. Sellele järgnesid mõned oiged ja oiatused, välujad põrkamas üksteisega kokku, enne kui jõudsid hoo kinni pidada.

      „Kõik korras?” küsis Newt.

      „Mille … pihta sa läksid?” küsis Thomas tugevasti lõõtsutades.

      Minho häälest kostis ärritust. „Suhkama tipu, vaat mille. Me jõudsime katuseni ja kusagile pole …” Tema mõtted katkesid ja Thomas kuulis, kuidas poiss libistas kätega üle seinte ja lae, otsides midagi. „Oodake! Ma vist leidsin –”

      Vaikne klõpsatus katkestas teda poole pealt ja seejärel näis maailm Thomase ümber leekidesse lahvatavat. Ta karjatas, kattes silmad kätega – pimestav, valus valgus paistis ülevalt nende peale. Ta oli veekoti maha pillanud, ent ei saanud sinna midagi parata. Pärast niivõrd pikka pilkases pimeduses viibimist tundus ootamatu valgus liig – isegi läbi kaitseks silme ette löödud käte. Ereoranž kuma tungis läbi sõrmede ja silmalaugude ning kuumalaine – nagu palav tuul – lõõtsus allapoole.

      Thomas kuulis kõva kriiksatust, millele järgnes kolksatus, ning pimedus võttis uuesti maad. Ettevaatlikult lasi ta kätel rippu vajuda ja kissitas; täpid tantsisklesid silme ees.

      „Suhka küll,” ütles Minho. „Paistab, et leidsime väljapääsu, aga minu meelest on see kuradima päikese peal! Pagan, oli see vast ere. Ja kuum.”

      „Avame lihtsalt prao ja laseme silmadel harjuda,” pakkus Newt. Seejärel kuulis Thomas teda üles Minho juurde ronivat. „Pista see särk sinna vahele. Pange kõik silmad kinni!”

      Thomas tegi, nagu kästud, ja kattis silmad uuesti kätega. Oranž kuma naasis ja harjumine võis alata. Umbes minuti pärast lasi Thomas käed rippu ja avas aeglaselt silmad. Ta pidi kissitama, ikka oli tunne, nagu oleks temale suunatud miljon taskulampi, kuid nüüd oli valgus juba talutav. Veel paar minutit ja kõik oli küll ere, ent silmad harjunud.

      Nüüd nägi ta, et seisis ligikaudu kakskümmend astet allpool kohast, kus Minho ja Newt laeluugi all kössitasid. Kolm säravat joont märkisid ukse ääri, katkedes vaid särgi kohalt, mille nad olid paremasse nurka torganud, et uks lahti püsiks. Kõik nende ümber – seinad, trepp, uks – oli valmistatud hallist metallist. Thomas pöördus tuldud suunas tagasi vaatama ning nägi trepiastmeid, mis kadusid nende taga pimedusse. Nad olid roninud sootuks kõrgemale, kui tundus.

      „Kas keegi jäi pimedaks?” küsis Minho. „Mul on tunne, nagu mu silmamunad oleksid kuumutatud vahukommid.”

      Thomas tundis samamoodi. Tema silmad põletasid ja kipitasid, kiskusid muudkui pisaraisse. Kõik välujad tema ümber hõõrusid silmi.

      „Noh, mis seal väljas on?” küsis keegi.

      Minho kehitas õlgu, piiludes läbi ukse pilu, käsi pooleldi nägemist varjamas. „Ei saa hästi aru. Näen vaid otsatut eredat valgust – võib-olla me oleme tõesti suhka päikese peal. Aga ma ei usu, et seal on inimesi.” Ta vakatas. „Või tölpe.”

      „Lähme siit siis välja,” pakkus Winston; tema seisis Thomasest kaks astet allpool. „Ma parem lasen päikesel end kõrvetada, kui mingisugusel raudkuulil oma pead rünnata. Lähme!”

      „Hea küll, Winston,” vastas Minho. „Võta nüüd rahulikult – ma lihtsalt tahtsin, et meie silmad