Põlenu katsed. James Dashner

tõstis pilgu ja nägi sõpra teise õuna kallal maiustamas. Seejärel, kogudes kusagilt sügavalt sisemusest viimsegi energiaraasu, tõukas ta end küünarnukile ja haaras voodil lebava vilja pihku. Ta tõstis selle suule ja võttis väikese ampsu. Maitse ja mahla plahvatus tema suus oli midagi imelist.

      Oiates ründas ta ka ülejäänud õuna ning oli kõik kuni südameni ära söönud veel enne, kui Minho enda omaga lõpule jõudis – hoolimata edumaast.

      „Võta hoogu maha,” soovitas Minho. „Niimoodi süües oksendad kõik uuesti välja. Siin on veel üks, proovi sellega rahulikumalt võtta.”

      Ta ulatas Thomasele teise õuna ning poiss võttis selle ühegi tänusõnata vastu ja raksas vilja küljest suure ampsu. Närides ja otsustanud, et neelab, enne kui topib suhu järgmise tüki, taipas ta, et tunneb energiat tasapisi kehasse naasvat.

      „See on nii hea,” pomises ta. „See on nii suhkama hea.”

      „Sa kõlad nagu idioot, kui välujate sõnavara kasutad,” vastas Minho, enne kui õunast uue tüki ampsas.

      Thomas ei teinud väljagi. „Kust need välja ilmusid?”

      Minho jättis õuna mälumise hetkeks katki, kuid jätkas siis. „Need leiti ühisruumist. Koos … millegi muuga. Kängid, kes selle leidsid, väidavad kõik, et vaatasid vaid mõni minut varem ja siis polnud seal midagi, aga mul ükskõik.”

      Thomas viis jalad üle voodi ääre ja ajas end istukile. „Mida nad veel leidsid?”

      Minho võttis ampsu ja noogutas ukse poole. „Mine vaata ise.”

      Thomas pööritas silmi ja tõusis aeglaselt püsti. Närune nõrkus polnud kusagile kadunud, justkui oleks tema sisikond välja imetud ning järele jäänud vaid mõned kondid ja kõõlused, mis teda püsti hoiavad. Aga ta ajas end sirgu, tundes juba mõne sekundi pärast, et enesetunne on sootuks parem kui viimasel korral, mil ta tegi pika, elutu retke vannituppa.

      Olles enese arvates tasakaalu saavutanud, kõndis ta ukseni ja sisenes ühisruumi. Vaid kolme päeva eest oli see ruum olnud täis surnukehi – nüüd võis näha kõikjal välujaid, kes tegutsesid suure toiduhunniku kallal, mis oli sinna pealtnäha täiesti suvaliselt paisatud. Puuviljad, köögiviljad, väikesed pakendid.

      Kuid Thomas pani seda vaevu tähele, sest toa kaugemas otsas olev kummaline vaatepilt pälvis kogu ta tähelepanu. Ta pani käe seinale, et end püsti hoida.

      Teise magamistoa ette oli asetatud suur puidust laud.

      Laua taga toolil istus kõhn valges ülikonnas mees, jalad laual ja üksteise peal.

      Mees luges raamatut.

      10. PEATÜKK

      Thomas seisis terve minuti, põrnitsedes laua taga justkui muuseas istuvat ja raamatut lugevat meest. Näis, nagu mees oleks niimoodi seal lugenud päevad läbi, kogu oma elu. Õhukesed mustad juuksed, kammitud üle kahvatu kiilaneva peanupu; pikk nina, kergelt paremale poole kõver; ekslevad pruunid silmad, mis käisid lugedes edasi-tagasi – mees näis ühtaegu rahulik ja närviline.

      Ja valge ülikond. Püksid, särk, lips, jakk. Sokid. Kingad. Kõik valged.

      Mida põrgut?

      Thomas heitis pilgu välujatele, kes mälusid puuvilju ja toppisid toitu suhu kotist, kus näisid olevat pähklid ja seemned. Nad ei paistnud laua taga istuvat meest märkavatki.

      „Kes see on?” küsis Thomas konkreetselt ei kelleltki.

      Üks poistest vaatas üles ja jättis hetkeks mälumise. Seejärel sõi ta suu ruttu tühjaks ja neelatas. „Ta ei räägi meile midagi. Ütles, et peame ootame, kuni ta on valmis.” Poiss kehitas õlgu, justkui see poleks kuigi oluline, ja hammustas kooritud apelsinist järgmise tüki.

      Thomase tähelepanu naasis võõrale. Mees istus endiselt ja luges. Ta pööras krabina saatel lehte, silmad muudkui sõnu jälitamas.

      Hämmelduses ja toidu järele koriseva kõhuga, ei saanud Thomas siiski jätta minemata mehe juurde, et asja lähemalt uurida. Kõige kummalise juures just sellisesse hetke ärgata …

      „Ettevaatust,” hüüdis üks välujatest, ent liiga hilja.

      Vaid kolm meetrit lauast põrkas Thomas vastu nähtamatut seina. Esmalt lõi ta nina ära, vastu midagi, mis tundus olevat külm klaas. Ülejäänud keha jõudis hiljem järele, põrgates vastu nähtamatut seina ja pannes ta tagurpidi koperdama. Thomas tõstis käe automaatselt nina juurde, et seda hõõruda, ja kissitas, et uurida, kuidas ta küll ei märganud klaasist vaheseina.

      Ent ükskõik kui palju ta ka pingutas, midagi polnud näha. Ei kergeimatki helki ega peegeldust, kusagil polnud ühtki plekki. Ta nägi vaid õhku. Ning kogu selle aja jooksul polnud mees vaevunud liigutama ega andnud vähimalgi määral aimu, et ta oleks midagi märganud.

      Thomas lähenes eeldatavale kohale uuesti, seekord aeglasemalt, hoides käsi enda ees. Peagi puutusid need vastu täiesti nähtamatut seina, mis oli tehtud … millest? See tundus nagu klaas – sile, kõva ja käe all jahe. Aga ta ei näinud midagi, mis vihjanuks, et seal on miski.

      Ärritunult liikus Thomas vasemale ja seejärel paremale, kombates nähtamatut, ent kõva seina. See ulatus üle kogu toa, polnud mingitki võimalust laua taga istuvale võõrale läheneda. Lõpuks koputas Thomas seinale, tuues kuuldavale mitu tuhmi mütsatust, ent midagi ei juhtunud. Mõned välujad tema taga, sealhulgas ka Aris, märkisid, et olid seda juba proovinud.

      Kummaliselt riides mees, temast vaid nelja meetri jagu eemal, tõi kuuldavale liialdatud ohke, tõmmates ristatud jalad laualt ja lastes neil põrandale langeda. Ta pani sõrme raamatusse, et järge hoida, ja vaatas Thomast, püüdmata vähimalgi määral oma pahameelt varjata.

      „Mitu korda ma pean sama asja kordama?” sõnas mees, nasaalne hääl lausa täiuslikult sobimas kahvatu naha, õhukeste juuste ja kõhna kehaga. Ja see ülikond. See nõme valge ülikond. Kummalisel kombel ei summutanud barjäär sugugi tema häält. „Meil on ikka veel nelikümmend seitse minutit, enne kui ma võin alustada katsete teise osaga. Palun näidake oma kannatlikkust ja jätke mind rahule. Teile anti see aeg söömiseks ja kosumiseks ja ma soovitan soojalt seda kasutada, noormees. Nüüd, kui te pahaks ei pane …”

      Ootamata vastust, istus ta uuesti toolile ja pani jalad üles lauale. Seejärel, avanud raamatu märgitud kohas, naasis ta lugemise juurde.

      Thomas oli tõesõna keeletu. Ta pöördus mehest ja lauast eemale ning toetus nähtamatule seinale, kõva pind vastu selga surumas. Mis just juhtus? Kindlasti magas ta veel ja nägi und. Mingil põhjusel näis pelgalt mõte sellest nälga suurendavat ning ta heitis igatseva pilgu toiduhunnikule. Seejärel märkas ta magamistoa uksel Minhot, kes toetus piidale, käed rinnal risti.

      Thomas näitas pöidlaga üle õla ja kergitas kulme.

      „Kohtusid meie uue sõbraga?” vastas Minho, näole siginemas irve. „On alles tegelane, see tüüp. Peaksin endale ka ühe sellise suhkama ülikonna muretsema. Peen värk.”

      „Kas ma olen ärkvel?” küsis Thomas.

      „Oled küll. Nüüd söö – sa näed hirmus välja. Pea sama hull nagu Rottmees seal ninapidi raamatus.”

      Thomast üllatas, kui kiiresti ta suutis heita peast kummalise tüübi valges ülikonnas, kes oli ilmunud justkui eikusagilt, ja nähtamatu seina. Taas see tuimus, mis oli juba niivõrd tuttav. Pärast algset ehmatust polnud ses enam midagi imelikku. Kõigega võis harjuda. Järjekordne õun. Apelsin. Pakitäis pähklisegu, seejärel rosinatega müslibatoon. Tema keha janunes vee järele, aga ta ei suutnud end veel liikuma sundida.

      „Pead rahulikumalt võtma,” ütles Minho tema selja taga. „Kängid oksendavad siin kõik kohad täis, sest sõid liiga palju. Sellest nüüd arvatavasti aitab, kutt.”

      Thomas seisis ja nautis täiskõhutunnet. Ta ei igatsenud sugugi närivat elukat, kes oli nii kaua tema sisemuses elanud. Ta teadis, et Minhol oli õigus – ta pidi võtma rahulikult. Ta noogutas sõbrale ja astus siis temast