.

tõmbas Newti särgikaeluse eemale ja kummardus lugema tema nahale kirjutatud sõnu. „Sina oled subjekt A5 ja nad nimetavad sind liimiks.”

      Newt heitis talle jahmunud pilgu. „Liimiks?”

      Thomas laskis tal särgist lahti ja astus sammu tagasi. „Jep. Arvatavasti selle pärast, et sina oled liim, mis meid koos hoiab. Ma ei tea. Loe minu oma.”

      „Lugesin juba …”

      Thomas märkas, et Newti näole oli siginenud veider ilme – kõhklus. Või hirm. Justkui ta ei tahaks Thomasele öelda, mis tema tätoveeringul seisab. „Noh?”

      „Sina oled subjekt A2,” vastas Newt. Seejärel lõi ta pilgu maha.

      „Ja?” ei andnud Thomas järele.

      Newt kõhkles ja vastas siis, ilma et oleks talle otsa vaadanud. „Sind ei nimetata kuidagi. Seal on lihtsalt kirjas … tappa rühma B poolt.”

      7. PEATÜKK

      Thomasel ei jäänud õieti aegagi, et Newti sõnu seedida. Ta üritas otsustada, kas ta on pigem segaduses või hirmul, kui korraga kostis kõikjalt kõlinat. Thomas viis instinktiivselt käed kõrvadele ja vaatas teiste poole.

      Ta märkas nende nägudel hämmeldunud äratundmist ja siis jõudis talle kohale. See oli sama heli, mida ta oli kuulnud labürindis enne seda, kui Teresa karbiga üles saadeti. See oli ainus kord, kui ta seda oli kuulnud, ja väikese ruumi piires kõlas heli teistmoodi – tugevamalt, lõputu kajana. Kuid ta oli üsnagi kindel, et see oli sama hääl. Alarm, mida Glade’is kasutati, teatamaks, et saabub uustulnuk.

      Ja hääl ei lakanud. Thomas tundis juba, kuidas silme taga võtab koha sisse peavalu.

      Välujad tormasid toas ringi ja põrnitsesid seinu ja lage, justkui üritaksid heli algallikat välja selgitada. Mõned istusid voodil, käed kõrvadele surutud. Thomas üritas samuti välja selgitada, kust heli tuleb, ent näha polnud midagi. Ei kõlareid, ei kütte- või konditsioneeriavasid seintes, ei midagi. Lihtsalt heli, mis näis kostvat korraga kõikjalt.

      Newt haaras Thomasel käsivarrest ja karjus talle kõrva. „See on paganama uustulnuka alarm!”

      „Ma tean!”

      „Miks see heliseb?”

      Thomas kehitas õlgu, lootes, et nägu ei reeda tema pahameelt. Kuidas pidi tema teadma, mis toimus?

      Minho ja Aris olid vannitoast välja tulnud ja hõõrusid mõlemad hajameelselt oma kukalt, otsides toast vastuseid. Neil ei läinud kaua, mõistmaks, et teistel on sarnased tätoveeringud. Frypan oli astunud ühisruumi viiva ukse juurde ja kavatses puudutada peopesaga kohta, kus link enne asus.

      „Oota!” hüüatas Thomas, usaldades sisetunnet. Ta jooksis Frypani juurde ja tundis Newti enesele järgnemas.

      „Miks?” küsis Frypan, käsi vaid mõne sentimeetri uksest eemal.

      „Ma ei tea,” vastas Thomas, teadmata, kas teda üle heli üldse kuuldagi on. „See on alarm. Võib-olla toimub midagi väga halba.”

      „Jah!” hüüdis Frypan vastuseks. „Ja võib-olla peaksime siit jalga laskma!”

      Ootamata Thomase vastust, tõukas ta ust. Kui see ei liikunud, lükkas ta veelgi tugevamalt. Kui uks ikkagi ei nihkunud, rammis ta seda kogu oma keharaskusega, õlg ees.

      Ei midagi. Uks oli nii kõvasti lukus, nagu oleks kinni müüritud.

      „Sa lõhkusid selle suhkama lingi ära!” karjus Frypan ja lajatas peopesaga vastu ust.

      Thomas ei tahtnud enam karjuda; ta oli väsinud ja tundis kurgus valu. Ta pööras ringi ja toetas selja vastu seina, ristates rinnal käed. Enamik välujaid näisid sama kurnatud kui Thomaski – väsinud otsimast vastuseid või väljapääsu. Kõik istusid vooditel või seisid niisama, näol tuim ilme.

      Pigem meeleheitest kui millestki muust, hüüdis Thomas taas mõttejõul Teresat. Ja siis veel mitu korda. Kuid tüdruk ei vastanud ja lärmi arvestades ei teadnud Thomas, kas ta oleks suutnud piisavalt keskenduda, et teda kuulda. Ta tundis endiselt tüdruku puudumist – nagu ärkaks ühel hommikul ilma hammasteta. Selleks ei peaks peegli juurde jooksma, et taibata nende puudumist.

      Siis jäi alarm vait.

      Mitte kunagi varem polnud tundunud, et vaikusel on samuti hääl. Nagu sumisev mesilastaru võttis see toas äkitselt maad, nii et Thomas pidi näpuga mõlemas kõrvas urgitsema. Iga hingetõmme, iga ohe ruumis oli nagu plahvatus võrreldes kummalise vaikusega.

      Newt oli esimene, kes sõna võttis. „Ärge öelge, et me saame paganama uustulnukaid.”

      „Kus selles suhkas kohas üldse karp on?” pomises Minho sarkastiliselt.

      Vaevukuuldav kriiksatus viis Thomase pilgu sedamaid ühisruumi viivale uksele. See oli mitme sentimeetri jagu lahti, pimeduseriba irvakil kohta märkimas. Keegi oli teisel pool tuled ära kustutanud. Frypan taganes sammu.

      „Arvatavasti tahavad nad, et me nüüd välja läheksime,” ütles Minho.

      „Äkki lähed siis esimesena?” pakkus Frypan.

      Minho oli juba hakanud liikuma. „Pole probleemi. Võib-olla saame uue väikese kängi, keda narrida ja tagant kehutada, kui meil igav hakkab.” Ta jõudis ukseni, kuid peatus siis ja heitis Thomasele pilgu. Tema häälde sigines üllatav malbus. „Meile kuluks keegi Chucki-sugune ära.”

      Thomas teadis, et ei peaks sellest ärrituma. Minho üritas – omal kummalisel moel – näidata, et igatseb Chucki sama palju kui kõik teisedki. Ent sõbra meelde tuletamine niivõrd veidral hetkel ajas Thomase vihaseks. Sisetunne käskis tal sellest mitte välja teha – tal oli toimuvaga niigi raske leppida. Ta pidi tunded mõneks ajaks kõrvale jätma ja lihtsalt edasi minema. Sammhaaval. Kõigest sotti saama.

      „Jep,” ütles Thomas viimaks. „Kas sa lähed sisse või tahad, et läheksin ise esimesena?”

      „Mida su tätoveering ütles?” vastas Minho kiiresti, eirates Thomase küsimust.

      „Vahet pole. Lähme.”

      Minho noogutas, ilma et oleks ikka veel talle silma vaadanud. Sejärel ta naeratas ja see miski, mis teda ka vaevanud oli, näis haihtuvat, asenduvat tema tavapärase muretu suhtumisega. „Hästi. Kui mõni zombi hakkab mu jalga närima, päästa mind.”

      „Diil.” Thomas tahtis, et Minho kiirustaks ja asuks asja kallale. Ta teadis, et nad olid oma naeruväärse teekonna järgmise suure muudatuse lävel, ega tahtnud enam kauem viivitada.

      Minho lükkas ukse pärani. Pimeduseriba laienes, paljastades ühisruumi, mis oli nüüd sama pime kui siis, mil nad esimest korda poiste magasmitoast lahkusid. Minho astus üle ukseläve ja Thomas järgnes talle.

      „Oota siin,” sosistas Minho. „Pole vaja hakata laipadega jälle põrkeautosid mängima. Las ma otsin lülitid enne üles.”

      „Miks tuled ära kustutati?” küsis Thomas. „Tähendab, kes need ära kustutas?”

      Minho vaatas tagasi tema poole. Arise toa kuma levis poisi näole, valgustades sinna joonistunud irvet. „Miks sa üldse vaevud küsima, kutt? Miski pole ega hakkagi loogiline olema. Nüüd aga suu kinni ja oota.”

      Minho kadus õige pea pimedusse. Thomas kuulis tema pehmeid samme vaibal ja suhisevat häält, kui poiss kõndides käega üle seina lohistas.

      „Siin need ongi!” hüüdis ta kohast, mis tundus Thomasele enam-vähem õige.

      Kostsid klõpsatused ja seejärel lõid tuled toas põlema. Murdosa hetkeks ei taibanud Thomas, mis oli ruumis teisiti. Kuid siis sai ta aru ja justkui oleks see ka tema ülejäänud meeled äratanud, tundis ta, et laipade kohutav mädanemise lehk oli kadunud.

      Ja nüüd ta teadis, miks.

      Surnukehi polnud enam, samuti nagu ühtki märki, et need üleüldse seal kunagi olnud oleksid.

      8. PEATÜKK

      Möödus