Põlenu katsed. James Dashner

mehele, kes laua taga istus. Tema jalad olid endiselt üles tõstetud ja silmad ruttasid üle raamatu lehekülgede. Thomas tundis energiat ja jõudu aeglaselt ja mõnuga enesesse naasvat.

      Uus poiss Aris oli heitnud talle vannitoas kummalise pilgu, justkui tahaks temaga mõttes rääkida, aga ei julge. Thomas ei teinud temast välja, vaid kõndis hoopis kähku kraanikausi juurde ja lõnksas alla nii palju vett, kui täis kõhu peale vähegi mahtus. Selleks ajaks, kui ta oli lõpetanud ja pühkis varrukaga suud, oli Aris lahkunud. Nüüd istus poiss seina ääres ja põrnitses põrandat. Thomas tundis talle kaasa – ükskõik kui hullus olukorras välujad ka olid, Aris oli hullemas. Eriti kuna ta oli olnud lähedane tapetud tüdrukuga nagu Thomas Teresagagi.

      Minho oli esimene, kes vaikuse katkestas. „Minu meelest oleme kõik samasugused hullud nagu need … kuidas nad ennast nimetavadki? Tölbid. Tölbid akende taga. Istume siin ja ootame Rottmehe juttu, nagu see oleks täiesti normaalne. Nagu käiksime mingis koolis. Nii palju võin teile öelda – kui tal oleks meile midagi head rääkida, siis ei vajaks ta mingit nõmedat võluseina, et end meie eest kaitsta, või mis?”

      „Pea suu ja kuula,” sõnas Newt. „Võib-olla saab kõik läbi.”

      „Jah, kindlasti,” lausus Minho. „Ja Frypan hakkab lapsi vorpima, Winston vabaneb oma rõvedast aknest ja Thomas naeratab kordki elus.”

      Thomas pöördus Minho poole ja teeskles liialdatud naeratust. „Näed, oled nüüd rahul?”

      „Kutt,” vastas poiss. „Sa oled üks inetu känk.”

      „Kui sa nii arvad.”

      „Pistke oma paganama mulgud kinni,” sosistas Newt. „Aeg on vist käes.”

      Thomas nägi, et võõras – Rottmees, nagu Minho teda nii hellitavalt kutsus – oli pannud jalad põrandale ja raamatu lauale. Ta lükkas tooli tagasi, et ühele sahtlile paremini ligi pääseda, tõmbas selle lahti ja sobras asjades, mida Thomas ei näinud. Viimaks tõmbas ta välja paksu kausta, mis täis korratuid pabereid, mitmed neist kortsus ja kummaliste nurkade all kokku murtud.

      „Ah, siin see ongi,” ütles Rottmees ninahäälel, asetas kausta lauale, avas selle ja silmitses poisse enda ees. „Tänan, et kogunesite niivõrd korralikult, et saaksin teile kõneleda sellest, mida … mulle on antud ülesandeks teile rääkida. Palun kuulake hoolega.”

      „Miks sul seda seina on vaja!” hüüdis Minho.

      Newt sirutas käe ümber Thomase ja lajatas Minhole käsivarre pihta. „Vakka!”

      Rottmees jätkas, justkui poleks hüüet kuulnudki. „Olete siin, sest teil on kõigest hoolimata ebaloomulik elutahe, lisaks … muudele põhjustele. Glade’i saadeti elama umbes kuuskümmend inimest. Noh, vähemalt teie Glade’i. Ülejäänud kuuskümmend oli B-rühmas, aga nemad jätame praegu kõrvale.”

      Mehe pilk eksles Arisele ja uuris siis aeglaselt teisi. Thomas ei teadnud, kas keegi teine pani seda tähele, ent tal polnud kahtlustki, et selles kiires pilgus võis olla tuttavlikkust. Mida see tähendas?

      „Kõigist neist jäi ellu vaid käputäis, et täna siin olla. Ma eeldan, et olete sellest juba praeguseks sotti saanud, kuid palju, mis teiega juhtub, on vaid selleks, et hinnata ja analüüsida teie reaktsioone. Ja ometi pole see tegelikult niivõrd katse, kui … plaani loomine. Lõpuala stimuleerimine ja vastavate mustrite kogumine. Nende kokkupanemine, et jõuda suurima läbimurdeni teaduse ja meditsiini ajaloos. Neid olukordi, mida teile ette antakse, nimetatakse muutujateks ja viimne kui üks neist on hoolega läbi mõeldud. Selgitan peagi rohkem. Ja kuigi ma ei saa teile praegu kõike ära rääkida, on tähtis, et teaksite üht: nendel katsetel, mida läbite, on väga oluline eesmärk. Kui te ka edaspidi muutujatele hästi reageerite ja ellu jääte, saate tänutäheks teadmise, et olete mänginud tähtsat rolli inimrassi päästmisel. Ja muidugi ka iseenda.”

      Rottmees vaikis hetkeks, nähtavasti selleks, et suuremat mõju avaldada. Thomas heitis Minhole pilgu ja kergitas kulme.

      „See kutt on peast suhka,” sosistas Minho. „Kuidas saaks labürindist põgenemine päästa inimrassi?”

      „Mina esindan rühmitust nimega MOOLOK,” jätkas Rottmees. „Ma tean, et see kõlab halvaendeliselt, aga see nimetus tähendab järgmist: Maailm On Otsas – Lõpuala Osakonna Katse. Selles pole midagi halba, kuigi võite vastupidi arvata. Eksisteerime vaid ühel ja ainsal eesmärgil – et maailm katastroofist päästa. Teie siin ruumis olete oluline osa meie plaanidest. Meil on vahendeid, mida keegi pole veel üheski tsivilisatsioonis tunda saanud. Pea piiramatu raha, piiramatu inimressurss ja tehnoloogia, mis arenenud kaugemale ka kõige nutikama inimese tahtmistest ja soovidest. Katseid läbides näete tõestusi tehnoloogiast ja vahenditest selle taga ja olete osa neist. Kui ma teile praegu üldse midagi öelda võin, siis seda, et ärge mitte kunagi uskuge, mida näete. Või vähemalt seda, mida arvate end nägevat. Selle pärast tegimegi demonstratsiooni rippuvate laipade ja kinnimüüritud akendega. Ütlen vaid seda, et mõnikord on nähtu tõeline ja mõnikord on tõeline see, mida te ei näe. Me saame teie ajude ja närvilõpmetega manipuleerida. Ma tean, et see kõlab ehk pisut hirmutavalt ja ajab teid segadusse.”

      Thomase arvates poleks mees saanud seda leebemalt öeldagi.

      Ja sõna lõpuala tuksles tal muudkui peas. Tema vähesed juhuslikud mälestused ei andnud päris täpset pilti, millega tegu, ent ta oli näinud seda esimest korda labürindis, metallsildil, kus olid lahti kirjutatud sõnad, mis moodustasid lühendi MOOLOK.

      Mees silmitses aeglaselt igat välujat. Tema ülahuul läikis higist. „Labürint oli osa katsest. Kõigi teile ette antud muutujate eesmärk oli koguda lõpuala mustreid. Teie põgenemine oli osa katsest. Võitlus painajatega. Chucki-nimelise poisi mõrv. Korraldatud päästmine ja sellele järgnenud bussireis. Kõik. See oli osa katsest.”

      Thomase rinnus tõusis Chucki nime kuuldes viha. Ta oli tõusnud pooleldi püsti, enne kui ise arugi sai; Newt tõmbas ta tagasi põrandale.

      Sellest justkui kannustatud, tõusis Rottmees kähku toolilt püsti, saates selle enda taha, vastu seina. Seejärel asetas ta käed lauale ja kummardus välujatele lähemale.

      „See kõik on olnud osa katsest, kas mõistate? Esimene osa, kui täpsem olla. Ja meil on endiselt ohtlikult vähe vajalikke andmeid. Nii et me pidime panuseid tõstma ja nüüd on käes aeg teiseks osaks. On aeg, et olud muutuksid keeruliseks.”

      11. PEATÜKK

      Ruumi sigines vaikus. Thomas teadis, et peaks olema endast väljas absurdsest suhtumisest, justkui siiani oleks kõik nende jaoks lihtne olnud. See mõte oleks pidanud teda hirmutama. Rääkimata jutust, et nende ajudega manipuleeritakse. Ent selle asemel tundis ta hoopis niivõrd suurt huvi, mida mees neile veel räägib, et tema sõnad olid vaid põgusalt Thomase peast läbi rännanud.

      Rottmees ootas terve igaviku ja maandus siis aeglaselt toolile, lohistades seda ettepoole, et uuesti laua taha istuda. „Võite arvata või teile võib tunduda, et me testime vaid teie suutlikkust ellu jääda. Pealtnäha võib labürindikatsest tõesti seesugune ekslik arvamus tekkida. Aga ma kinnitan teile – asi pole ainult ellujäämises ja elutahtes. See on vaid osa katsest. Suuremat pilti mõistate alles päris lõpus. Päikeseplahvatused on maailma räsinud. Lisaks sellele on põhjustanud inimestele kannatusi haigus, mida inimkond pole varem tunda saanud – seda nimetatakse lahvatuseks. Esimest korda teevad kõikide rahvaste valitsused – need, kes on ellu jäänud – koostööd. Nad on ühendanud jõud, et luua MOOLOK – rühmitus, kelle eesmärgiks on võidelda selle maailma uute probleemidega. Teie olete suur osa sellest võitlusest. Ja teil on igati põhjust meiega töötada, sest, kurb küll öelda, aga te kõik olete juba nakatunud.”

      Ta tõstis kärmelt käed, vaigistamaks tema sõnadest tõusnud müra. „Tšš, tšš! Muretsemiseks pole põhjust – lahvatuse kulg ja sümptomite avaldumine võtab aega. Aga nende katsete lõpuks on teie preemiaks ravim, nii et te ei näe ealeski … kurnavaid kõrvalmõjusid. Mitte kuigi paljud ei saa endale ravimit lubada, kas teate.”

      Thomase käsi tõusis iseenesest