Põlenu katsed. James Dashner

arvan sama. Midagi selle kalju sarnast labürindis. Ainult et see on lapik ja sa satud sellega kusagile. Lapatus.”

      „Sa oled suhkalt nutikas.”

      Newt astus sel hetkel sisse. „Kelle eest te kaks end peidate?”

      Minho pani käe Thomase õlale ja patsutas seda. „Me ei peida. Thomas kurdab lihtsalt oma rasket elu ja unistab, et saaks tagasi emme juurde.”

      „Tommy,” sõnas Newt ning talle ei paistnud see nalja tegevat, „sa läbisid muutumise, said osa mälestusi tagasi. Kui palju sa mäletad?”

      Thomas oli sellele palju mõelnud. Suurem osa mälestustest, mis meenusid pärast painajalt torgata saamist, olid nüüd udused. „Ma ei tea. Ma ei suuda kujutleda välismaailma või seda, kuidas oli olla seotud inimestega, kellel aitasin labürinti välja mõelda. Enamik mälestusi on kas uuesti hägused või kustunud. Ma olen ka mõnda imelikku unenägu näinud, aga ei midagi, millest oleks abi.”

      Seejärel rääkisid nad sellest, mida olid kuulnud kummaliselt külaliselt. Päikeseplahvatustest, haigusest ja sellest, kui erinev võib kõik tunduda nüüd, mil nad teavad, et neid testitakse ja pannakse proovile. Paljustki, millele polnud veel vastuseid – ning mida varjutas sõnatu hirm viiruse ees, millega nad väidetavalt nakatati. Viimaks võttis maad vaikus.

      „Noh, meil on paljugi, millest sotti saada,” ütles Newt. „Ja mul on vaja abi, et see paganama toit enne homset kusagile ei haihtuks. Miski ütleb mulle, et meil on seda vaja.”

      Thomas polnud sellele isegi mõelnud. „Sul on õigus. Kas inimesed õgivad ikka veel?”

      Newt raputas pead. „Ei, Frypan haaras ohjad enda kätte. Selle kängi jaoks on toit püha – minu meelest oli tal hea meel, et ta saab jälle millegi puhul tähtis nina olla. Aga ma kardan, et rahval võib tekkida paanika ja nad üritavad ikkagi kõik nahka pista.”

      „Oh, ole nüüd,” sõnas Minho. „Meie jõudsime nii kaugele põhjusega. Kõik idioodid on nüüdseks surnud.” Ta heitis silmanurgast pilgu Thomasele, justkui pelgaks, et poisile jäi mulje, nagu ta oleks Chucki sinna hulka arvanud. Ja võib-olla ka Teresa.

      „Võib-olla,” vastas Newt. „Loodame. Igatahes, ma mõtlesin, et peaksime organiseeruma, kõik uuesti jonksu ajama. Käituma nagu paganama Glade’is. Viimased päevad on olnud viletsad, kõik muudkui vigisevad ja oigavad, ei mingit struktuuri ega plaani. See ajab mind hulluks.”

      „Mida sa meist siis tahad?” küsis Minho. „Et võtaksime rivvi ja teeksime kätekõverdusi? Me oleme nõmedas kolmetoalises vanglas lõksus.”

      Newt rehmas käega läbi õhu, justkui Minho sõnad ei tähendaks midagi. „Mida iganes. Ma lihtsalt räägin, et homsest on kõik ilmselgelt teisiti ja me peaksime selleks valmis olema.”

      Jutust hoolimata näis Thomasele, et Newtil ei õnnestu oma mõtet edasi anda.

      „Mida sa öelda tahad?”

      Newt vaikis, vaadates Thomast ja seejärel Minhot. „Meil peab homse saabudes olema kindel juht. Ei tohi jääda kahtlustki, kes see on.”

      „See on kõige nõmedam ja suhkam asi, mida sa oled eales öelnud,” sõnas Minho. „Sina oled juht ja sa tead seda. Me kõik teame.”

      Newt raputas kindlameelselt pead. „Kas nälg paneb juba neid paganama tätoveeringuid unustama? Kas need on sinu arvates ainult kaunistused?”

      „Oh, ole nüüd!” nähvas Minho. „Kas sa tõesti arvad, et see tähendab midagi? Nad lihtsalt mängivad meie mõistusega!”

      Vastamise asemel astus Newt Minho juurde ja tõmbas tema särgi eemale, et tätoveeringut näidata. Thomas ei vaadanud – tal oli meeles. Tätoveering oli märkinud juhiks Minho.

      Minho raputas Newti käe eemale ja asus oma tavapäraseid sarkastilisi märkusi pilduma, ent Thomas oli juba mõtetes mujal, südamerütm tõusnud kiirete valusate tukseteni. Ta suutis mõelda vaid sellele, mis tema enda kaelale tätoveeritud.

      Et ta tuleb tappa.

      13. PEATÜKK

      Thomasele tundus kell üsna palju ja ta teadis, et nad peavad öösel magama, et hommikuks valmis olla. Nii veetsid nad välujatega ülejäänud õhtu, valmistades voodilinadest pakke, millega vedada toitu ja lisariideid, mis kappidest nähtavale ilmusid. Osa toitu oli saadetud kilekottides, mis täideti nüüd veega ja seoti kardinatest rebitud ribadega kinni. Keegi ei oodanudki, et need kaua lekkimata vastu peavad, ent kellelgi ei tulnud midagi paremat pähe.

      Newt oli viimaks Minhot veennud juhiks hakkama. Thomas teadis sama hästi kui kõik teisedki, et neil oli vaja kedagi etteotsa, ning tundis kergendust, kui Minho vastumeelselt nõustus.

      Umbes üheksa paiku leidis Thomas end voodist jälle ülemise nari põhja põrnitsemas. Tuba oli kummaliselt vaikne, kuigi ta teadis, et keegi polnud veel uinunud. Hirm hoidis neid sama tugevasti haardes nagu tedagi. Nad olid elanud üle labürindi ühes selle õudustega. Nad nägid lähedalt, milleks MOOLOK oli võimeline. Kui Rottmees rääkis õigust ja kõik toimus mõne suurema eesmärgi nimel, siis olid need inimesed sundinud Gallyt Chucki tapma, tulistanud lähedalt üht naisterahvast, palganud inimesi, kes välujad päästaks, ainult selleks, et nad hiljem vagaseks teha … nimekiri oli lõputu.

      Ja nad olid nakatanud välujad hirmsa haigusega, kasutades ravimit söödana, et neid jätkama meelitada. Kes teab, mis on tõde ja mis vale. Pealegi näis kõik viitavat sellele, et Thomas oli millegi pärast välja valitud. See mõte kurvastas teda – Chuck oli olnud see, kes oma elu kaotas. Teresa oli kadunud. Aga nad mõlemad temalt ära võtta …

      Thomasele tundus, et ta elu on must auk. Tal polnud aimugi, kuidas leida tahtejõudu, et hommikul jätkata. Et pista rinda ükskõik millega, mida MOOLOK neile oli välja mõelnud. Aga ta ei kavatsenudki alla anda – ja mitte ainult ravimi nimel. Ta ei anna eales alla, eriti veel nüüd. Mitte pärast seda, mida nad olid temale ja ta sõpradele teinud. Kui ainus võimalus kätte maksta oli kõik katsed läbi teha, jääda ellu, siis olgu nii.

      Olgu nii.

      Kättemaksumõtetest omamoodi haiglaslikul ja veidral moel lohutatud, jäi ta viimaks magama.

      Kõik välujad olid pannud digitaalsel käekellal äratuse kella viieks hommikul. Thomas ärkas ammu enne seda ega saanud enam und. Kui tuba täitus viimaks piiksatustega, ajas ta jalad üle voodiääre ja hõõrus silmi. Keegi pani tule põlema ja kõik lõi valgeks. Kissitades tõusis Thomas püsti ja suundus duši alla. Kes teab, kui kaua läheb, enne kui ta ennast uuesti kasida saab.

      Kümme minutit enne Rottmehe määratud aega istusid kõik välujad ootusärevalt, enamikul käes kilekotitäis vett, linadest pakid kõrval. Thomas, nagu teisedki, oli otsustanud, et kannab vett käes, et see ei lekiks. Nähtamatu sein oli ööga uuesti ühisruumi keskele ilmunud, täiesti läbitungimatu, ning välujad võtsid koha sisse poiste magamistoa poolel, vaadates sinna, kuhu valges ülikonnas veidriku sõnul pidi ilmuma lapatus.

      Aris istus Thomase kõrval ja rääkis esimest korda peale seda, kui … noh, Thomas ei suutnud meenutadagi, millal ta oli viimati poisi häält kuulnud.

      „Kas sa arvasid, et oled hull?” küsis uus poiss. „Kui teda esimest korda oma peas kuulsid?”

      Thomas silmitses teda ja vaikis. Mingil põhjusel polnud ta seni tahtnud Arisega rääkida. Aga korraga kadus see tunne täielikult. Polnud Arise süü, et Teresa ära kadus. „Jep. Aga kui see muudkui juhtus, sain üle – hakkasin ainult muretsema selle pärast, et teised võivad mind hulluks pidada. Nii et me ei rääkinud sellest kellelegi päris pikka aega.”

      „See oli minu jaoks imelik,” vastas Aris. Ta näis olevat sügavalt mõttesse vajunud, pilk põrandal. „Ma olin paar päeva koomas ja kui üles ärkasin, tundus Racheliga mõttes rääkimine maailma loogilisima tegevusena. Kui ta poleks mind sisse lubanud ja vastanud, oleksin üsnagi kindlalt aru kaotanud. Teised tüdrukud vihkasid mind – mõned tahtsid mind isegi tappa. Rachel oli ainus, kes …”

      Tema mõtted liikusid mujale ja Minho