Saladuslik tsaar. Maniakkide Tänav

Teisisõnu – sandid. Tegelikult nad ei suudaks maailmalõppu üle elada. Nad ei suuda ka ilma maailmalõputa normaalselt elada. Nad olid nurkaaetud rottide nurisünnitis. Või ei, mitte rottide, rotid olid hukkuvalt planeedilt juba põgenenud. Mahajäänud olid kasvanud hundikarjaks – kiskjatõuks, kes oli valmis vahendeid valimata leidma mooduse ellujäämiseks. Ainus, kes oli juba lootusetult alla andnud, oli Villu. Vana klammerdus ainult oma teleskoobi külge ja elas elu, milleks tal kunagi võimalust ei tule.

      «Kuu pole millegi poolest vähem planeet kui Maa. Ta on ainult natukene väiksem kui Merkuur ning Merkuuri ei taha keegi planeetide seast välja heita. Kui ma ütleks, et läheme elama Merkuurile, siis keegi ei vaidleks.»

      «Ega suurus või planeediks nimetamine asja ei paranda. Kuu peal ei ole normaalset atmosfääri. Pole vett, pole midagi, kõrb. Ilma Maata surevad ka nemad. Läheb lihtsalt veidi kauem aega.»

      «Ei sure seal keegi. Atmosfääri ei ole, see on õige. Vee suhtes sa eksid. Vett on kuu peal nii, et tapab. Ja mis mõttes, et kuu peal pole midagi – kõrb? Atmosfääri ja taimi seal jah ei ole, aga kõike muud on see-eest külluses. Sellest kõigest muust saabki endale elamisväärse elu püsti panna. Küll tulevad ka atmosfäär ja taimed. Teadmisi ja viitsimist on vaid vaja.»

      «Ja pääsu kosmosesse,» nähvas Ristjan vihaselt. «Meie sinna igatahes ei pääse!»

      «Nojah.»

      Villu jäi vait. Ohkas ja hakkas taas läbi oma virtuaalteleskoobi kuud uurima. Taat oli proovinud ka poissi harrastusastronoomiks värvata, kuid Ristjanit kosmos ei huvitanud. Ta vihkas kosmost. Kosmos seostus tal vaid suletuse ja surmaga.

      «Sa ainult vaata, kuidas nad seal siblivad ja askeldavad.»

      «Jää vait!» röögatas Ristjan. «Midagi ma ei vaata! Jah, usun, siblivad, sest neil on mingisugustki lootust! Meil ei ole midagi!»

      Poiss pööras pea ära, upitas endale virtuaalkiivri pähe ja sukeldus võrku. Kõik ujus silme ees, pisarad tuhmistasid nägemist. Ta lebas voolikutesse aheldatuna voodis. Selles õnnetus kehas töötas vaid üks asi – pea. Selle abil tuhlas ta igavatel tundidel instituudi infosüsteemides. Salaja, muidugi mõista. Siin olid kõik andmed salajased, seega tuli neid ka salaja lugeda. Tal oli oma haiguslugu peas. Ta ei saa mitte kunagi terveks. Ja isegi see mitte kunagi oli lühike aeg – Tooni on kohal mõne kuu pärast.

      Nähtavasti oli Ristjani vihapurse lõpuks ka läbi Villu ignorantsuse tunginud. Taat nahkerdas kohmetult ja lükkas oma teleskoobi-kiivri eemale.

      «Kehv tuju?»

      Noormees pööras pead. Vana mees, kortsus nagu tühi põis. Isegi pealagi oli kortsuline, üksikud hallid salgud plekilisel kiilaspeal turris. Ristjanist vanem, niisamuti nagu kõigist teistest katsealustest. Tema oli vabatahtlik. Üldse esimene nendetaoline. Tema asutas selle instituudi ja rahastas seda. Eksmiljardär. Riskides ajas ta kunagi raha kokku ja ennast inimkatseks andes läks ta samuti riski peale. Ilmselt oli ta juba siis veidi peast soe. Nüüd juhtisid asutust tema lapsed ja katse tulemusena koost lagunev vanamees lükati keldrisse jalust ära. Villut olid valgekitlimehed proovinud normaalsest inimesest uueks üliinimeseks ümber konvertida. Ei õnnestunud. Ristjan ja teised olid teise põlvkonna katseklaasilapsed, neid prooviti nullist uuteks luua. Edu polnud samuti mainimisväärne. Arukad, kuid iseseisvaks eluks võimetud. Katsed aga jätkusid, sest instituut püsis ja õilmitses. Millised olid Ristjanist veel uuemad ebardid ja mis suunas uuringuid läbi viidi, polnud poisile selge. Neile andmetele ei saanud Ristjani pea ligi. Turvamüür oli liiga tihe.

      «Surijale kohane,» vastas poiss.

      Vanamees turtsatas oma voolikuhunniku alt.

      «Õige tunne. Terve meie planeet on üks hiiglaslik kalmistu – ühel hetkel surevad siin kõik vennalikult ühe matsuga.»

      Vanamees püüdis ennast ägisedes istukile ajada, kuid ei suutnud. Ta jäi iga päevaga viletsamaks. Mõnikord ei rääkinud taat päevade kaupa. Ristjan ei saanudki aru, kas ta langes sellal koomasse või viibis sügaval virtuaalis. Jälgimismasinad piiksuma ei hakanud, järelikult midagi eluohtlikku ei olnud. Aeg-ajalt käis biorobotist hooldusõde teda seiramas.

      «Aga mina ei virise,» jätkas vanamees, endal ilanire suunurgast jooksmas. «Viimase paari kuu jooksul olen suures osas suutnud leida rahu iseenda ja oma eluga. Mul on eesmärk, järelikult elan.»

      «Mis eesmärk sul siis on?»

      «Kuu!»

      «Kuu? Noh, palju õnne siis kuu-uurija, mul eesmärki ei ole, järelikult ei ela.»

      «Elad ikka.»

      «Ei ela.»

      «Kindel?»

      «Kindel.»

      «Said kuskilt haigusloole näpud taha?»

      «Seda samuti, aga lugesin ka viimaseid uudiseid.»

      «Aaa, nojah,Tooni.»

      Villu matsutas oma hõredate hammastega suud.

      «Mnjaa… mis sa oskad kosta… Siiski – keegi ei sure enne, kui ta sureb. Surma pärast pole mõtet muretseda enne selle reaalset juhtumist.»

      Vanamees avastas, et rinnaesine on niiske, leidis põhjust otsides suunurgast ilanire ning pühkis selle ära.

      «Elu on elamiseks.»

      Ristjan pöördus temast ära.

      «Milliseks elamiseks? kas see on siin elu? Niikuinii oleme ju kõik juba sama hästi kui surnud.»

      Ta pani virtuaalkiivri pähe ja sukeldus oma lemmikmängu. Kuskilt kaugelt kostis Villu nõrk hääl.

      «No vajuta siis eutanaasianuppu. Ei vajuta? Ju siis ikka ei ole päris surnud.»

      18. Kaheksateist

      Taas avanesid maa-aluse šahti luugid, algas stardiloendus, düüsid sülitasid tuld ja kosmoselaev sööstis üles. Samal ajal startisid kõikjal tema ümber veel paarkümmend maa-kosmos tüüpi raketti, et tõmmata tuld enda peale ja eksitada taevast vahimeest. Juba mõni sekund pärast starti avasid kosmoselaeva pardakahurid tule kõrgustes nähtamatult tiirleva vaenlase vastu. Plasmakiired sähvisid, hävitades tulesabal kihutavaid koonuseid üksteise järel. Maale sadas tuhka ja sulametalli. Viimane sähvatus ja taas oli taevas täis katselaeva tükke.

      17. Seitseteist

      «Näe,Tormide ookean – selle kaldale lööks mina küll villa püsti. Ei tea, kas kuukad on kogu vaba pinna seal enda omaks kuulutanud või on krundid veel vabad? kahju, et Maa raha neile enam mingit pinget ei paku. Muidu, kujutad ette. Astud hommikul kööki, võtad kruusi kohvi ja vaatad Maad. Huvitav, milline Maa kosmosest pärast asteroiditabamust välja näeb?Vulkaanid?Või on kõik pilves? Hakatakse kutsuma Halliks Planeediks?Asteroid lööb ilmselt Ippoliti ka alla, või vähemalt rivist välja. Siis saavad kuukad siin ringi vaatamas käia. Päris vahva oleks. Nemad tulevad siia, mina ronin varjendist välja. Tere-tere, viivad mu kuu peale kaasa.»

      Ristjan istus võrgus. Ta ei tahtnud vanameest kuulata. Tema jaoks varjendit ei olnud, vigaste jaoks olid ainult keldrid. Karta oli, et ka Villu ise võtab Toonit vastu mitte varjendis, vaid siinsamas instituudi keldris. Keldris aga maailmalõppu üle ei ela. Ristjan eelistas eesootavale hukule mitte mõelda, ta uputas end mängudesse. Need olid tema elu. Päris paljudest mängutegelastest hoolis ta rohkem kui ükskõik millisest pärisinimesest. Tegelastega koos oli poiss käinud läbi tulest ja veest, päästnud galaktikaid, elanud kaasa nende muredele ja rõõmudele. Kuid seekord, enne kui ta jõudis mängu lahti võtta, hakkas postkasti ikoon ekraani nurgas ärevalt vilkuma. Kiri? Neid tuli viimasel ajal harva. Ta oli enamiku tuttavatest blokeerinud. Vahest ülejärgmise palati Mikk, kellega nad kunagi tuba jagasid? Ei olnud Mikk. Poiss luges kirja läbi, siis veel korra. Kas see pidi olema mingi nali?

      «Kuradi jama,» pomises ta.

      «Noh, mis jama?» kostis Villu hääl kuskilt teisest reaalsusest. Seejärel lülitus vanamees poisi kommunikatsioonikanalile.

      «Juhtus midagi või?»

      «Venelased ründavad.»

      «Mes?»

      «Sõda.