Saladuslik tsaar. Maniakkide Tänav

alustas Pietari, kuid Jaak katkestas teda.

      «…on suurepärased asjad, aga töö tahab tegemist.»

      Vahetusevanem mõhises. Need olid tema enda sõnad. Pietari oli üks väheseid, kes ei käinud Jaagule tema mineviku pärast kaela peale. Ikkagi ühekandimehed, Ippolit hoidis ka Soomel üsna hoolsalt silma peal.

      «Olgu, ma ei leia sulle nii kähku kedagi kõrvale. Käi täna üksi ära, järgmine kord saad uue paarimehe.»

      «Ja Neil?»

      «Neil otsigu omale uus töö. Meid on siin kuul liiga vähe, et pirtsutama hakata. Kuulsin, et järjekordne kurnatäis looteid osutus eluvõimetuteks. Oleksid sa geenitehnoloog, siis ma usun, et keegi ei julgeks su kallal viriseda.»

      «Aga ma ei ole.»

      «Siis pead üksi töötama.»

      Jaak läks garaaži ja võttis saabuvalt meeskonnalt kulguri vastu. Need küll imestasid, et Neili ei olnud, kuid nemadki pidasid Jaaku inimkonna hävitajaks ega soovinud temaga lobiseda. Andnud varustuse üle ja saanud aktile allkirja, läks vana vahetus minema. Jäänud üksi, istus eestlane kulguri astmelauale ja võttis pea käte vahele. Ükskõik kui hästi ta ennast ka väliselt valitses, karjus mehe sisemus iga kord üksi jäädes valust. Ta sai ju aru küll, et tema süül istub inimkond Maal lõksus. Kõik need kolmkümmend aastat, mil selgus, et ülemaailmset rahu ei tule, oli ta elanud järjest suurenevas ahastuses. Madis ei pidanudki vastu ja läks vabasurma. Küllap oleks ka Jaak mingil hetkel tema eeskuju järginud, kuid see üleüldine heameel, mis Madise surmale kõikjal järgnes, kasvatas Jaagus trotsi. Ta ei kavatsenud neile irisejatele seda rõõmu teha. Tema on teisest puust ja peab vastu, kuigi see oli üha raskem. Viimasel ajal valutas pea peaaegu pidevalt. Mees masseeris oimukohti. Tervis üldse jukerdas, ilmselt pideva stressi mõjul. Ohates ajas ta ennast püsti, riietus skafandrisse ja istus kulgurisse. Aeg tööle asuda.

2

      Sõita tuli pikalt, kuid viimaks jõudis kulgur sihtkohta ja Jaak peatas masina. Ümberringi valitses pimedast pimedam pimedus ning vaikusest vaiksem vaikus. Ta asus kuu tagaküljel, terraformimispiirkonnas. Ainsaks kaaslaseks oli siinsamas lähedal töötav, heelium kolme kaevandav robotkombain. Estronaut tajus vaid kuupinna vaevumärgatavat võbinat, kui võimas masin eemal pimeduses kive hekseldas. Minu tänane paarimees, muigas Jaak kibedalt. Ta kontrollis skafandri hermeetilisust ja ronis kulgurist välja. Sirutas mõnuga jalgu, hüppas kuupinnale, otsis pakiruumist välja pinnaseproovi seadme ning hakkas tööga pihta.

      Geenitehnoloog, oli Pietari öelnud. Soomlane ei osanud ilmselt aimatagi, kui lähedal ta oli olnud Jaagu saladusele. Mees mühatas omaette. Las Neil ja temasugused klähvivad, vana Jaak läheb ikka edasi ja ajab oma asja. Esimesel korral läks inimkonna aitamine pehmelt öeldes nässu, aga ega sellepärast saa eluks ajaks nutma jääda. Tegutseda on vaja. Jaak tegutses. Ta oli saanud sugulaste otsimise ettekäändel paari tuttava kaudu võimaluse Maaga sidet pidada. Sugulased olid kõigile siinsetele kosmosehulgustele olulised. Võimalus jääda sellise pisikese kolooniana ihuüksi ääretusse kosmosesse ajas nii mõnegi hulluks. See oli veel üks põhjus Jaaku vihata. Kui ullikesed oleks teadnud, et Jaagu ainus sugulane oli vanaema ja temagi juba ammu mullas, oleksid nad ilmselt päris imestunud olnud.

      Pärast seda, kui Jaak oli otsustanud, et enesetapp ei ole lahendus, hakkas ta otsima võimalusi oma viga heastada. Kui kuu baasides kosmilise kiirguse kõrvalmõjuna üksteise järel kõik rasedused katkesid, haaras kuulasi paanika. Hakati paaniliselt otsima lahendusi soo jätkamiseks. Üheks võimalikuks väljapääsuks oli muuta inimesed geneetiliste manipulatsioonide abil kiirgusele vastupidavamaks. Maalt nad abi ei saanud. Maalased olid valmis jagama oma teadmisi ainult siis, kui kuukad Ippoliti maha võtavad. Kuid kuul puudusid relvad ja kuigi neid hakati paanilise kiirusega välja töötama, läks sellega aega.

      Jaak aga oli pärast suuri otsimisi saanud Maal ühenduse ühe Eesti Bioreorganiseerimise instituudi emeriitprofessori Villu leigeriga. Vana oli küll juba aktiivsest teadustööst kõrvale jäänud, kuid tema kaudu lootis Jaak saada kuul nii väga puuduolevaid teadmisi ja kogemusi geneetika vallas.

      Äkki Jaak peatus. Midagi oli valesti. Ta ajas ennast sirgu ja silmitses hoolega ümbrust. Ta oli nii mõtetesse vajunud, et väljunud omale määratud ruudu piiridest ja täiesti suvaliselt ringi uidates proove võtnud. Seda juhtus temaga viimasel ajal. Varajane seniilsus. Mured ja mõtted hajutasid tähelepanu ja ta tegi ajuti kõige imelikumaid asju. Jaak hakkas varustust kokku panema, et kulguri juurde minna, kui ühtäkki tajus mees, et ta ei ole enam üksi. See oli nii ehmatav tunne, et ta tardus imestusest. Siin ei saanud kedagi teist olla. Jaak vaatas ringi, et kõhutundele kinnitust leida, ja märkas otse oma selja taga heeliumit kaevandava robonaudi tohutu suurt tumedat varju. Ta oli sattunud kaevandusalale! Mees vandus ehmunult ja püüdis eest hüpata, kuid järgmisel hetkel paisati ta maha ning kohutav valu läbis Jaagu mõlemat jalalaba. Verd pritsis üles kiivrissegi, kui kombain tal jalalabad otsast rebis. Samal hetkel jäi masin nagu oma teost ehmudes seisma. Sekund hiljem süttis roboti tornis plinkima hakates punane avariilamp. Jaak ägas. Ta lamas näoli oma kiivris olevas veres, kogu keha esikülg tundis sooja verist niiskust, kuid jalad, sealt, kus pidid olema labad, levitasid kohutavat külmust. Skafandri nutiskelett oli rebimiskohal ümber jalgade hermetiseerinud, kuid köndid jäid siiski kuu atmosfääritus vaakumis valitseva külma kätte. Jaak võitles minestusega ja tundis, et kaotab selle võitluse. Kõik ujus ebareaalsena silme ees. Pimedus rõhus igast küljest peale. Ainult robonaudi avariilambi punane sähviv valgus rebestas seda halvaendeliselt.

      «Siia ma suren,» mõtles ta.

      Mees tajus, kuidas skafandri esmaabisüsteem teda süstaldega torkis ja turgutas. Adrenaliinid, topamiinid. Ühtäkki oli ta mõistus vahe nagu habemenuga ja liikmetesse voolas jõudu.

      «Ma pean kulgurini jõudma,» mõtles Jaak. «Hullu ei ole midagi. Skafander on hermeetiline, kõik elutagamis- ja ravisüsteemid toimivad, kulguri juhtimiseks pole jalgu vaja ja pealegi on seal raadio. Kutsun abi ja sõidan neile poolele teele vastu. Baasis pannakse mulle kunstjalad alla ja kõik on kompu.»

      Kuigi see oli öeldud eelkõige enese rahustamiseks, leidis mees pärast hoolikat järelemõtlemist, et just nii see tõepoolest oligi. Lootus tõstis pead. Mees hingas paar korda jõudu kogudes sisse ja rebis end siis kätega edasi. See oli kergem, kui ta oli osanud arvata. Ka jalgadega andis täitsa talutavalt tõugata. Esmaabisüsteemi süstitud medikamendid ja väike gravitatsioon panid teda tundma, et soovi korral võiks end isegi püsti ajada ja püüda köntidel edasi komberdada. Ka robonaudi punane avariivalgus kadus, kui masin tajus, et bioloogiline takistus on eest kadunud. Jaak jõudis ennast viis-kuus meetrit edasi vinnata, kui ta tundis, et maa taas võbelema hakkas. Takistus oli eest kadunud, robot oli end käivitanud ja taas ettenähtud ülesannet täitma hakanud. Jaak keeras ennast kohmakalt tagasi vaatama. Kosmose pimedusest veel tumedam vari tõusis mehe selja taha.

      «Ei!» karjus mees. «Seisa! Jää seisma kuradi…»

      Veri paiskus taas läbi terve skafandri kiivrisse välja. Mees tundis seni jäises külmuses põlenud jalgades kohutavat kuumust. Ta röökis valust ja õudusest. Robonaut oli hammustanud tal jalad poolest säärest maha ning siis taas seiskunud. Jälle sähvis kuu öös punane avariivalgus. Jaak ulgus, kuigi ta ei tundnud šoki tõttu enam ei valu ega külmust. Skafander ta jalgade ümber sulgus, sisinal pahises värske õhk kostüümi ning esmaabisüsteem analüüsis mehe seisukorda, kuid ei leidnud vajadust tegutsemiseks. Jaak karjus kaua. Viimaks ta vaikis ja hingeldas oma verisesse kiivrisse. Mõnda aega ei suutnud ta midagi mõelda. Vahtis hingeldades verd oma kiivris ja vaid värises üle keha. Tasapisi hingamine ühtlustus.

      «Ta teeb seda veel,» mõtles Jaak. «Niipea kui ma ennast eemale vean, arvab ta, et kõik on korras, hakkab liikuma ja ei peatu enne, kui on minust veel ühe tüki maha kaksanud.»

      Ta ajas ennast küünarnukkidele ja vaatas tagasi. Masin seisis valguse plinkides nagu kuri deemon, oodates oma hetke.

      «Ma pean ta, raisa, kuidagi välja lülitama.»

      Ta meenutas hoolega robonaudi ehitust, niipalju kui seda teadis. Polnud mingit võimalust, et ta suudaks masinat kahjustada. Kõigepealt peaks ta pääsema mööda masina tohututest lõugadest, kuid kui ta juba neist möödas