Saladuslik tsaar. Maniakkide Tänav

laseks tal üle sõita ja roniks välja? Naeruväärne mõte. Jaak ei olnud kindel, kuid masin hekseldas kindlasti üsna sügavalt. Kui kiiresti oli robonaut ennast eelmine kord tööle lülitanud? Jaak ei mäletanud. Palju ta oli jõudnud roomata – viis meetrit? kuid ta oli roomanud kiirustamata. Kui panna mängu kogu oma jõud… ehk jõuaks masinal eest roomata. Too ei olnud kuigi kiire. Võimalus oli täitsa olemas. Ainus võimalus. Halb oli see, et Jaak pidi roomama mitte ainult edasi, vaid samal ajal ka kõrvale, et masina lõugade eest lõpuks eemale saada. Kakskümmend viis meetrit jämedalt võttes. Viltu minnes kaks korda rohkem. Viiskümmend meetrit roomamist. Eelmine kord sai masin ta juba viie peal kätte. Õudus nööris estronaudi kõri kokku. Sellest polnud lugu, kui masin talt veel ühe suutäie küljest lõikab. Selle elab üle ja uued jalad on vaja niikuinii panna. Kuid õudne oli see mõte ikkagi.

      «Ole nüüd tubli, Jaak-poiss,» kordas mees vanaema sõnu.

      «Ole nüüd tubli.»

      Estronaut startis. Ta libises üle kuumaastiku kiirelt ja kergelt nagu sisalik. Enne kui punane plinkiv tuli kustus ja robonaut üldse ärkas, oli mees juba peaaegu kümme meetrit eemal. Vaevu läbi kuivava vere kulguri prožektoreid orientiirina kasutades pures Jaak huuled katki, et veelgi kiirust lisada. Maa tema all hakkas vabisema. Mees ei heitnud pilkugi tagasi ja keskendus roomamisele. Viisteist meetrit edumaad, kuid see hakkas kiiresti kahanema. Õudusega mõistis Jaak, et masin oli hoopis kiirem, kui ta oli lootnud. Nüüd kiikas ta ikkagi korraks tagasi. Tume vari oli juba selja taga. Mees karjatas kähedalt ja kargas meeleheites püsti. Kohmakate hüpetega kalpsas ta oma jäätunud köntidel edasi. Nüüd suutis ta korraks masinaga sammu pidada, kuid maastik ei olnud sile. Kaljurünkad raskendasid liikumist, seal, kus kaevandusmasin külmalt otse tuli, pidi Jaak ümber põikama. Robot kogus üha enam hoogu ja ühtäkki mõistis Jaak, et ta ei jõua õigel ajal eest ära. Masin saab ta kätte. Meeleheites kargas ta järgmise teel ees seisva rahnu otsa, ja siis oli robonaut kohal. Jaak tegi meeleheitliku hüppe otse robonaudi suunas. See oli pikk ja aeglane lend. Kogu Jaagu elu jõudis silme eest läbi rulluda, kui ta üle surmavate lõugade lendas ja hiigelmasina katusele maandus. Masin võppus ja vabises; see polnud mõeldud selleks, et keegi tema seljas ratsutaks. Mees hakkas libisema. Pingutusest kähisedes vingerdas ta edasi kuni ääreni ja kukutas end roboti külje pealt maha. Maa vabises ja vappus, kui monstrum temast kuupinda õgides möödus.

      «Tubli olid, Jaak-poiss, tubli-tubli.»

      Ta jäi tükiks ajaks lebama sinna, kus vedeles. Siis tundis ta taas jalgades külma ja see külmus roomas aeglaselt üle kogu keha laiali. Mees võpatas ja keeras kõhuli. Läbi kiivriklaasi oli peaaegu võimatu näha. Kuivanud veri kattis enamiku vaateväljast. Mees väänutas pead, et midagigi näha, ning asus kulguri poole teele. Roomates. Ta ei suutnud end kujutleda enam jalgadele tõusmas. Iga hetkega tundus ta aina nõrgemaks muutuvat. Kulgur lähenes kohutavalt aeglaselt. Mees tundis, et oli ennistise sööstuga ennast täiesti ära kulutanud. Kuid viimaks oli ta kohal. Viimase jõuga vedas estronaut end kulguriluugist sisse ja võttis baasiga ühendust. Ta oli kogu aeg kartnud, et mingi veidra saatuse vingerpussi tõttu raadio ei tööta, kuid nii see ei olnud. Teisel pool kommunikaatorit läks jalamaid sebimiseks.

      «Arvesta, et me oleme juba kohal,» ütles dispetšer.

      «Arvestan,» lausus Jaak ja siis ilmus kulguri prožektorite valgusvihku tagasipöörduv robonaut. Ta tuli otse kulguri poole.

      Estronaut võis vanduda, et ta nägi läikival metallil suuri, punaseid, jäätunud vere kristalle.

      «Käi sa ka kuradile,» pomises Jaak eesti keeles.

      «Kuidas palun,» küsis üllatunud hääl kommunikaatorist, kuid Jaagul ei olnud aega temaga rohkem rääkida. Kuidas ta oli ometi nii juhm olnud ja kulguri robonaudi tööpiirkonda parkinud? Stress?Või oli kaevemasina tööpiirkonda vahepeal muudetud?Või sisestas keegi meelega arvuteisse nende tööpiirkonnad kattuma? Neil? Mees käivitas kulguri ja tagurdas ennast läheneva monstrumi eest minema. Äkki kaotas kulgur pinna ja vajus tagumisi rattaid pidi millessegi sügavasse ja pehmesse. Ta oli tagurdanud robonaudi lõugade läbi hekseldatud ja kobestatud pinnasele. Tagajärjetult püüdis Jaak masinat sundida tagasi kõvale pinnale liikuma, kuid see ei suutnud ennast enam tolmust välja kaevata. Otse vastupidi, kulgur vajus üha sügavamale. Robonaut lähenes vääramatult, sellal kui tagumine pool kulgurist oli endiselt tolmus, esiots aga kaevandusmasina teel. Jaagu käed hakkasid värisema. Kulgurisse polnud mõtet jääda. Ta vinnas ennast luugist välja katusele. Oli kaks võimalust. Kas hüpata tolmu sisse ja riskida sellega, et päästemeeskonnal läheb tükk aega, enne kui nad ta üles leiavad, ja selleks ajaks võib ta juba surnud olla. Või hüpata uuesti robonaudi lõugade ette. Monstrum oli sajakonna meetri kaugusel ja lähenes vääramatult. Viiskümmend meetrit üle välja, et lõugade haardelaiusest pääseda. Ning siis keerab too värdjas ennast varsti uuesti ringi… Jaak vaatas tolmuvälja enda taga. Kulgur vajus üha rohkem sisse. Päästjad ei pruugi teda sealt tolmu seest iialgi leida.

      «Kui on valida kahe kurja vahel, siis valigem see, keda juba tunned,» pomises Jaak, libistas ennast kõvale pinnasele ja alustas sprintroomamist.

      Maastik tema ees oli kivine ja pidevalt tuli teha ringe ümber suurte rahnude. Maa võbisemine üha tugevnes. Ja siis nägi Jaak otse enda ees kerkimas tumedat varju. Mees suutis ainult õhku ahmida, kui taipas, et oli kivide ümber tiirutades kaotanud õige suuna ja roomanud otse hukatusse. Hetkeks ei taibanud ta ka enam, millisest suunast enne tulema oli hakanud ja kuspool oli kulgur, kuid siis kogus ta ennast, keeras end väledalt nagu nirk õigeks ning sööstis taas köntidele tõustes päästvas suunas. Paari hüppe järel kaotas ta valust kisendavatel jalgel tasakaalu ja kukkus. Köntidel ei olnud võimalik liikuda, selle valu talumine käis üle mehe võimete. Tume vari kerkis tema selja taha. Jaak arvas tajuvat masina tekitatavas ühtlases võbinas mingit dissonantsi. Ilmselt oli too hammustanud kulguri pooleks. Kuid Jaak võitles ennast edasi. Masina eest kõrvale ta enam ilmselt ei jõua, kuid mees oli näinud eespool kuupinnas laia lõhet. See oli tema viimane võimalus. Regoliidipuru üles keerutades sahmis mees edasi. Keha verises skafandris leemendas higist, süda kloppis meeleheitlikus tempos ning siis oli monstrum kohal. Taevani kostev kisendus pääses Jaagu suust, kui robonaut tal põlved küljest hammustas. Monstrum seiskus ja punane sähviv valgus täitis ümbruse. Paari sammu kaugusel mehe ees mustendas suur pragu. Pikemalt mõtlemata sööstis Jaak edasi ja sukeldus lõhesse. Alles seal, pea ees mööda nõlva allapoole libisedes mõistis mees oma valuhulluses tehtud viga. Ta poleks pidanud enam pingutama. Päästemeeskond oli teel ja robot püsis ju paigal, kuni tal Jaak lõugade vahel oli. Oleks pidanud lihtsalt ootama. Nüüd aga… ta tajus, kuidas maapind värisema hakkas.

      Mees jõudis lõhangu põhja. Ta keeras ennast õigeks ja rabeles hetkekski peatumata mööda lõhet edasi. Lõhe jooksis põiki kaevandusmasina eest läbi. Ülevalt hakkas langema tolmu. Kivid varisesid alla. Äkki tundis Jaak, kuidas tal õhk kopsudest välja rebiti. Üle teravate kivide roomates oli ta skafandrisse mikroaugu rebinud. Vaakum kiskus skafandri sisemise atmosfääri välja mõne hetkega. Ülikond ei olnud mõeldud kestvaks roomamiseks üle karmi maastiku. Veel hetk ja nutikangas parandas rebendi. Värske õhk pahises kostüümi. Jaak tõmbles, tema ninast ja suust voolas verd. Ülalt langes kive ja tolmu, maa tema ümber ei võbelenud enam, vaid rappus ja värises. Mees ahmis päästvat hapnikku kopsudesse ja siples edasi. Veel hetk ja tema kohal sähvisid puurterad, kogu maailm oli täis tolmu ja kive rabises nagu vihma. Mees oleks nagu kuu-alusesse põrgusse sattunud.

      «Neil rõõmustab,» libises üllatavalt rahulik mõte mehel läbi pea ja siis oli kõik möödas. Ta oli mattunud tolmu ja kivide alla, maavärin üha kaugenes.

      Jõuetult liigutas Jaak sõrmi. Kõigest hoolimata need liikusid. Siin ma nüüd olen ja siia ma suren. Hüvasti, Pietari, hüvasti, Villu, hüvasti, geenitehnoloogid, hüvasti, inimkond. Kogu Jaagu keha oli teravast valust hoolimata haaranud tuim apaatia. Jõud oli otsa saanud. Nii imelik on mõelda, arutas Jaak, et minu surm määrab kuu koloonia ja ühes sellega ka inimkonna hukule. Ma ei jõudnudki neile päästvaid teadmisi hankida.

      Ümberringi hakkas kuupind taas värisema. Ta tuleb tagasi, mõtles mees. See oli peaaegu vaistlikuks muutunud püüd roboti eest põgeneda, mille tõttu hakkas Jaak end ülespoole kaevama. Ja kord juba sellega alustanud, rügas